Rütmid ja arhetüübid
refereeritud Gabrielle Roth'i raamatust "Sweat you Prayers"
Gabrielle Roth, Viie Rütmi Tantsu looja on sügavalt läbi tunnetanud oma loodud liikumismeetodi olemuse ja kogu elu püüdnud leida viise, kuidas seda veelgi selgemalt inimestele tutvustada. Ta ütleb: „Iga rütm on nagu seisund - määratu maailm sügavat sisemist õpetust elust ja armastusest, sünnist ja surmast, kunstist ja jumalast. Iga rütm avab energiaid, mis aitavad mul end eristada oma piirangutest, taasavastada oma elukirg ja soovid ning ühenduda oma inimlikkusega. Rütmid andsid mulle meetodi oma psüühika liikumise kaardistamiseks, nagu ka pidevas muutumises oleva universumi liikumisese mõistmiseks. Ma jõudsin oma naiselikkuse juurteni, sirutasin oma mehelikkuse tiibu ja reisisin läbi maailma tuulistel jalgadel. Tantsides igat viiest rütmist jõudsin erinevate enda osadeni ja mulle paljastusid erinevad aspektid oma põhiolemusest.“ Gabrielle oli oma leiust vaimustuses, kuid vajas vahendit, mille abil tuua kogu see info ka teisteni. Ta hakkas otsima keelt, sõnavara või kujundeid, mis oleksid selged ja ligipääsetavad, samas piirangute ja kitsendusteta. Nii jõudis ta arhetüüpideni. Alustuseks pidi ta unustama kõik, mida ta leitud sõnadest teadis, koorides neilt eelkõige kogu religioosse taaga ja paarituhendaastase väärkasutuse mõjud, et tunnetada iga sümboli algset hinge dogmade varjus. Kui Gabrielle hakkas oma õpetuses arhetüüpe kasutama, põrkus ta probleemile – inimesed võtsid neid liiga otseselt, jäädes kinni sõnade stereotüüpsesse tähendusse, nähes neis vaid lihtsustatud põhiomadusi. Ta pidi selgitama, et arhetüübid on vaid metafoorid, mida ei saa liiga jäigalt tõlgendada. Gabrielle valis töötamiseks lääne kultuurile sobivad arhetüübid, aga mitte selleks, et mängida nende kindlakskujunenud kultuurilisele taustale, vaid pigem ära kasutamaks seda, kui sügavalt need meisse imbunud on. Arhetüüpide mõisted äratavad silmapilkse, kõikehõlmava emotsiooni, mis ei läbi aju ja puudutab otse meie olemuse tuuma. Meie esimeses arhetüüpide workshopis (aprillis 2013) käsitlesime põhjalikult esimeset rütmi ning arhetüüpe, mida Gabrielle omistas Voolamisele. Need on naise(likkuse) arhetüübid. Teises workshopis (novembris 2013) tantsisime mehe(like) energiatega seotud Staccatot koos tema arhetüüpidega. Naiselikud energiad on seotud TEADLIKKUSEGA, mehelikud on seotud TEGEVUSEGA. III rütmis kohtuvad naiselik ja mehelik ja loovad Kaose. Kui Voolamises oleme ühenduses oma maandatusega, Maa-energiaga, siis Staccatos - TULEGA. Maa on kindel ja sensuaalne, tuli süütab ja hävitab. Tuli on yang, on kirglik ja ta äratab samad energiad ka meie sees. Mis juhtub, kui need kaks kokku saavad...? Kaos on seotud VEE-elemendiga, ja tõepoolest, ta haarab meid kaasa justkui veepöörisesse. Kaoses õpime sukelduma pealispinna alla, loogilisest meelest intuitiivsesse, spontaansusesse, poeetilisse intelligentsi - et vabastada see kõik nii oma kehas kui meeles. Kaos on täis potentsiaali, vaba piirangutest ja tavamaailma struktuuridest. Kaos on paik, kus kõik vastandid, nagu ka naiselik-mehelik, lahustuvad, kus vastuolud ületatakse ja toimub ühinemine. Lüürika on hinge rütm ja hinge loomupäraseks omaduseks on muuta oma kuju. Nii ongi neljanda Rütmi arhetüübiks Shapeshifter, Kujumuutja. Lüürika on Viiest Rütmist kõige intrigeerivam. Voolamises õpime juurduma oma naiselikkusesse, Staccatos mehelikkusesse, Kaoses avastame, kuidas need kaks on meis integreeritud. Lüürika toob mõistmise, et oleme tegelikult pidevas muutumise protsessis. Midagi pole jäädavalt kinnistunud, kõige vähem veel meie identiteet. Lüürika sügavam õpetus rõhutab eneseteostust, enesetunnustamist, avatust, erapooletust, muutlikkust. Lüürika on kõige raskesti tabatavam viiest rütmist. Gabrielle ütleb: „Workshopides öeldakse mulle tihti „ma lihtsalt ei saa Lüürikale pihta!“ Jah, see on raske, sest Lüürikat ei saa teeselda. Ei saa teeselda kogemuse-järgset-olekut, kui sul pole olnud kogemust. Aga Lüürika on Kaose tagajärg. Kui me pole täielikult lahti lasknud kogu seda värki, mida kaasas kanname – füüsilist vastupanu, emotsionaalset pagasit, mentaalseid barjääre – siis takerdume Kaosesse. Aga kui lõpuks vabastame end kõigest, mis meid kinni hoiab, muutume helgemaks, kergemaks ja kaotame kaalu sõna otseses mõttes. Lüürika ongi õndsuse ja kerguse protsess.“ „Kuna meie kultuuris on inimestel väga raske oma turvabarjääridest lahti lasta ja kaitsetest loobuda, siis kulutan ma Kaose õpetamisele palju rohkem aega kui Lüürikale“, ütleb Gabrielle. Lüürika on Õhu element, nii nagu Voolamine on seotud Maa, Staccato Tule ja Kaos Veega. Olla maalähedane, tuline, vedel-voolav ja õhuline tähendab tunnustada seda, et oleme loodud kõigi nende elementide poolt. Meie elu ja tegevus on tihtipeale neist inspireeritud. Kui Kaoses on kõigel ebavajalikul minna lastud ja meie psüühika saab osa Lüürika õhulisest tantsust, vabaneb meie kujutlusvõime. Oleme see, keda iganes kujutleme end olevat. Lüürikast inspireeritud kujutlust maandab intuitsioon, mida on lihvinud Kaos. Isegi meie pööraseimad unistused ei pruugi olla liiga metsikud. Misiganes veidrad skeemid meie meelest üles kerkivad, need on elujõulised ja teostatavad, kui meie intuitiivne intelligents, meie sisemine arukus neid toetab. Lüürika on meie elutsüklis seotud täiseaga. Kui lõpuks sinnamaani jõuame, võime pühitseda puberteedi ja noorusea üleelamist ja hingata kergendunult, sest asjad peaks hakkama muutuma lihtsamaks. Üks osa täiskasvanukssaamisest on mõistmine, et loome ise oma reaalsust. Meil ehk pole täit kontrolli kõigi olukordade üle, kuid meie käes on võim, kuidas neisse suhtuda ja mida ette võtta. Jamasid juhtub ikka, aga lõppude lõpuks loeb see, kuidas me neid lahendame. Selle asemel, et uppuda oma ebaõnnestumistesse, on vaja võtta vastutus oma elu eest. Ohvriksolemine meid pinnal ei hoia. Nagu ka kõigi teiste rütmide puhul on Lüürikalgi oma varjupool. Kui Lüürika pole maandatud, siis on oht langeda nii sügavale unistustesse, unelemisse või tungi põgeneda, et kaob kontakt keha, südame ja mõistusega ning me hõljume ringi mingi veidra pilvena. Sellises olekus pole meie uinunud tähelepanu võimeline hindama reaalsust ja meid kaitsma. Pole sugugi tervislik olla hajali ja „välja lülitatud“! Kui lüürika on maandatud, st keha, meel ja süda töötavad üheskoos, siis me pole „välja lülitatud“, vaid täiuslikult häälestatud kõige tähtsamale. Sellisena suudame kanaleid vahetada kiiremini kui mis iganes kaugjuhtimispult. Ja meie improviseerimisoskus on nagu jazz-muusikul. Lüürikas mõistame, et meil endil on vabadus muuta oma energiat, nii et tegelikult pole mingit põhjust kinni jääda ühte võimalusse, vaid teadvustada, et kõik võimalused on meile kättesaadad, iga kell. Kujumuutja (shapeshifter) termin on paraku oma algse tähenduse kaasajal kaotanud. Pigem seostatakse seda tema varjupoolega, püüdega olla nähtamatu või keegi teine. See on kerge juhtuma, kui selle asemel, et usaldada omaenda isiksuse voolavust ja mitmekülgsust, üritatakse suruda end mingi kinnisidee raamidesse, kes me peaksime olema. Ja kui see välja ei tule, siis imiteerime kedagi teist. Trikk on aga selles, et samastuda tuleks MUUTUSEGA, mitte lõpptulemusega. See on Kujumuutja sõnum. Otsides võimalusi oma elu muutmiseks võib kujumuutmise-kontseptsioon olla väga kasulik. Meis on võime muuta oma identiteeti läbi kinnijäänud energiale uue kuju andmise. „Olen oma tantsus avastanud, et mõnele oma hirmule füüsilist väljendust ehk kuju andes - nt armastatu kaotamise hirmule, hirmule lapse turvalisuse pärast, hirmule hukkamõistu ee – kaotab see hirm võimu minu üle. Olen mõistnud, et minu vägi pole mitte füüsilises jõus vaid haavatavuses. Iga kord, kui olen täielikult sellele alistunud, olen leidnud juurdepääsu oma väele“. Voolamine õpetas meile, kuidas olla osa hõimust. Staccato - kuidas olla osa kogukonnast. Kaos näitas, kuidas suunata nende kahe ühenduse energia teenimisse. Lüürika näitab meile kätte meie koha universumis tervikuna. Lüürikas otsime tõde nii iseenda kui oma missiooni kohta siin planeedil. Keegi teine ei saa teha seda uuringut meie jaoks, see on lihtsalt nii individuaalne. Peame jõudma uuesti ja uuesti iseenda tundmatu ja müstilise osa juurde, ületades vastupanu selle eneseavastusprotsessi ees ja distsiplineerides end olema vaba hing. Et seda teha, on vaja valmisolekut lahti lasta klammerdumisest kindlasse identiteeti, mis on seotud soo, klassi, ameti, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse või religiooniga ning uurida end justkui voolavat energiavälja. Selleks on vaja loobuda kõigist ootustest, mis võivad meiega kaasa lohiseda varasematest aegadest, kohtadest ja inimestest. Me peame koorima end lahti sinnamaani kuni paljastub alasti hing. Lüürikas olemine on justkui gaasiga täidetud õhupall, kergem kui õhk. Nii ka meie kehad, mis on täidetud hingega, tõusevad lendu. Üles, üles ja minema – lendame eemale oma piiridest ja isiksuse individuaalsetest piirangutest, tõuseme ülespoole sotsiaalsetest struktuuridest ja oleme tunnistajaks iseenda avardumisele. Kui jälgime iseend Lüürika vaatenurgast, näeme selgelt oma isiksuse maastiku kogu mitmekesisust. Arhetüübid on sealjuures nagu markerid, mis defineerivad erinevaid tsoone meie teadlikkusest ja tegevusest, määrates ära, mille kaudu saame muutuda. Sellegipoolest on meil vaja vältida kiusatust neisse kinni jääda ja võtta seda oma muutumatu identiteedina. Klammerdumine identiteeti on potentsiaalselt surmav, sest oma rolle toites näljutame surnuks Mina Ise nende varjus. Võtkem või näiteks Superema. Ta rabab oma rolli täies laste, abikaasa, vanemate, töö, koera, kassi, naabrite, lapsehoidjate, õpetajate jne meeleheaks. Sellesse arhetüüpi kinni jäädes kukub ta lõpuks kokku. Talle oleks vaja annust Madonna mediteerimisvõimest või metsiku Poja shoppamislustist, et oma ellu tasakaalu tuua. Vaadates iseenda läbi arhetüüpide prisma hakkame nägema, kuidas nende erinevat energiat enda hüvanguks ära kasutada. Üks hea nipp on heita pilk oma garderoobi. See annab aimu, kuidas me väljendame arhetüüpide energiaid maailmale. See osa sinust, mis shoppamas käib pole tingimata sama osa, mis neid riideid iga päev kannab. „Paljud mu sõbrad ostavad kappi seisma kenasid Armukese riideid, samas nädalate kaupa samu asju kandes - enamasti Ema lohvakaid ürpe, mille sisse peituda. Olen näinud ka vastupidiseid näited! Hiljuti imetlesin oma sõbra Cherie vinüülpükse – KUUM! J Peale nende Armukesest inspireeritud pükste sisaldab tema garderoob Isa vormikuube, Poja narmendavaid flanellsärke ja nali naljaks, aga tema Püha Vaim väljendab end läbi teksaste ja seljakoti (mitte hõljuva talaari)!“, kirjeldab Gabrielle. Kõigil neil energiatel on oma lemmikkohad, kus nad meie elus pesitseda armastavad. „Minu Ema-energia armastab mu suurt sinist vanni, minu bioloogilise ema Ema-energia elutseb köögilauas, minu poja Ema-energia massaažilauas, minu abikaasa Ema-energia uitab rannal“, räägib Gabrielle. „Kui me ükskord pihta saame, KUS nad kõik end varjavad ja MIDA kannavad, on aeg pidutseda, pühitsedes kõiki neid varjundeid iseendast. Keera muusika lahti ja lase neil koos tantsida!“ Loe lisaks ka eelnevate Rütmide arhetüüpide kohta Voolamise, Staccato ja Kaose alt, sest nendevahelise seose mõistmine on eelduseks ka Lüürika olemuse tabamisele! |
