Rütmid ja arhetüübid
refereeritud Gabrielle Roth'i raamatust "Sweat you Prayers"
Gabrielle Roth, Viie Rütmi Tantsu looja on sügavalt läbi tunnetanud oma loodud liikumismeetodi olemuse ja kogu elu püüdnud leida viise, kuidas seda veelgi selgemalt inimestele tutvustada. Ta ütleb: „Iga rütm on nagu seisund - määratu maailm sügavat sisemist õpetust elust ja armastusest, sünnist ja surmast, kunstist ja jumalast. Iga rütm avab energiaid, mis aitavad mul end eristada oma piirangutest, taasavastada oma elukirg ja soovid ning ühenduda oma inimlikkusega. Rütmid andsid mulle meetodi oma psüühika liikumise kaardistamiseks, nagu ka pidevas muutumises oleva universumi liikumisese mõistmiseks. Ma jõudsin oma naiselikkuse juurteni, sirutasin oma mehelikkuse tiibu ja reisisin läbi maailma tuulistel jalgadel. Tantsides igat viiest rütmist jõudsin erinevate enda osadeni ja mulle paljastusid erinevad aspektid oma põhiolemusest.“ Gabrielle oli oma leiust vaimustuses, kuid vajas vahendit, mille abil tuua kogu see info ka teisteni. Ta hakkas otsima keelt, sõnavara või kujundeid, mis oleksid selged ja ligipääsetavad, samas piirangute ja kitsendusteta. Nii jõudis ta arhetüüpideni. Alustuseks pidi ta unustama kõik, mida ta leitud sõnadest teadis, koorides neilt eelkõige kogu religioosse taaga ja paarituhendaastase väärkasutuse mõjud, et tunnetada iga sümboli algset hinge dogmade varjus. Kui Gabrielle hakkas oma õpetuses arhetüüpe kasutama, põrkus ta probleemile – inimesed võtsid neid liiga otseselt, jäädes kinni sõnade stereotüüpsesse tähendusse, nähes neis vaid lihtsustatud põhiomadusi. Ta pidi selgitama, et arhetüübid on vaid metafoorid, mida ei saa liiga jäigalt tõlgendada. Gabrielle valis töötamiseks lääne kultuurile sobivad arhetüübid, aga mitte selleks, et mängida nende kindlakskujunenud kultuurilisele taustale, vaid pigem ära kasutamaks seda, kui sügavalt need meisse imbunud on. Arhetüüpide mõisted äratavad silmapilkse, kõikehõlmava emotsiooni, mis ei läbi aju ja puudutab otse meie olemuse tuuma. Meie esimeses arhetüüpide workshopis (aprillis 2013) käsitlesime põhjalikult esimeset rütmi ning arhetüüpe, mida Gabrielle omistas Voolamisele. Need on naise(likkuse) arhetüübid. Naiselikud energiad on seotud TEADLIKKUSEGA, mehelikud (Staccato rütm) on seotud TEGEVUSEGA. Viimaseid uurimegi meie teises arhetüüpide workshopis (novembris 2013) - keskendume mehelikkuse arhetüüpidele, II rütmile, millele Gabrielle andis nimetuse Staccato. Kui Voolamises oleme ühenduses oma maandatusega, Maa-energiaga, siis Staccatos - TULEGA. Maa on kindel ja sensuaalne, tuli süütab ja hävitab. Tuli on yang, on kirglik ja ta äratab samad energiad ka meie sees. Kuumus levib üle kogu keha, küllastades tantsu ülevoolava innukusega… Tondid, kes on lapsepõlvest peale olnud varjul meie lihastes, võtavad üle meie tantsu ja väljendavad seda, mis vajab väljendamist... Staccatos tantsime oma luustiku kaudu, luues kõikvõimalikke nurki ja kujundeid nagu liikuvas geomeetrias. Selged jooned eralduvad kurvidest, justkui rõhutades meie eraldatust, luues seinu või lõhkudes neid maatasa. Staccato toob välja meie isiklikud valed ja mahasalatud haigetsaamised. Mälestused ujuvad pinnale ja lahustuvad tormakas taustarütmis. Staccato on lapsepõlve rütm: lüheldased tähelepanupuhangud, hüplemine ühelt tegevuselt teisele, uute sõprade leidmine, piiride testimine, vale ja õige imeõhukesel joonel kõndima õppimine ja oma valikute tagajärgede vastuvõtmine... Tantsus on lihtne märgata väljendumas väikest last plekkpurki togimas, haaramas midagi, sirutumas millegi järele, palli löömas, rippumas turnimispuudel, kiikumas puuoksal, hüppamas üle kõnniteeplaatide vahekohtade. Tunded muutuvad hetkega – ühe hetke võidukus asendub tõrjutusega, lootusetu meelditahtmisega, hirmuga olla nähtav, reipuse, vaguruse, rõõmu, ülevoolavuse, allasurutuse, uudishimuga. Kui Voolamine on seotud endasse võtmisega, siis Staccato lahtilaskmisega. Lahtilaskmisega kurnatusest, raevust, viletsusest, mälestustest, vihkamisest, murtud südamest. Staccatos on väljahingamine pikem kui sissehingamine. Staccatos pole oluline saada ühendus mitte ainult oma energiate ja kirglikkusega, vaid ka nende väljendamine teistele, projitseerides end välismaailmale. Staccato on tegemine, mitte enam ainult olemine; staccato on tegutsemine, selle asemel et vaid mõelda sellest. Staccato arhetüübid on Isa, Poeg ja Püha Vaim – igaüks väljendamas kindlat osa mehelikust hingest. Isa teab sinu piiratust ja piiranguid – ta loob piire. Ta on ka kaitsev ja vastutav, meie sisemine Isa, kes „teab kõige paremini“. Poeg on salgaja, mässaja, kes paneb proovile, järgib oma kirge ja elab oma unistuste järgi. Püha Vaim jälgib filmi tagareast, olles osavõtmatu tunnistaja kõigile sinu melodramaatilistele heitlustele. Ta on tõeotsija ja tantra õpilane. ISA on meie keha ja hinge mehelik teadvus, aktiivne, praktiline, kaitsev osa; see osa, mis püstitab eesmärke, plaanib tulevikku, maksab arveid, mäletab telefoninumbreid. See osa sinust, mis toimetab elu materiaalse reaalsusega – „päris maailmas“, nii nagu me seda teadvustame. Ta on filmiprodutsent, jutimiskonsultant, liikluspolitseinik, koreograaf, kirjastaja - igaüks, kes juhib energia voolu selgepiirilistes raamides. Isa energia aitab sul öelda ei kofeiinile, jätta maha suitsetamine, panna äratuskell õigeks ajaks helisema ja tõustagi selle peale voodist, teha tegevuste nimekirju päevaplaaniga, kehtestada end oma koostööpartneri suhtes, kes sind ära kasutab või saata oma vägivaldne poiss-sõber põrgusse. Bill Cosby, Dan Rather, Miles Davies, Arthur Ashe, Martha Graham – nad kõik on eeskujud, õpetajad ja mentorid, inimesed, kes on saanud meistriks ja kelle armastus oma elu ja tegevuse vastu kandub üle kõigile teistelegi. Oma parimas vormis muundab Isa-energia distsipliini inspiratsiooniks. Sport on Isa domineeriv valdkond. Palli tagaajamine, selle viskamine, püüdmine, löömine, auku saamine või joonte vahele ajamine – see on maksimaalselt Isa. Seda on iga tegevus, mille käigus pead allutama oma keha kindlatele reeglitele ja liigutustele, nagu suusatamise, ujumise, sukeldumise, kaljuronimise või balleti puhul. Igaüks, kes on teinud sporti, osalenud 12-Sammu programmis, õppinud mängima klaverit vms on pidanud endas ühendust võtma Isa-energia sügavama õpetusega. Me kõik peame õppima mehelikus maailmas toimima, kas see meeldib meile või mitte. See ei tähenda tingimata elamist range viisaastakuplaani kohaselt, küll aga enda piisavat organiseerimist, et maailmas funktsioneerida: pidada kinni tähtaegadest, ajakavast, vastu võtta otsuseid. Me ei pea sellele ohvriks tooma oma naiselikku loomust või loomingulisi impulsse. Tegelikult, kui me neid järgime, siis võime avastada, et elu muutub iseenesest organiseeritumaks, juhitumaks. Teatud oludes, isegi kui otsustavus pole meie loomupärane iseloomuomadus, suudame tõusta endast kõrgemale ja sügaval oma sisimas leida üles oma meheliku energia. Gabrielle kirjeldab: „Minu sõber, kes väldib Staccatot nagu katku, ütleb: „mulle meeldib minna vooluga kaasa, aga probleem on selles, et maailm ei toimi selliselt! Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda konflikti tajun. Mu energia on 90% ajast keskendunud olevikule ja ülejäänud 10% jaguned mineviku ja tuleviku vahel. Seega pole ma eriline planeerija, olen täiega siin-ja-praegu tüüp“. Isegi inimesed, kes on Voolajad ja siin-ja-praegu usku, peavad varem või hiljem lülituma ümber Isa-energiale ja keskenduma tulevikule, muidu pole nad kunagi võimelised võtma puhkust, minema peole, avama oma poodi vms. Just nagu needki, kel on ülevoolavalt Isa-energiat ja kes mõtlevad lakkamatult tulevikule või järgmisele nädalale, peavad õppima pöörduma vastassuunda ning märkama hetke. Mõned meist kardavad oma Staccato energiat sedavõrd, et väldivad igasuguste piiride seadmist, peljates, et need vähendavad vabadust ja väge. Piirid pole aga tingimata meie piiramiseks, piirid aitavad hoida meid oma teel. Justnagu tuuletunnel, mis kogub ja suunab tuuleenergiat suurendades selle väge. Ja nii nagu tamm kontrollib veevoolu, et kasutada selle energiat. ISA aitab meil piire seada. „Kui ma olin noor õpetaja, keeldusin alla kirjutamast aastasele lepingule, kuna kartsin kaotada oma vabadust ja arvasin vältivat liigset seotust. On piisavalt irooniline, et tegelikkuses lõpetasin hoopis piiratud valikutega – vähem raha, vähem eeliseid, ei mingit turvalisust töökohal“, kirjeldab Gabrielle. Paljud on nii hõivatud Isa-figuuri otsimisega väljastpoolt, et kaotavad võime kuulata iseenda sisehääle autoriteeti. Siiski, loodetavasti on mööda saamas gurude ja diktaatorite ajastu ning me õpime ise tõmbama oma piire! Raha näib olevat ülimaks eesmärgiks meie kultuuris. Raha on üheks keeltest, mille abil Isa meie psüühikaga kõneleb. Liiga palju raha võib muuta meid hajusaks ja liiga vähe raha tõugata virelemisse. Kui meil pole endaga kontakti, me ei tunne ennast ning seda, mida meil on maailmale anda – sõltumata oma varalisest seisust, siis võime sattuda arvamuse lõksu, et raha on kõik, mida meilt tahetakse. Või, kui meie eneseväärtus on sõltuv materjaalsest rikkusest ja kui seda rikkust pole piisavalt, jääda kinni tundesse, et olemegi väärtusetud. Mehelik peab olema maandatud naiselikus energias, muidu saavad meist vägivaldsed Isad iseendale või teistele. Maandamata Isa energias on kontroll ilma hoolimiseta. Isa on see osa meis, mis peaks ehitama silla meie ja välismaailma vahele. Silla, millest meie naiselik Mina võiks üle tantsida, omal moel, omal ajal, oma keha orgaanilist rütmi järgides. POEG on emotsionaalselt väljendusrikas osa meie hingest, see osa, mis räägib tõtt saagu mis saab. Naiselikkusega kontaktis olles oleme teadlikud oma tunnetest, jälitame neid oma kehas, oleme vastuvõtlikud sõnumitele, mida nad edastavad. Mehelikkusega kontaktis olles me väljendame neidsamu tundeid, riskime neid välja pakkuda, sirutume väljapoole nende kaudu ja kasutame neid ühenduse loomiseks teiste inimeste südame ja meelega. Poeg meis teab, et see on püha toiming – paljastada oma hinge, rääkida mis meelel ja järgida oma südant läbi suhete kogu metsikuse, kus me nii tihti leiame end tantsimas üksipäini, pimeduses. See meeletu, mehelik, tõusulaine-sarnane osa meist otsib ekstaasi. Ta igatseb ei midagi vähemat kui sürrealistliku Ise täielikku omamist, selle osa omamist, mida ei saa pakendada, raamidesse suruda ega müüa. Poeg on see, kes läheb kangelase teekonnale, et kätte saada Püha Graal või hukata draakon. Ta järgib oma kirge, kutsumust ja unistusi, ta on ekstrovertne sooritaja, kes elab igas hinges. Poeg kõnnib tundmatuse piiril, muutes meid huvitavaks. Metsikuse energia, mida ta kehastab, pöörab kaardid sageli sinu kasuks. On vaja olla vaid siiralt kirglik ja kaasatud, intiimne ja maalähedane, haavatav ja ometi suurem kui elu, kui see on vajalik. Tasakaal on peamine; liiga suur hulk energiat on ohtlik, liiga vähe – igav. Justnagu punase tulise chilli-paprika puhul! Poeg on tahumatu kaabakas, nagu britid ütleksid. Mitte ainult mässaja, vaid ka trikimees, kes kasutab kogu oma riukalikkust, et kõigutada patriarhaalset autoriteeti. Poeg on kütus sinu muutuseihalusele, innustades tunnistama tõde ja püsti tõustes, et seda teistega jagada. Ometi ei sõida see metsik, katalüütiline osa meist alati Harley’ga. Meie kultuuris me tihtipeale intellektualiseerime oma metsikust jõulisemalt, kui seda väljendame. Tõeliselt metsik ja vaba olemiseks on tarvis kuulata oma südant, mitte mõistust. Väljapool meid ei ole vabadust, mida jahtida. Peame kaevuma sügavale enda sisse ja välja selgitama, mis toimib meie puhul. Otsima endas seda osa, mis tahab üles raputada, võtta riske ja luua muudatusi. Et leida see impulsiivne laps, keda kõik käsutavad vaikselt istuma ja suud pidama, laps, keda ei saa vaigistada, kes teab, et valed on ohtlikud, kenaolemine hullem kui surm ja teesklus lihtsalt vilets näitekunst. „See kurvastab mind, kui ma näen, kui paljud inimesed on juhitud just selle (intellektualiseeriva) osa poolt. Mitte et ma ei mõistaks selle ähvardust – see on ohtlik territoorium igaühele, kes on investeerinud teatud minapilti, mida endale ja ümbritsevatele esitleda. „Ma pole vihane inimene!“ öeldakse hambaid kokku surudes. Kuid milleks kaitsta minapilti, mis piirab ja isegi kahjustab sind? Vihasta täiega ja ole uudishimulik, mida vihal on sulle õpetada!“, ütleb Gabrielle. Igaühes meist elab enesepaljastaja, kes tahab end luudeni paljaks koorida ning minema pühkida kogu kultuurilise taaga. Ta pole midagi kuulnud patust, küll aga vabadusest. Ta tahab olla vaba hing, kuigi alati mitte teades, kuidas. Poeg aitab meil vana selja taha jätta ning siseneda tundmatutele aladele, alasti ja kaitsetult. Toetamaks sellist ülima vabaduse tegu, on vaja leida ühendus kõige tahumatuma osaga endast. Igaühes meist on ka PÜHA VAIM, keegi, kes aktiivselt otsib vastuseid, tähendust ja elueesmärki. Tema on see, kes paneb meid matkama Himaalajas, hakkama budistiks, läbima filosoofia- või religioonikursust või õppima tai chi’d. Ta palvetab, teeb vabatahtlikku tööd, marsib protsetirongkäigus, saab meistriks mingil alal. Püha Vaim on see osa meist, kes uurib ja teostab meie salajasi igatsusi. Isegi neil eluhetkedel, kui oleme täielikud alistunud tegutsemisele või emotsioonidele, jääb see osa meist tuntavalt häirimatuks ja eraldatuks, vaadates sündmusi osavõtmatult, justkui juhtuks need kellegi teisega. Hiljem mäletab just tema üksikasju ning suudab eristada, kas toimisime egost või sisetundest lähtuvalt. Pole tähtis, kui peenelt suudame teised ära lollitada, Püha Vaim meis teab tõde selle kohta, kes me oleme. Ta on tunnistaja. Püha Vaim näeb läbi kõigest, ta on vaatleja, kes ei investeeri tulemusse, ka mitte enda kasuks. Läbi kõigi meie elu üleelamiste, õnnetuste, draamade, olukordade, kohtumiste, alanduste, suhete, taksistuste, eufooria ja kannatuste on ja jääb alati olema see osa, mis ei kõigu üles-alla, ei klammerdu ega vabasta – see lihtsalt ON. Pääsemine tuleb, kui ta äratab üles ka ülejäänud Sinu. Püha Vaim on jõud, mis paneb meid otsima oma tõelist olemust läbi tegutsemise ja suhestumise teistega. Kui Madonna energia väljendub teadlikkuses pühadusest, kosmilisest ühtsusest ja loodusseadustest, siis Püha Vaim liigub isiklikult kollektiivsele, meditatsioonilt palvele, teadlikkuselt tegutsemisele. Madonna tunneb minu meelt, Püha Vaimväljendab seda. Kui Madonna meis tunneb ära oma hõimu liikmed – inimesed, kellega koos tantsida, mistahes tasandil, kustahes kohtudes, tihtipeale võõrastena, kes eales enam kokku ei sattu, siis Püha Vaim alati aktiivselt otsib kogukonda ja samal lainel olevaid hingi, kellega koos teha püha äratustööd. See toimub sageli erilistes paikades, nagu ashramid või Zen keskused või tantsustuudiod. Paikades, kus saame end tükkideks lammutada ja tunnetada tervikut. Paikades, kus saame harjutada inimeseksolemist, vaimsust, tundlikkust, rumalust ja kahetsust ilma end sealjuures konkureerivana, enesekeskse või hukkamõistetuna tundmata. Kogukond koosneb inimestest, keda me soovime enda lähedale, kui asjad lähevad jamaks. Need on inimesed, kellega koos saame olla meie ise, inimesed, kellele me ei pea muljet avaldama. Need inimesed aitavad meil taas tõusta ja nad ei jäta meid kunagi hätta. Kogukond on justkui kaev, millest juua; koht, kus oma hinge toita ja jõudu koguda, et Elu tõusudel ja langustel vastu pidada. See on ka koht, kus avastada, mis meil on anda. Igaühel on midagi jagada ja on meie isiklik vastutus ulatada kellegile, kes vireleb oma toetav käsi. Kogukonnatöö on nagu aktiivne palve. Et olla terviklik, on vaja teenida. Mil iganes sa sa teenid teisi, saad tagasi kümnekordselt. Püha Vaim püüab saavutada kõrgeimat taset ja alistuda sellele. Munk jälgib oma hingamist. Kirjanik järgib oma kätt. Suusataja saab mäega üheks. Laulja ja laul, ema ja laps… Häälestades end sellele sagedusele me justkui jooksime puhast Zen nektarit, ja kui oleme selle ära joonud, tahame koheselt veel enam. See on see osa meist, mis tunnustab ja tunnistab ning tegutseb ajendatuna meie näljast vaimsuse järele. Eksistentsiaalsest igatsusest, mida ei saa kunagi lõpuni rahuldada. Pühast näljast. |
