Rütmid ja arhetüübid
refereeritud Gabrielle Roth'i raamatust "Sweat you Prayers"
Gabrielle Roth, Viie Rütmi Tantsu looja on sügavalt läbi tunnetanud oma loodud liikumismeetodi olemuse ja kogu elu püüdnud leida viise, kuidas seda veelgi selgemalt inimestele tutvustada. Ta ütleb: „Iga rütm on nagu seisund - määratu maailm sügavat sisemist õpetust elust ja armastusest, sünnist ja surmast, kunstist ja jumalast. Iga rütm avab energiaid, mis aitavad mul end eristada oma piirangutest, taasavastada oma elukirg ja soovid ning ühenduda oma inimlikkusega. Rütmid andsid mulle meetodi oma psüühika liikumise kaardistamiseks, nagu ka pidevas muutumises oleva universumi liikumisese mõistmiseks. Ma jõudsin oma naiselikkuse juurteni, sirutasin oma mehelikkuse tiibu ja reisisin läbi maailma tuulistel jalgadel. Tantsides igat viiest rütmist jõudsin erinevate enda osadeni ja mulle paljastusid erinevad aspektid oma põhiolemusest.“ Gabrielle oli oma leiust vaimustuses, kuid vajas vahendit, mille abil tuua kogu see info ka teisteni. Ta hakkas otsima keelt, sõnavara või kujundeid, mis oleksid selged ja ligipääsetavad, samas piirangute ja kitsendusteta. Nii jõudis ta arhetüüpideni. Alustuseks pidi ta unustama kõik, mida ta leitud sõnadest teadis, koorides neilt eelkõige kogu religioosse taaga ja paarituhendaastase väärkasutuse mõjud, et tunnetada iga sümboli algset hinge dogmade varjus. Kui Gabrielle hakkas oma õpetuses arhetüüpe kasutama, põrkus ta probleemile – inimesed võtsid neid liiga otseselt, jäädes kinni sõnade stereotüüpsesse tähendusse, nähes neis vaid lihtsustatud põhiomadusi. Ta pidi selgitama, et arhetüübid on vaid metafoorid, mida ei saa liiga jäigalt tõlgendada. Gabrielle valis töötamiseks lääne kultuurile sobivad arhetüübid, aga mitte selleks, et mängida nende kindlakskujunenud kultuurilisele taustale, vaid pigem ära kasutamaks seda, kui sügavalt need meisse imbunud on. Arhetüüpide mõisted äratavad silmapilkse, kõikehõlmava emotsiooni, mis ei läbi aju ja puudutab otse meie olemuse tuuma. Meie esimeses arhetüüpide workshopis (aprillis 2013) käsitlesime põhjalikult esimeset rütmi ning arhetüüpe, mida Gabrielle omistas Voolamisele. Need on naise(likkuse) arhetüübid. Teises workshopis (novembris 2013) tantsisime mehe(like) energiatega seotud Staccatot koos tema arhetüüpidega. Naiselikud energiad on seotud TEADLIKKUSEGA, mehelikud on seotud TEGEVUSEGA. Kaoses, mis on III rütm, kohtuvad naiselik ja mehelik. Gabrielle kirjeldab Kaoses kolme arhetüüpi: Kunstnik, Armastaja ja Otsija. Kui Voolamises oleme ühenduses oma maandatusega, Maa-energiaga, siis Staccatos - TULEGA. Maa on kindel ja sensuaalne, tuli süütab ja hävitab. Tuli on yang, on kirglik ja ta äratab samad energiad ka meie sees. Mis juhtub, kui need kaks kokku saavad...? Voolamise ja Staccato Rütmid põrkuvad ning loovad Kaose. Kui aus olla, siis kirjeldab Kaos enamikke kohtumisi meheliku ja naiseliku vahel, toimugu need siis meie psüühikas või nurgapealses baaris. Energiana on Kaosel meie kultuuris halb maine. Kaost tõlgendatakse kontrollist väljas olemisena, mis teeb paljud inimesed närviliseks. Mõiste ise pärineb kreekakeelsest sõnast „chaos“, mis tähendab tühjust või kuristikku. Enamik meist pelgab tühjust, kuna seda peetakse vaakumiks, negatiivseks jõuks. Tegelikult on see tõeliselt positiivne olek, täis potentsiaali, vaba piirangutest ja tavamaailma struktuuridest. Kaosel on palju õpetada, see on paik, kus kõik vastandid, nagu ka naiselik-mehelik, lahustuvad, kus vastuolud ületatakse ja toimub ühinemine. Kaoses on tavaline kogeda selgeltnägemise välgatusi, visioone, mistõttu võib just Kaost pidada kunsti kuningriigiks. Kui Voolamine maandab ja Staccato vabastab meie tule, siis Kaos haarab meid kaasa justkui veepöörisesse. Tao Te Ching ütleb: „Miski siin maailmas pole nii pehme ja alistuv kui vesi. Siiski, kui on vaja lahustada midagi kõva ja paindumatut, siis just vesi suudab selle ületada“. Me oleme muutunud kõvaks ja paindumatuks ning Kaose rütm lahustab meid laineteks. Kaos on nagu süvameresukeldumine. Me laskume oma olemuse põhjatusse ookeani, et uudistada kõiki neid kaadreid ja peegeldusi, mis hõljuvad meie ümber. Kaadreid, mis sisaldavad kolossaalseid tundeid. Mõnikord äratavad need meis kurbust, meenutades meie peidetud ja eitatud osi. Tihtipeale viivad nad meid tagasi noorukiikka, mil meie soovide ja unistuste hääl sai esmakordselt lämmatatud nõuannete ja juhistega meie vanemate ja õpetajate poolt. Sellest kaotusest nii varases eas on eriliselt kahju, kuna Kaos on värav intuitiivse meele juurde, selle osa juurde, mis hoiab meie saatuse võtit, meie eesmärki, pühendumist, kohalolekut ja individuaalsust. Kaos on noorukiea rütm, mis meie kultuuris algab puberteediga umbes 10-aastaselt ning tavaliselt ei lõppe enne kui 30-ümber. Iga rütm sisaldab meie jaoks spetsiifilist õpetust. Voolamises õpime olema tundlikud oma unikaalse energia voolamisele, et seda järgida ja selles tõene olla. Õpime, kuidas maandada seda energiat nii enda kui Emakese Maa kehas. Staccato õpetab energiat juhtima, keskendama ja suunama seda, kuulama oma südant ja austama oma vajadust väljendada tundeid. Kaoses õpime sukelduma pealispinna alla, loogilisest meelest intuitiivsesse, spontaansusesse, poeetilisse intelligentsi - et vabastada see kõik nii oma kehas kui meeles. Me üritame meeleheitlikult oma elusid koos hoida, et kõik oleks turvalne ja etteaimatav, aga elu pole midagi sellist! Kaos õpetab, kuidas rippuda tundamatuses ning kaevuda sellesse. Kaose tantsimine maandab meele kehasse ning vabastab kõik, mis eraldab meid intuitiivsusest. Intuitsioon on kaootiline. Kui sa kardad kaost, siis on raske oma intuitsioonile ligi pääseda. Kaoses on meie metsik meel täielikult kehastunud; kui sa sellesse lõdvestud, muutub maailm läbipaistvaks ja sa suudad seda lugeda nagu raamatut. Kaos äratab meele ja juurutab selle jalgadesse. Kaost tantsides kasutame erilist jalgade liikumist, kandes keharaskust ühelt kehapoolelt teisele, samasugune liikumine toimub meie peas – meele liikumine aju poolkerade vahel. Iga samm annab metsikule meelele loa juhtimine üle võtta. Vabanev emotsionaalne või füüsiline energia loob liikumismustreid, milles väljendub meie individuaalne stiil - meie hing. Kaoses me uueneme, meie sisemaailm rekonstrueeritakse, meie meeled vabanevad, et voolata läbi südame ja keha. Kui sa oled kooskõlas oma energiaga, siis kõik, mida oled endasse elu jooksul kogunud, saab vabastatud: see, mida oled varjanud ja talletanud oma kehas, kui ka see, mida oled keeldunud tundmast oma südames. Mida iganes oled tagasi hoidnud, tõuseb pinnale ja on sulle kingituseks, annetuseks. Kaos õpetab lahtilaskmist, tundmatusse liikumist, suremist ja taassündi. Kaos on see koht, kus naiselikud energiad Ema, Armuke ja Madonna ühinevad oma mehelike vastanditega Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Selles alkeemilises pulmas sünnivad Kunstnik, Armastaja ja Otsija. Kunstnik on Ema ja Isa integratsioon. Vorm ilma sisuta on tühi kest; sisu ilma vormita on kunstniku põrgu. Armastaja on Armukese ja Poja integratsioon. Tundmine ilma väljenduseta on vangistus, väljendamine ilma tundeta on etlemine. Otsija on Madonna ja Püha Vaimu integratsioon. Tõe otsimiseks on vaja olla süütu; hetkel, mil lõpetad otsimise, kaotad süütuse. Kunstnik ühendab Ema ja Isa, võtab naiselikkuse hägusad ja loovad impulsid ja klopib need vormi, annab neile struktuuri, paneb need avalduma. Kui naiselikud-mehelikud energiad on tasakaalust väljas, siis integratsioon ei saa toimuda - tagajärjeks on kunstniku loomiskriis. Kui naiselik-mehelik on tasakaalus, on tulemuseks puhas ja maagiline Kaos. Gabrielle ütleb: „Kunst on kõikjal meie ümber ja me kõik oleme kunstnikud. Sa ei ole võib-olla Picasso, kuid ka sinu sees on jõud, mis tõukab sind looma. Maagia ja loovuse hingus, mida me lisame kõigesse, mida teeme, inspireerib avalduma seda, mida ma nimetan „igapäevaseks kunstiks“. Elu on täis kunsti toormaterjali, ükskõik kas sa töötad kohalikus pagaritöökojas või korporatiivkontoris. Teadlikkus, tähelepanu ja inspiratsioon mida sa tood oma töösse, teebki sellest kunsti“. Mõtle oma keskonnast kui võimalusest olla loov! Söögitegemine võib olla kunst. Riietumine on kunst. Kui me riietume põhjalikkusega, mitte ei heida selga mis kätte juhtub, kujundades endale välimuse, võib see olla meie üks kõige loovamatest tegevustest läbi kogu päeva. Või sinu juuksed, soeng! Isegi kui sa pole juuksur, ei keela keegi sul kasutamast oma keha lõuendina, muuta iseennast kunstiks! See on ka julguse avaldus – taasavastada iseennast, autentsel viisil väljendada seda suurepärast mitmekesisust arhetüüpidest, kes sa kõik oled! Kunst ei pea olema suur ja hirmutav või vihast inspireeritud. Tõeline kunst ei pea sündima kannatustest! Kui sa võtad kunsti kui võimalust suhestuda igapäevaste detailidega oma ilmalikus eksistentsis, selle asemel et näha seda tolmumas muuseumis, võid end vabastada piirangutest, mis takistavad sul väljendamast oma loovust. Lõika lahti köidikud oma sisemise kunstniku ümbert, muidu su hing närbub ja tuhmub! Kunst on see, mis hoiab meid elusana. See on meie hinge keel. Meie hing mõistab, et tõeline kunst sünnib metsikust, etteennustamatust Kaose rütmist. Arvame, et peame ette teadma, mida teeme; kui tegelikult mõjub vastupidine – just meie unikaalne vaatenurk tundmatusest on see, mida kunstnik võib pakkuda maailmale. Kunst, mis ei sünni kaosest, kohast, kus kõik toimub samaaegselt ja kus kõik piirangud vabanevad, muutub üle-intellektuaalseks, ebaoriginaalseks ja igavaks. „Ma pole kunagi veel kohanud kedagi, kes poleks kunstnik. Oleks ju mõeldamatu kohata kedagi, kellel pole hinge! Mõne puhul peab küll veidi sügavamale kaevuma, et teda leida, kuid kahtlemata välgatab ühel hetkel ka tema geniaalsus, paljastades tema kunstniku loomuse. See võib juhtuda keset tantsu; või siis ühiselt 50-ndate laule lauldes äkki avastada, et keegi teie hulgast, kellest seda kõige vähem ootasid, laulab nagu linnuke! Mõne inimese puhul on nende anne nii säravalt arenenud, et me ei saa midagi parata, kui seisatame ja kuulame või vaatame neid. Need inimesed inspireerivad meid, laevad meie patareisid. Kuid see ei tähenda, et meil, ülejäänutel, pole midagi pakkuda! Ma võin teha Tantsija kellest iganes, sest ma tean, et sügaval sisimas on see tal olemas, ja minu teadmine on tugevam kui tema vastupanu! Igaüks, kes oskab käia, suudab ka tantsida! Igaüks, kes kes oskab rääkida, suudab ka kirjutada. Igaüks, kes hingab, suudab ka laulda. Vaja läheb vaid tegutsemist“, ütleb Gabrielle. Kui sa viimaks oma sisimas pühendud täielikult loovale kunstile, siis sõlmed sinus lõdvenevad ning sinu unikaalsed anded vabanevad. Igaüks on ainukordne, unikaalse looga, iseloomuliku tantsuga, lauluga, mis kõnetab just tema hinge. Sinu hing annab sulle teada, kuidas ta tahab end väljendada; sul on lihtsalt vaja suu pidada ja teda kuulatada! Ainult selle pärast, et sinu ema oli frustreeritud baleriin ei pea sinust veel saama uus Barashnikov. Ava end oma võimalustele ning luba intuitsioonil olla endale teejuhiks! Armastaja on Armukese ja Poja, veetluse ja tegutsemise järeltulija. Nende ühinemine võimaldab meil teistega ühendust võtta. Kui seda ei toimu, oleme frustreeritud ja rahulolematud. Kui Armuke ja Poeg on eraldatud, siis saab meist justkui armastusromaadide kirjanik, kes ise ei suuda armastavat suhet hoida, aga veedab kõik oma päevad kirjeldades lugejatele värvikaid detaile armusuhetest. Mõtle neile arvukatele armastusluuletustele, mis on kirjutatud inspireerituna Armukese energiast, aga mida pole kunagi adressaadile saadetud! Kui Poeg ja Armuke ei ole ühendatud, siis võib meil olla palju juhusuhteid, isegi kuum seks, kuid süda pole kaasatud. Teisalt, kui Poja metsikus on alla surutud, siis meie seksuaalelu on ikka see ja sama, vana tuttav, ei mingeid ootamatuid otsuseid sohvalt põranda kasuks, kähkuka-peatusi kiirteel või bensuka WC’s, ei mingit maagiat. Kui need kaks energiat on tasakaalus, siis süda juhib ja ülejäänud „mina“ järgneb. Muidugi pole siin jutt füüsilisest südamest kõigi oma kahinate ja ummistunud arteritega, vaid metafüüsilisest südamest, südame hingest, sellest osast meis, mis armub. Hirm oma tunnete uurimise ees paneb meid tegutsema külma südamega. Kogemaks armastuse väge on meil vaja uuesti üles sulada. Armastuses on kaks komponenti: kirg ja pühendumine. See väljendub täielikus kooskõlas sinu südame soovidega sellel ajahetkel, täielikus kohalolekus pooleliolevas tegevuses või koosolemises kellegagi. Sillaks kire ja pühendumise vahel on haavatavus, ja seda silda pole lihtne ületada. Kui kaootilised suhted ka iganes tunduvad, on nad ometi hädavajalik osa meie hingelisest evolutsioonist, kuna läbi suhete me õpime armastama. Aga enne kellegi teise armastamist on vaja luua kirglik suhe iseendaga. Sellest saab vundament kõige ülejäänud sõprussuhete jaoks, ja need sõprussuhted, vastutasuks, õpetavad meile, kuidas saada heaks armastajaks. Ainult siis, kui oleme meistrid armukunstis, suudame olla ka inspireerivad hingekaaslased. Armastav sõprus ja teise individuaalsuse austamine on esmatähtis baas armusuhtele. See baas peab olema kaljukindel, sest kui seks tuleb pilti, siis langevad kõik seinad. Me paljastume kogu oma haavatavuses, kogu oma kaoses, ja meil on vaja teada, et meid toetatakse tingimusteta selles alasti olekus. Sellisena on meil rohkem anda ja rohkem saada ja me ei tohikski pakkuda midagi vähemat kui iseennast – keha ja hinge. Armatsemine eeldab praktikat. Seksist on vaja avameelselt rääkida, teha seda vabalt, arendada endas teatud meisterlikkus. Sa ei pea olema tegelane Calvin Kleini reklaamist, et kellegi kinnismõtteid teostada. Armastajad aitavad üksteisel end oma kehades hästi tunda. Me ei suuda eales olla rahus iseenda ja teistega, olles liigselt pinges oma seksuaalsuses. Seksuaalsus on üks meie tähtsamaid jõude elus, me oleme loodud läbi seksi, iga meie keharakk on seksuaalne. Üks meie suurimaid illusioone on arvata, et me teame midagi armastusest. Miks mitte seda ometi tunnistada? Armastuses oleme nagu beebid ürgmetsas. Pigem laskem end voolul kanda, alistugem kaosele ja võtkem vastu misiganes tuleb! Algul peaks meil olema palju armsamaid, et uurida kõiki aspekte iseendast. Iga suhe katalüüsib meis uusi tundeid, õpetab uusi õppetunde, avab meid natuke enam meie sügavamatele vajadustele ja soovidele. Vahel aitab Armastaja saada teadlikuks mingist osast meis, millest me ei teadnud, et see olemas on. Armastaja on see osa meis, mis januneb seksuaalse ekstaasi järele ja Kaos on võti avama meie erootilist potensiaali. Kahjuks on enamiku mõtlemine selles, mis seksi puutub, endiselt misjonäripoosi tasandile pidama jäänud. On aeg hakata järgima oma instinkte, veetlusi, soove ja igatsusi ning minna nendega kaasa sinna, kuhu nad meid viivad, armastuses ja kooskõlas iseendaga. Kehal pole teooriaid ja dogmasid, ta on lihtsalt osa tantsust. Heas suhtes on tervislik tasakaal mehelikul ja naiseliku energia vahel; on teisejärguline, millises kehas need avalduvad. Kui oled lõpuks õppinud iseend armastama, siis jaga seda armastust sõbraga, väljenda seda läbi seksi – ja sa oled valmis leidma oma hingekaaslast. Sellel tasandil ulatub armastus üle piiride, ka paarisuhete piiride, sirutudes välja kogu maailma. Perekonnad tekivad ja liituvad, hõimud kasvavad, kogukonnad juurduvad… Oleks aeg teha järeldused, mis on läinud valesti klassikalises perekonna-traditsioonis: osa probleemist on selles, et inimesed hüppavad abielusse enne selgeks õppimata sõpruse, armastaja ja hingekaaslase rolle. Nende oskusteta on abielu - meie kultuuri viis siduda hingekaaslasi – määratud läbikukkumisele. Vahel ebaõnnestuvad abielud, kuna inimesed on liiga keskendunud partnerile, nii et kaotavad iseend silmist; teinekord jälle liigselt iseendale, kaotades partneri silmist. Ideaalis oleksime keskendunud energiale, armastusele, mis meie vahel liigub. Hingekaaslasega koosolemine annab võimaluse alistuda armastusele. Sellest hoolimata võivad inimesed armastada üksteist sügavalt, aga ikkagi mitte suuta oma abielu toimima panna. Mõlemal on oma pilt sellest, milline suhe peaks välja nägema, kuid see pole üks ja sama pilt. „Minu arvamus on, et kõik pildid on ohtlikud. Suhe on kaos. Üritada seda kontrollida tähendab mitte austada suhte vitaalsust, individuaalsust, selle püha tantsu. Tõeliselt kirglik armastav suhe elab hetkes ja tervitab kaost. Tulevikuplaane tehes on tark säilitada paindlikkus, jättes kummagile ruumi muutumiseks, kasvamiseks ja arenemiseks ettenägematul viisil. Kui me ei austa teadmatuse rolli, saab meie suhtest ettekirjutatud näitemäng“. Suhete kaosesse laskumast hoiab meid sügavalt juurdunud hirm läheduse ees. Tahame, et teine oleks avatud, haavatav, kirglik, kooskõlas enda ja sinuga, aga väldime ise olemast kõike seda. Lähedus pole ühesuunaline tänav – selleks et saada, tuleb anda. Inimesed ikka kurdavad, et keegi ei armasta neid, et nad on üksi. Aga armasta ise kedagi. Mida tahad ise, anna seda teistele! Selles on ilu ja maagia, kui hirm läheduse ees saab ületatud. Me laseme lahti ja lubame endal kogeda kaose intensiivsust kogu selle spontaanses hiilguses. Purjetame armastajatena läbi tumedate metsikute lainete; alustades teekonda iseenese avastamisest ja lõpetades enda vabastamisega kaootilisse kosmosesse, maagilisse müsteeriumisse meie keskmes - jumala hinge. Otsija on Madonna ja Püha Vaimu, süütuse ja tarkuse, integratsioon. Kui oleme oma intuitiivses Otsija meeles, siis pole meil vaja mõelda. Võime lihtsalt olla hetkes, avatud kogemusele. Otsesest kogemusest tuleb tarkus, mis on täiesti erinev lihtsalt teadmisest. Teadmine on juurdunud välistesse allikatesse ja läbi imbunud ümbritsevast kultuurist. Tarkus tuleb läbi meelte tühjendamise, läbi meelte vabastamise teadmiste taagast. Otsija annab tõuke kaoses korda leida, otsida pealispinna all olevaid struktuure ja leida nende sisemised, igavesed, püsivad teemad ja seaduspärasused, mis annavad mõtte ja tähenduse meie elule. Meil on vaja uskuda, et sellised struktuurid on olemas, isegi kui need on suuremad kui keegi individuaalselt näha suudab. Muidu võime leida end ekslemas tühermaal – mis pole just ilus koht, kus olla. Selline usaldus on seotud usuga. „Võib-olla seepärast, et ma olen tantsija, aga tühjusesse astumine ei hirmuta mind. Minu sees on Otsija usk“, ütleb Gabrielle. „Ma ei suuda mõelda inimesest, kes EI vajaks rohkem usku. Mitte religioossest usku, vaid usku protsessi, sellesse, kes me oleme ja mida me siin teeme, kuidas me siia sattusime ja kuhu läheme. Liiga paljud meist ei usalda, et olemas on suurem pilt; selle asemel kiputakse agaralt oma meelte seinu katma pildikestega sellest, millised meie elud PEAKSID olema. Et usku kogeda, on vaja oma mõistusest välja puhastada kogu sealne korralagedus, kuni see on puhas nagu tabula rasa, valge leht. Minu jaoks saabub usk, kui mu mõistus on jalgades ja ma ei mõtle üldse“. Null-meeleseisund on Otsija territoorium, see on unenägude asupaik. Unenäod on täiuslik kaos, isiklik ekraan intuitiivse meele kuvamiseks. Unenägudes on sageli äärmine tarkus, mis on väärt tähele panemist. Kahjuks toimub maailmas jumala nimel liiga palju eraldamist. Juudid on väljavalitud, ülejäänud ei tunne jumalat. Katoliiklased lähevad taevasse, teised põlevad põrgus; need, kes sünnivad uuesti, leiavad lunastuse, teised mitte; moslemid on uskujad, ülejäänud uskmatud. Kõik lahkarvamuslikud dogmad baseeruvad kunstlikul hierarhial. Dogmad ei tantsi. Tõelises Otsija-teadvuses saavad kontsept ja kogukond üheks. Sisemise igatsuse ja välise struktuuri piirid kaovad. Ei ole klassivahesid, eralduslinte, liikmekaarte, PIN koode, …. Otsija elab kaoses, selles mitte-duaalses tsoonis, kus pimedus ja valgus segunevad üksteise lummavas embuses. Selles tsoonis Madonna ja Püha Vaim, Kunstnik ja Armastaja, naiselik ja mehelik, sisemine ja väline – kõik lahustuvad tantsus. Sellises meeleseisundis me ei klammerdu, me laseme lahti. Me ei mõtle, me teame. Me ei tegutse, me oleme. Me lihtsalt jätkame liikumist arukas teadmises, et see on meie ainus palve. Soovitame täiendavalt lugeda ka kahe esimese Rütmi, Voolamise ja Staccato arhüüpidega, sest nende mõistmine on eelduseks ka Kaose olemuse tabamisele! |
