Pere- ja paariteraapia
Pereteraapia aitab korrastada peresuhteid, leida ressursse ja edendada oskusi efektiivsemaks toimimiseks perekonnas selliselt, et ei parane mitte ühe, vaid kõigi pereliikmete toimetulek. Kuidas see toimub?
Pereteraapias vaadeldakse peret kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi - iga muutus käivitab omakorda uusi muutusi. Pereteraapias on kliendiks alati terve pere ehk süsteem, olenemata sellest, kui palju pereliikmeid seansil kohal on. Süsteemne vaade võtab arvesse meie omavahelist seotust ja sellest lähtuvalt püüab välja selgitada probleemide põhjusi ning avaldumise konteksti. Seega, pereteraapia tunneb alati huvi põhjuste, mitte ainult sümptomite vastu.
Kui paljud teised teraapiad tegelevad sellega, mis toimub inimese peas või tema psüühikas, siis pereteraapia tegeleb sellega, mis toimub inimeste vahel, ehk suhetega.
Igas peres on oma struktuur ja toimimismehhanismid, mis püüdlevad tasakaalu poole. Sellest lähtuvalt võib häire või sümptom peres kanda mingit ülesannet või anda märku kohanemiraskusest. Need ilmnevad tihti siis, kui elu muutub, aga suhted ei muutu kaasa. Korrastades suhteid peres saab mõjutada ka sümptome, ehk saavutada uue, tervema tasakaaluseisundi.
Pereteraapia on teaduspõhine teraapia, st seda on uuritud teaduslike meetoditega, mis on näidanud selle tõhusust, ehk seda, et pereteraapia tekitab muutust. Uuringud näitavad, et positiivsed muutused on pikaajalised ja püsivad ka aastaid peale teraapiat.
Minu jäägitu poolehoid pereteraapiale sai otsustatud, kui lugesin Murray Boweni (kes on üks pereteraapias „isadest“) kohta, kuidas ta suutis peret jälgides pea eksimatult ette näha, mis on selle pere järgmine samm mingis suhteolukorras, juba enne, kui see samm tehti. Siis ma mõtlesin, et see on just see, mida ma olen otsinud – meetod, mis mõistab ja selgitab suhetes toimuvat! Nüüd teooriat praktiseerides võin kinnitada ka oma kogemuse põhjal, et see tõepoolest toimib. Paradoksaalsel moel pole me üldse mitte nii unikaalsed oma käitumismustrites, kui arvame. Ja ometi on iga lugu eripärane – kunagi ei tohi muutuda üleolevalt kõiketeadvaks! See teebki pereteraapia nii huvitavaks.
Kuidas ja kellele?
Kuigi teraapia nimi on PEREteraapia, võib vastuvõtule pöörduda kõigi suhteteemadega, olgu need siis seotud lähimate pereliikmete, õdede-vendade, kaugemate sugulaste, kolleegide, sõprade, naabrite või kasvõi võõrastega. Ka paarisuhteprobleemid on pereteraapia valdkond. Vahel võib selguda, et probleemi lahendamiseks on vaja hoopis tegeleda paarisuhtega, kuigi pöördutakse lapse pärast. Või selgub, et paarisuhte-teemad saavad kütust lahendamata probleemidest ema või isaga.
Kuigi vahel arvatakse, et (pere)teraapiasse peaks tulema eelkõige suhete „päästmiseks“, on vahel hoopis vaja abi suhete lõpetamisel. Seda näiteks lahutuse või pereliikme surma korral, et oma eluga edasi minna. Mõnikord on vaja tegeleda suhetega, mis on füüsiliselt lõppenud juba aasta(kümne)id tagasi, kuid on emotsionaalselt lõpetamata.
Seda, keda seansile kutsuda otsustab terapeut, kui on esitatud probleemiga tutvunud. Suhted on inimeste vahel, mitte kellegi sees, seepärast saab suhetega kõige tõhusamalt tegeleda just siis, kui suhe on teraapiaruumis kohal - nii võiksid seansil osaleda kõik peres koos elavad või probleemiga seotud inimesed. Kui see pole mistahes põhjusel võimalik, saab teraapiat alustada ka ainult ühe või paari pereliikmega. Seegi aitab olukorda leevendada, sest ka ühe pereliikme käitumise muutumine mõjutab kõigi teiste oma.
Kohtumiste sagedus sõltub probleemi eripärast ja kriitilisusest, seansid võivad toimuda nii kord nädalas kui ka kord paari kuu kohta. Eelistatult viibivad seansil osalejad kõik korraga samas ruumis, mis annab võimaluse lisaks vestlusele kasutada erinevaid tehnikaid, anda ülesandeid, jälgida kehakeelt, jne, aga seanssi saab läbi viia ka nii, et mõni pereliige osaleb läbi ekraani.
Pereteraapia seansi kestus on tavapäraselt 90 min.
Seda, kuidas peresuhetele vaadata, mida oluliseks pidada ja kuidas kitsaskohtadega tegeleda võid lugeda ka artiklist "Keerulised suhted täiskasvanud laste ja vanemate vahel".
Loe paariteraapia kohta...
Pereteraapias vaadeldakse peret kui süsteemi, kus muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis ja vastupidi - iga muutus käivitab omakorda uusi muutusi. Pereteraapias on kliendiks alati terve pere ehk süsteem, olenemata sellest, kui palju pereliikmeid seansil kohal on. Süsteemne vaade võtab arvesse meie omavahelist seotust ja sellest lähtuvalt püüab välja selgitada probleemide põhjusi ning avaldumise konteksti. Seega, pereteraapia tunneb alati huvi põhjuste, mitte ainult sümptomite vastu.
Kui paljud teised teraapiad tegelevad sellega, mis toimub inimese peas või tema psüühikas, siis pereteraapia tegeleb sellega, mis toimub inimeste vahel, ehk suhetega.
Igas peres on oma struktuur ja toimimismehhanismid, mis püüdlevad tasakaalu poole. Sellest lähtuvalt võib häire või sümptom peres kanda mingit ülesannet või anda märku kohanemiraskusest. Need ilmnevad tihti siis, kui elu muutub, aga suhted ei muutu kaasa. Korrastades suhteid peres saab mõjutada ka sümptome, ehk saavutada uue, tervema tasakaaluseisundi.
Pereteraapia on teaduspõhine teraapia, st seda on uuritud teaduslike meetoditega, mis on näidanud selle tõhusust, ehk seda, et pereteraapia tekitab muutust. Uuringud näitavad, et positiivsed muutused on pikaajalised ja püsivad ka aastaid peale teraapiat.
Minu jäägitu poolehoid pereteraapiale sai otsustatud, kui lugesin Murray Boweni (kes on üks pereteraapias „isadest“) kohta, kuidas ta suutis peret jälgides pea eksimatult ette näha, mis on selle pere järgmine samm mingis suhteolukorras, juba enne, kui see samm tehti. Siis ma mõtlesin, et see on just see, mida ma olen otsinud – meetod, mis mõistab ja selgitab suhetes toimuvat! Nüüd teooriat praktiseerides võin kinnitada ka oma kogemuse põhjal, et see tõepoolest toimib. Paradoksaalsel moel pole me üldse mitte nii unikaalsed oma käitumismustrites, kui arvame. Ja ometi on iga lugu eripärane – kunagi ei tohi muutuda üleolevalt kõiketeadvaks! See teebki pereteraapia nii huvitavaks.
Kuidas ja kellele?
Kuigi teraapia nimi on PEREteraapia, võib vastuvõtule pöörduda kõigi suhteteemadega, olgu need siis seotud lähimate pereliikmete, õdede-vendade, kaugemate sugulaste, kolleegide, sõprade, naabrite või kasvõi võõrastega. Ka paarisuhteprobleemid on pereteraapia valdkond. Vahel võib selguda, et probleemi lahendamiseks on vaja hoopis tegeleda paarisuhtega, kuigi pöördutakse lapse pärast. Või selgub, et paarisuhte-teemad saavad kütust lahendamata probleemidest ema või isaga.
Kuigi vahel arvatakse, et (pere)teraapiasse peaks tulema eelkõige suhete „päästmiseks“, on vahel hoopis vaja abi suhete lõpetamisel. Seda näiteks lahutuse või pereliikme surma korral, et oma eluga edasi minna. Mõnikord on vaja tegeleda suhetega, mis on füüsiliselt lõppenud juba aasta(kümne)id tagasi, kuid on emotsionaalselt lõpetamata.
Seda, keda seansile kutsuda otsustab terapeut, kui on esitatud probleemiga tutvunud. Suhted on inimeste vahel, mitte kellegi sees, seepärast saab suhetega kõige tõhusamalt tegeleda just siis, kui suhe on teraapiaruumis kohal - nii võiksid seansil osaleda kõik peres koos elavad või probleemiga seotud inimesed. Kui see pole mistahes põhjusel võimalik, saab teraapiat alustada ka ainult ühe või paari pereliikmega. Seegi aitab olukorda leevendada, sest ka ühe pereliikme käitumise muutumine mõjutab kõigi teiste oma.
Kohtumiste sagedus sõltub probleemi eripärast ja kriitilisusest, seansid võivad toimuda nii kord nädalas kui ka kord paari kuu kohta. Eelistatult viibivad seansil osalejad kõik korraga samas ruumis, mis annab võimaluse lisaks vestlusele kasutada erinevaid tehnikaid, anda ülesandeid, jälgida kehakeelt, jne, aga seanssi saab läbi viia ka nii, et mõni pereliige osaleb läbi ekraani.
Pereteraapia seansi kestus on tavapäraselt 90 min.
Seda, kuidas peresuhetele vaadata, mida oluliseks pidada ja kuidas kitsaskohtadega tegeleda võid lugeda ka artiklist "Keerulised suhted täiskasvanud laste ja vanemate vahel".
Loe paariteraapia kohta...
