Keerulised suhted täiskasvanud laste ja vanemate vahel
Liina Lehtla, 01.2021
pere- ja paariterapeut ja holistilise regressiooni terapeut
ilmunud ajakirjas Edasi märtsis 2021
Kas inimesed teadvustavad suhete tähtsust oma vanematega? Kas nad tulevadki nõustamisele sooviga suhteid muuta või parandada?
Kui inimesed tulevad nõustamisele või teraapiasse, siis on neil enamasti mingi eesmärk või nägemus, millega nad tegelda soovivad. Tihtipeale jõutakse vastuvõtule paarisuhteteemadega. Enamikul juhtudel tuleb aga tõdeda, et paarid ei jõua suurema läheduseni, keskendudes kitsalt ainult oma suhtele. Seda seepärast, et käesolev suhteprobleem saab kütust teistelt lahendamata suhetelt partnerite elus ja on mõjutatud selle poolt, kuidas peresuhteid laiemalt mõistetakse ja neis toimitakse. Kitsasse perspektiivi lukustumine lihtsalt ei aita. Nii jõuamegi sageli probleemide juurteni, mis on seotud vanemate ja laiendatud peresüsteemiga.
Pereterapeut Monica McGoldrick, kes on tuttav igale süsteemse peretöö tegijale, viitab, et kui inimesed abielluvad, siis antakse teineteisele tõotus jumala ees „jääda kokku kuni surm meid lahutab“. Samas me teame, et vähemalt pooled neist abieludest purunevad. Monica soovitab, et oleks targem seesama tõotus suunata oma vanematele ja lastele. Abielu kestab kuni see kestab, kuid me ei saa vabaneda oma esimesest perest, isegi kui me seda üritame.
Kusjuures, pere kontekstis ei tähenda suhete füüsiline ja/või emotsionaalne katkestamine tunnete puudumist, nagu me nii sageli osutame: „Kuidas saab üks isa olla nii tundetu, et oma laps niimoodi maha jätta!“ või „Kui südametu temast on oma emast mitte välja teha!“ Vastupidi, eemaldumine ja suhete läbilõikamine räägib tunnete talumatust intensiivsusest, mis muudab kontaktisolemise liiga keeruliseks.
Ühesõnaga, kui võtame aluseks, et oleme oma vanematega igavesti seotud, kusjuures mitte nende, vaid oma elu lõpuni, siis oma elukvaliteeti silmas pidades tasub nendele suhetele hoopis rohkem tähelepanu pöörata?
Soovides lahendada oleviku probleeme, tuleb tihtipeale suunata pilk hoopis seljataha. Sellest on inimestel vahel väga raske aru saada, öeldakse, et milleks minevikus torkida, mis olnud see olnud, elagem olevikus. Miks ma pean otsima kontakti oma vanematega, kui sellest on tulnud ainult valu ja vaeva, miks ma ei võiks lihtsalt „oma elu elada“ ehk suhelda sõprade ja mõttekaaslastega, kes mind mõistavad, kellega kõik on lihtne ja selge? Väga asjakohased küsimused!
Alljärgnevas otsimegi sellele selgitust, miks ikkagi on suhted oma päritolupere liikmetega meile isiklikult nii olulised. Etteruttavalt võiks öelda, et küps täiskasvanu ei peaks oma eluenergiat kulutama heakskiidu pälvimisele, teise ründamisele, väljavabandamisele, ratsionaliseerimisele või emotsionaalse müüri taha peitumisele.
Ja veel üks asi - minevik pole kunagi päriselt minevik, niikaua kuni ta meie olevikus edasi elab, meie elu ja valikuid mõjutab. Selleks, et minevik päriselt minevikku jätta tulebki olevikus mõningaid osi meie pärandist uue pilguga vaadata, vaidlustada mustreid, uskumusi ja müüte, et olevik mineviku käest vabastada.
Me pole kunagi esimesed, kes oma perepiiris mingi probleemiga kokku puutuvad. Millega me ka ei võitleks, sellel on juured eelmistes põlvkondades. Kui me ei tunne oma perekonna lugu, siis kipume tõenäoliselt kordama vanu mustreid või nende vastu arutult mässama, ilma et meil oleks selget arusaamist, kes me ise õigupoolest oleme, kuidas teiste pereliikmetega sarnaneme või erineme ja kuidas elus õiget suunda leida ja hoida. Kui meie „minal“ pole all tugevaid ajaloolisi juuri, siis kaldume igal sammul vihaseks saama, teisi süüdistama, endasse tõmbuma või tulutult rapsima.
Teisalt, sugugi mitte vähemtähtis pole teadvustada oma (laiendatud) perekonna ressursse, kõike seda, mis on meid tänasesse päeva toonud. Kui me seda teadlikult ei tee, siis inimmõistus otsib automaatselt ikka ainult negatiivset, võimendades selle osatähtsust meie loos. Väga kerge on kõiki oma elu ebaõnnestumisi välja vabandada sellega, mis „minuga lapsepõlves juhtus“. Kuid needsamad meie perekonna mustrid, uskumused ja müüdid on olnud algselt mingi hea eesmärgi teenistuses. Meil tuleb need ainult tänase teadlikkuse tasandil üle vaadata, kas need on meile ka praegu kasulikud, praegu vajalikud, kas need aitavad meil praegu elada.
Nii et sageli juhtub, et paaritööd alustades kooruvad algsete suhteteemade alt välja hoopis kaugemad teemad, mis on seotud ema-isa, vendade-õdedega, isegi vanavanematega?
Tänaseks on juba aastakümnete jooksul leidnud praktikas kinnitust pereteraapia isa Murray Boweni pooleldi juhuslik avastus, et tegelemine suhetega oma päritoluperes parandab automaatselt suhteid olevikus-peres, ehk suhteid partneri ja lastega. Bowen jõudis selleni, et põhimõtteliselt piisabki sellest, kui korrastame suhted oma esivanematega, ehk alustame algusest, parandades seda, kust kunagi midagi viltu vedama hakkas (st loome üks-ühele neutraalsed suhted kõigi oluliste täiskasvanutega oma peres). See, et ka kõik teised tähtsad suhted meie elus justkui iseenesest laabuma hakkavad, on lihtsalt meeldiv boonus.
Kui me seda ei tee, siis taasloome äraõppimata olukordi kõigis edasistes suhetes, mitte ainult paarisuhtes, vaid ka töösuhetes ja nn „asendusperekondades“, millesse me end päris-pere asemel adopteerime. Nii tema kui ka hilisemad peresuhete eksperdid on küll ühel meelel, et see on elukestev teekond, kuid selle ettevõtmine tasub end kuhjaga ära, sest see motiveerib meid inimesena kasvama ja arenema rohkem kui miski muu.
Oma koorma läbitöötamine annab inimesele tema isikliku väe tagasi. Seda on keeruline seletada, sest peretöö mõju on pigem kogemuslik, seda on raske sõnadesse panna. Aga inimesed, kes on selles edasijõudnud, väljendavad kõik nagu ühest suust midagi umbes sellist: „Kui mingi suhte oma peres korda saad, siis vabaneb tohutu hulk sisemist energiat“. Energiat, mida saab siis kasutada teiste oma elu eesmärkide poole liikumisel, ja tegelikult ka sellesama elu eesmärgi teadvustamisel! Nii me siis jõuamegi nende paaridega, kes on tõeliselt huvitatud omavahelise suhte kvaliteedi parandamisest lõpuks ikkagi välja nende esimese pereni.
Kõigepealt, enne kõiki teisi suhteid, oleme pojad ja tütred. Meie esmased peresuhted meie esimeses peres on meie jaoks kõige mõjuvõimsamad, paraku pole need peaaegu kunagi lihtsad.
Samas on meil endil ja ühiskonnal laiemalt nägemus sellest, milline on ideaalne perekond. See on nagu isiklik turvasadam, kus jagada oma sügavamat tõde, kus austatakse nii seotust kui individuaalsust, vanemad näitavad eeskuju oma võrdse partnerlussuhtega, kus kõik erimeelsused loovalt ja viivitamata lahendatakse. Keegi ei pea end eitama või alla suruma mingeid oma isiksuse aspekte või vajadusi selleks, et kuuluda. Kui ka midagi halba juhtub, siis hoitakse kokku ja võetakse kasutusele kõik oma külluslikud ressursid pere sees ja sellest väljaspool, saades kriisiga kiirelt ja efektiivselt hakkama, pöörates selle positiivseks kasvamise kogemuseks… Jne, jne.
See, mida ma kirjeldan on hüpoteetiline ideaal. Ükski pere ei suuda selle kirjeldusega sobituda, vähemalt mitte kogu aeg. Perekond on tundlik süsteem, mis reageerib nii oodatud ja planeeritud pingetele (laste sünd, abiellumine, kolimine) kui ka ootamatutele ja planeerimata pingetele (haigused, töökaotus, lähedaste surm). Palju valulikke asju võib olla juhtunud juba pere ajaloos, kaua enne seda, kui meie lavale astusime.
Reaalses maailmas, reaalses peres ei suuda ükski vanem luua täiuslikku emotsionaalset kliimat kõigiks vestlusteks, kõigiks olukordadeks, sest pere ei ela kasvuhoones. Lisaks ülalmainitud stressiallikatele mõjutavad perekoda ka kogukondlikud ja ühiskondlikud tegurid, nagu nt sotsiaalne staatus, majanduslik ja poliitiline olukord. Niisamuti vanemate küpsus ja emotsionaalne toimetulek nimetatud pingetega, sidemed vanemate endi päritoluperedega ja lahendamata teemad, mis sealt kaasa võetakse. Igas peres on teemasid, millest ei suudeta produktiivselt vestelda, võib-olla isegi mitte mainida. Rasked, keerulised ja valusad sündmused, mida pole läbi töötatud meie eelkäijate poolt, püsivad peres aktiivsena ja kõik järgnevad põlvkonnad etendavad neidsamu stsenaariume.
Vanemad kalduvad ka projitseerima, ajades oma lapsi iseendaga ja teiste pereliikmetega segamini. Projektsioonid saavad jõudu probleemidest, mida me pole oma lähedastega selgeks rääkinud. Ühel hetkel saab projektsioonist lugu („Peeter on alati vastutustundetu, nagu tema isagi“), seejärel eeldus, ja lõpuks isetäituv ennustus. Peeter võibki olla vastutustundetu, kuid intensiivne keskendumine tema nõrkusele võib ta lukustada sellesse kitsasse loosse, mida temast räägitakse, välistades kõik teised lood ja võimalused.
Kõik see loob pereelule teatud ärevuse fooni. Kuid pereliikmed ei loo teadlikult ja tahtlikult üksteisele ja iseendale emotsionaalselt ärevat keskkonda. Nad isegi ei märka seda. Nii nagu kala vees, ei oska ka meie adekvaatselt oma lähimat keskkonda endale teadvustada.
Mis siis pere ja peresuhetega toimub, kui ärevus pikemat aega püsib?
Ärevus on midagi, mis koguneb paljude aastate jooksul ja see ei puuduta kunagi ainult ühte inimest. Kuna iga süsteem püüdleb tasakaalu poole, siis otsib ärevus kohta, kus end maandada ning haagib end mõne pereliikme külge, kes on pingele vastuvõtlikum, kes on süsteemi nõrgim lüli. Tema arendab välja mingi sümptomi – käitumisehäire, haiguse, sõltuvuse. Sümptomist saab pere kooshoidja, selle ümber koondudes suudab pere jätkata koostoimimist.
Kui vaadelda süsteemi, nt peresüsteemi kroonilise stressi all, siis võib näha kõikvõimalikke liialdusi: Vanemad võivad muutuvad paindumatuks ja autoritaarseks või siis täiesti kaotada võime peret suunata ja piire seada. Kommunikatsioon kas kukub päris kokku või muutub hoopis ülearu häälekaks, nii et üks tüli ajab teist taga. Vanemad võivad hakata käituma sulandunult, justkui jagaks nad ühte aju ja vereringet või siis vastupidi, tõmbuda vihaselt erinevatesse äärmustesse, suutmata milleski konsensust saavutada. Vanemad ülereageerivad või alareageerivad, ütlevad liiga palju või liiga vähe, võivad muutuda helikoptervanemateks, kes tiirutavad murelikult laste ümber või kaduda üldse pildilt oma ekraanide või asendustegevuste taha. Paarisuhe võib lukustuda liigsesse distantsi või liigsesse intensiivsusesse. Kaob võime autentseks ja vahetuks suhtluseks või suhtluseks üleüldse.
Kõik äärmused võimenduvad, kuni pereliikmed ei suuda enam rahulikult rääkida ühelgi teemal, mis pole ilm või sport – ja tihtipeale isegi mitte sport.
Iseenesest on kõik need tegevused täiesti normaalsed ärevuse maandamise viisid, me kõik kasutame neid aeg-ajalt. Probleem tekib siis, kui kaob paindlikkus ja jääme kinni neisse ekstreemsetesse positsioonidesse, kaotades võime näha alternatiive, valikuid ja uusi loovaid lahendusi olukorra muutmiseks.
Seega, vanemad ei vali teadlikult oma last kahjustada, tema häält alla suruda või tema valikuvõimalusi piirata. Kuid kui peresüsteem on ärevusest pingestatud piisavalt pika aja jooksul, piisavalt intensiivselt, siis ka kõige suuremad ressursid saavad ühel hetkel ära kulutatud ja ka kõige teadlikum lapsevanem võib hakata halvasti käituma.
Mõnedel meie hulgas on olnud õnne sündida perre, kus kumbki vanem on inimesena küps isiksus, neil on päriselt lähedased suhted nii omavahel kui oma päritoluperedega ja neil on oma elukäigus lihtsalt kõvasti vedanud. See aitab luua emotsionaalselt rahulikku õhkkonda, mis soodustab igaühe „mina“ avaldumist. Kuid iga pere võib muutuda düsfunktsionaalseks, kui talle piisavalt palju halba õnne osaks saab ja kui peret ei ümbritse sellal piisav ring toetavaid inimesi, koos piisava majandusliku ja sotsiaalse toetuseta.
Kui sa seda kuulates hakkad ise murelikuks muutuma oma perekonna tervise pärast, mis võib-olla skooris ainult 2-3ni 10-palli skaalal, siis ära muretse! Võid olla üsna kindel, et teised pered, kellele pakuksid 9-10 näevad väljastpoolt palju paremad välja kui seest.
Mulle meeldib ühe autori Mary Karr’i määratlus düsfunktsionaalsest perest, mis tema järgi on „iga pere, milles on rohkem kui üks inimene“.
Aga ilma naljata, hoopis parem mõte on vältida igasuguseid hinnangu-skaalasid. Need ei suuda kunagi õiglaselt kirjeldada meie kogemusi – tõeline elu on nii palju komplitseeritum ja segasem, täis paradokse ja vastuolusid. Igal perel on omad tugevused ja haavatavus. Pered, nagu ka pereliikmed, kes pere moodustavad on alati nii palju keerukamad, kui need lood, mida me neist räägime või sildid, mille kaudu neid kirjeldame.
Üks naine räägib oma isast: „Minu isa oli tänapäeva mõistes emotsionaalselt nii suletud, kui üks inimene üldse olla võib. Ometi suutis ta läbi oma suurepärase huumoritaju luua meie kodus ajuti sellise lõdvestunud ja sundimatu õhkkonna, mis pani unustama kõik igapäevaelu vintsutused. Me küll ei suutnud kunagi rääkida ema vähidiagnoosist, kuid me ei olnud ka liiga pinges“.
Mida siis teha? Elame ärevas ja muutuvas maailmas, mis kõik mõjutab meie suhteid ja suhestumist. Kas olemegi lõksus ja abitud selles muutlikkuses?
Minul on küll nii hea meel, et me elame nüüd ja mitte 100 aastat tagasi ja nii palju abistavat infot, kus suunas vaadata on juba praegu meie käsutuses. Veel enam, selle info toimivust on aastakümnete jooksul juba ka piisavalt järele proovitud, mis annab kindluse, et tehes teatud asju teatud viisil, saame ka teatud tulemuse. Kuid tõepoolest, vahel avastamegi end olevat jõudnud punkti, kus suhted on käest ära läinud. Enne, kui hakata mõne pereliikmega suhteid klaarima on minu meelest oluline endale teadvustada: me oleme omavahel seotud, me kuulume kellegagi kokku ja me vajame üksteist.
Inimese lugu on tema perekonna lugu. Sõbrad ei saa meid sellest välja aidata. Sõbrad on ressurss, kuid nad ei asenda peret. Meie isiklikud lood on seotud paljude teiste lugudega meie perepuus ja minu oma loost arusaamine ja selle mõtestamine sõltub paljuski sellest, kuidas ma suudan mõtestada neid teisi lugusid. On ka selline seaduspärasus, kui meie peresüsteemis on vähe inimesi (ehk palju pealiskaudseid või läbilõigatud suhteid ja vähe sidemeid), siis tekib ärevus kergemini. (Kuhu see viib, sellest sai juba eelnevalt pikalt räägitud)
Teine asi, mida on kasulik teadvustada ja miks see pikk eellugu sai räägitud, on mõistmine, et me kõik oleme ühes ja samas supis, igaüks on omal moel kahjustada saanud ja me kõik võime mingil hetkel vajada mõistetud olemist. Me „pole ennast ise teinud“, oleme osa suuremast süsteemist, mis on alati tugevam kui üksikisik. See tähendab, et me ei ole süüdi, meie vanemad ei ole süüdi. Meie oleviku probleemid pole põhjustatud (ainult) halbadest asjadest, mida üks või mitu pereliiget meile teinud on. Need on osa hoopis suuremast, sündmuste, mustrite ja suhtekolmnurkade jadast, mis liiguvad läbi paljude põlvede.
Peretöös on meil selle näitlikustamiseks suurepärane töövahend, genogramm (perekonna graafiline skeem nii horisontaalses kui vertikaalses plaanis, mis sisaldab ka infot suhete, oluliste sündmuste, jms kohta), kus igaühe lugu detailselt välja joonistub. Seda lahti (h)arutades on võimalik häälestuda suuremale mõistmisele ja kaastundele. See aitab ka vähendada meie hinnangulisust ja taastada fakte, mis on emotsioonidest moonutatud ja mõtestada ümber nii mõnedki narratiivid ja müüdid, mida seni on võetud absoluutse tõena. Kõik see loob palju parema lähepositsiooni oluliste omavaheliste teemade klaarimiseks.
Ometi kogevad inimesed suhteid oma vanematega või vanemaga sageli pehmelt öeldes kui suurt väljakutset…?
Meid seob oma vanematega väga eriline side. Kui saame täiskasvanuks, võib seesama side osutuda väga vastuoluliseks. Me võime endiselt süüdistada oma ema või püüda muuta ja parandada oma isa või reguleerida omavahelisi suhteid füüsilise/emotsionaalse distantsihoidmisega. Võime olla absoluutselt kindlad, et mu ema on „võimatu“ või isa „niikuinii ei kuula mind“, et „ta on lootusetu juhtum“ ja me oleme kõike proovinud, et asja parandada, kuid mitte midagi ei tööta! Võime lausa tunda, et niikaua kuni vanem ei muutu, kui ema mu alkohoolikust kasuisa maha ei jäta või minu ees ei vabanda kõigi lapsepõlve möödalaskmiste pärast, ei saa ma õnnelik olla.
Milles siin siis probleem on?
Probleem on selles, et oleme kinni jäänud ühte oma elu võtmetähtsusega suhtesse. Me pole lõpule viinud iseenda eraldumist oma vanematest, ega tegelikult ole lasknud ka oma vanematel endast eralduda. Kui me ikka veel neid süüdistame, siis ei suuda me täielikult iseennast aktsepteerida.
Kui me endiselt vanematega võitleme või distantsile põgeneme, siis me ikka veel ainult reageerime suhte intensiivsusele, mitte ei tegele sellega. Tegelikult hoidume võtmast vastutust.
Meil on igasuguseid „häid“ nippe segaste suhete leevendamiseks.
Näiteks võime katkestada suhted kas emotsionaalselt või geograafiliselt, või mõlemat. Kodunt jalga lasta, minna rändama laia maailma või siis leida endale mõni sümpaatne terapeut, kes hakkab meile asendusvanemaks. Eemaletõmbumine on ärevusega toimetuleku viis ja see töötab hästi lühikeses plaanis, seepärast me seda ju teemegi.
Teine variant on hoida suhted rahulikud mitte oma arvamust välja öeldes. Kuid pikemaajaliselt seda taktikat kasutades ohverdame oma „mina“ pseudoharmoonilise „meie“ nimel. Meil on küll vähe tülisid, kuid kui oma tundeid ja arvamusi verbaalselt ei väljendata, tuleb teha seda kaudselt (nt passiiv-agressiivselt).
Kolmas võimalus – hakata end kehtestama ja pereliikmetele vastu astuda, öeldes välja kogu „tõe“, miks neil pole õigus ja kuidas nad peaksid mõtlema, tundma ja käituma. Seepeale läheb teine inimene harilikult endast välja ja hakkab end kaitsma. Meid aga tabab süütunne ja taandume kähku endisesse mustrisse tagasi, et asjad saaks tavapäraselt edasi kesta. Sisimas aga ahastame „ma ju ütlesin, ta ei muutu!“
Lõpuks võibki tunduda, et peame valima, kas olla suhtes oma vanemaga või olla mina ise – mõlemat korraga ei saa.
Suhetes on palju paradoksaalset, sellist, mis esmapilgul paistab üks, lähemal vaatlemisel aga midagi muud. Kes näiteks oskaks arvata, et konfliktne (= reaktiive) suhe on kõige tugevam suhe? Kuid seda ta on. Liikumine edasi-tagasi süüdistamise-tülitsemise või vaikimise-eemaldumise mustris „kaitseb“ vanemat ja last üksteisest eristumast. Enda lahtilukustamiseks on vaja saada iseendaks. Iseendaks on vaja saada sellepärast, et tekiks võimalus võrdseks partnerluseks (– igal pool, paarisuhetes, töösuhetes, jne).
Näide: Sisemine sundus olla erinev oma emast pole rohkem „mina ise“ väljendus kui olla samasugune. Teen kõike talle risti vastupidi, et tõestada, ma pole selline nagu ema. Ometi tuleb ema iga kell üle mu piiride, meie vahel polegi mingit distantsi – selleks, et end kaitsta saab ainult eemalduda. Kuid mul piisab ainult emale mõtlemisest, kui ma juba käivitun. Nii et kuigi eemal, on kontroll minu üle endiselt ema käes, olen tema vang. Ma ei võta kontrolli enda kätte, sest siis peaksin ise vastutama hakkama. Pigem aitan emal niimoodi käituda, et saaksin teda süüdistada.
Ema vastu võitlemise teeb nii keeruliseks see, et võitleme ühe osaga endast. Suutmata vastu võtta oma ema sellisena, nagu ta on ja aktsepteerida tema piiranguid, ei suuda me kaasa tunda ka endale, kui käitume samamoodi nagu ema (nt karjume laste peale). Vihkame seda osa endast. Vihkamine pole kunagi kedagi-midagi parandanud. Kõik, mille vastu võitleme, jääb kestma.
See, mis on enamike laste ja vanemate üksteisest kaugenemise ja konfliktide all, on eraldumise ja sõltumatuse teemadega seotud pinge ning suur segadus sellest, mida see õieti tähendab.
Kui me ebaõnnestume suhtes oma vanema või vanematega välja arendama selget ja eraldiseisvat „mina“, siis pole meil ka selget ja autentset „mina“ kaasa võtta kõigisse teistesse olulistesse suhetesse. Päritolupere on meie kõigi edasiste suhete harjutusväljak. Kui jääme sulandunuks oma vanematega (NB! seda on ka konfliktne suhe!), on meil vähem kindlat jalgealust, millele toetuda kõigis teistes suhetes. Kõik, mis jääb lahendamata meie esimeses peres, liigub pealispinna alla peitu ja hüppab esile kusagil mujal, jättes meid veel palju rohkem haavataks ja ebakindlaks.
Kuid lähedus ei tähenda samasust või samastumist, ammugi siis oma mina kaotamist. Samamoodi nagu üksiolemine ei tähenda isolatsiooni või eraldumist. Me kõik vajame nii „mina“ kui „meiet“. Kontaktis olemine oma eheda ja sõltumatu „minaga“ võimaldab meil tunda rõõmu mõlemast, nii lähedusest kui üksiolemisest. Põhimõtteliselt tekib meil valik.
Kui suhtes pole küllalt „mina“, siis toome ohvriks oma sõltumatu identiteedi, oma vastutustunde ja kontrolli oma elu üle. Selle asemel, et hoolitseda iseenda heaolu eest, kaldume hoolitsema teiste inimeste (emotsionaalse) heaolu eest ja ühtlasi pidama neid vastutavaks oma heaolu eest. Suutmata oma elu probleeme lahendada kipume lahendama teiste omi.
Ok, arusaadav, et sellised lähenemised ei toimi. Aga mis siis toimib? Mida me ise teha saame?
Võttes rohkem vastutust oma osa eest suhetes saame õppida tunnustama ka oma vanemate „mina“. Kuuleme päris palju selle kohta, kuidas vanemad takistavad oma laste individualiseerumist, aga hoopis vähem laste raskusest kogeda oma vanemaid eraldiseisvate, erinevate „teistena“, kellel on samuti õigus valida omaenda elutee, elukaaslane ja ka oma vead.
Uskuda, et üks viis reaalsust näha (tavaliselt minu oma) on õige ja teine vale, on väga inimlik. Üheks inimese emotsionaalse küpsuse mõõdupuuks ongi mõistmine, et kehtib suur hulk erinevaid tõdesid ja tõelisusi ning inimesed mõtlevad, tunnevad, reageerivad erinevalt. On tõeliselt, tõeliselt! raske ära õppida, et meil on õigus mõelda, mida me mõtleme, tunda, mida me tunneme ja et sama õigus on ka kõigil teistel inimestel. Isegi minu vanematel.
Selline tõdemus tuleneb veel sügavamast arusaamisest, et me tegelikult ei saa kunagi päriselt ja kindlalt teada, mis teise inimese jaoks hea on, mida ta suudab või ei suuda tolereerida või millal, miks ja mida teha või tegemata jätta. Isegi enda puhul on seda piisavalt keeruline teada.
Ükskõik kui oskuslikult me end väljendame, ei saa me eeldada, et teine näeks asju nii, nagu mina näen või teeks seda, mida mina tahan. See oli vist Voltaire, kes ütles, „Mõtle, kui raske on muuta iseennast ja sa mõistad, kui tühised on sinu võimalused muuta kedagi teist!“
Näide:
Poliitika/uskumuste/vandenõuteooriate teemal vaidlemine on sama tulutu kui religiooni teemal. Usutakse mida usutakse, see ei allu loogikale, argumenteerimisele ja teoreetilisele tõestusele. Kohasem oleks tugineda isiklikule suhtele, rõhutada omavahelist sidet või sellist teemat üldse vältida. Võib öelda midagi sellist: „Isegi kui meie vaated selles küsimuses ei kattu ja me ei nõustu teineteisega erinevatel põhjustel, ma tean, et soovid mulle parimat ja mulle on oluline, et meie omavaheline kontakt säiliks vaatamata erimeelsustele“.
Eriti tuleb omavaheliste erinevuste teema esile siis, kui hakkame oma peresuhetes liikuma suurema iseolemise, eristumise ja küpsuse poole. Arvame, et kui loobume oma varasematest tulututest võitlusviisidest nagu vaikimine, ebaselgus ja riidlemine ning hakkame selge sõnaga välja ütlema, mida arvame, ootame, eelistame, siis peaks ka pereliikmed meie algatatud muudatusi rõõmuga tervitama. Aga isa võib end väga mugavalt tunda oma eemaldunud positsioonis ja ema on harjunud maandama oma kibestumist isa üle läbi sulle kurtmise. Kui nüüd hakkad isale lähenema, soovides temaga otse suhelda, mitte läbi ema, luua temaga isiklik suhe, siis ei pruugi ükski osapool selle üle rõõmustada. Süsteem tahab säilitada homöostaasi/muutumatust, iga püüe seda kõigutada kutsub teistes süsteemi liikmetes esile protesti, mis võib väljenduda süüdistamisena, ähvardustena, kuni füüsiliste sümptomiteni välja (ema tabab astmahoog, jms).
Pereliikmete vastukäigud võivad võtta lugematuid vorme ja need on alati ennustatavad. Vastureaktsioonides on alati kolm komponenti (Boweni järgi):
„Sul pole õigus!“ (koos hulga põhjendustega);
„Muutu tagasi!“ (siis oled sa meile jälle vastuvõetav) ja
„Kui sa ei muutu, siis on sel omad tagajärjed!“ (ähvardused)
Vastukäike ei tehta seepärast, et ollakse domineerivad, kontrollivad ja šovinistlikud. Seda võidakse olla või mitte olla, aga see pole peamine. Vastukäigud on alati ärevuse ilming, mitte märk armastuse puudusest. Meie asi on hoida sel puhul oma selget positsiooni, mitte öelda teisele, et ta ei peaks niimoodi reageerima. Siis tahame võimatut - mitte ainult kontrollida omaenda otsuseid ja valikuid, vaid ka teiste inimeste reaktsioone meie valikutele - põhimõtteliselt seda, meie tehtud muutused ka teistele meeldiks!
Võime kindlad olla, et lähedased korraldavad meile muutumise puhul arvukalt teste, mis paneb ajuti tundma end nagu vastuvoolu ujuja. Nõuab suurt motivatsiooni, vaprust ja järjekindlust liikuda edasi hoolimata välisest ja eriti sisemisest vastupanust, mis tekib „muutu tagasi!“ surve tagajärjel.
Mis suhete parandamisel töötab ja mis ei tööta? Kust alustada, mida peaks teadma?
Teadvustamine, et vanad suhestumisviisid ei tööta, võimaldab viimaks need lõpetada. Järele mõelda, infot koguda, fakte järjestada ja leida uued võimalused iseenda käitumisele.
Mida inimesed sageli teevad, on tõmbumine teise äärmusesse. Nt, kui varem sai oldud vanemaga üleseotud läbi tema õpetamise ja kontrollimise (nt alkohoolikust isa puhul), siis püüdes vana mustrit muuta, hakatakse isa ja tema käitumist täielikult ignoreerima, tõmbudes temast eemale nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kuid distantseerumine inimesest või probleemist on endiselt reaktiivne positsioon, mida juhib ärevus. See lihtsalt hoiab intensiivsuse vaiba all, ühes kohas, muutes meid plahvatusohtlikumaks ja haavatavamaks mujal, teistes suhetes.
Kui tütar, kes on end aastaid tagasi hoidnud, ratsionaliseerinud ja distantseerinud, ühtäkki otsustab, et nüüd aitab, nüüd ma „ütlen emale kõik välja“ ja „ma talle alles näitan kes ma olen“ - mis te arvate, kas see on ausus või reaktiivsus? Kas emaga vastandumine ja oma „tõeliste tunnete“ emale näkkupaiskamine on tütre vapper eneseväljendus tema sõltumatust minast? Pigem on see nagu pendli paiskumine teise äärmusesse, vaiksest kannatamisest kõige valimatu väljalaskmiseni. Tegelikult muudab selline käitumine hoopis keerulisemaks oma eesmärgi saavutamise.
Tähtsates inimsuhetes „löö ja jookse minema“ –taktika ei tööta. Selline konfrontatsioon on nagu Godzilla ja Tyrannosaurus Rexi kokkupõrge. Loomulikult tunneb ema end rünnatuna, loomulikult tõmbub ta endasse või ründab vastu. Üsna tõenäoliselt reageerib ema tütre kriitikale ärevuse ja süütundega. Süütunne on üldse midagi, mis on naistesse väga sügavalt sisse imbunud. Emad on need, keda esimesena süüdistatakse ja kes esimesena end süüdi tunnevad. See pole niivõrd isiklik, kui ühiskondlik probleem, mis vaikimisi omistab naisele esmase vastutuse perekonna probleemide eest. Emad kipuvad alateadlikult pidama end oma laste keskkonnaks ja oma rolli nende elus ebarealistlikult paisutama, uskudes, et kui ta ainult on piisavalt hea, siis lapsed õitsevad.
Alati on hea mõte läbi mõelda, mida tahan saavutada ja kas see strateegia seda mulle annab.
Seega, pikalt sisseharjunud suhestumise muutmine nõuab hoolikat planeerimist, ettevalmistust ja harjutamist. Mõnel juhul ka professionaalset abi. Kõige problemaatilisemad mustrid on need, kus suhete katkestus/külmus on varjatud või nähtamatu.
Mis iganes juhul ei ole mõttekas alustada kõige keerulisemast teemast, vaid harjutada väiksemate probleemidega. Ka ujuma ei saa õppida kaljult kiirevoolulisse jõkke hüpates, ikka vaikses ja madalas vees. Vahepeal on aega mõelda ja hinnata, kas, kus, millal ja mida soovime muuta, kas suund on õige, kas tempo on paras. Pole arukas alustada kõige keerukamast kohast. Peamine on kannatlikkus, ka iseendaga ja mitte panna teise (ega enda) muutumisele ajalist survet.
Aga mida see õieti tähendab, olla vähem reaktiive ja vähem teisele keskendunud? Kas erinevusi aktsepteerida tähendab lihtsalt kohaneda, et „vahet pole, mida ta teeb“? Tõmbuda iseendasse ja mitte midagi öelda?
Muidugi mitte! See ei tähenda distantsi suurendamist, suhete katkestamist, vaikimist või kohanemist. Ei tähenda ka selle ignoreerimist, mis meid häirib, sest kardame osutamisega asja hullemaks teha. Tegelikult tähendab oma reaktiivsuse mahakeeramine hoopis energia/panuse lisamist ühenduse loomisse ja oma seisukohtade selget väljaütlemist olulistes asjades, kuid seda uuel viisil, fokuseerides iseendale, mitte teisele.
Esiteks, suhetes on probleem harva erinevustes endis, probleem on pigem meie reaktiivsuses erinevuste suhtes. Teiseks, reaktiivsus võimendab ja jäigastab erinevused.
Seepärast on oma reaktiivsuse vähendamine kõige kriitilisema tähtsusega ja keerulisem samm lähisuhete lähendamisel või mis iganes inimliku probleemi lahendamisel. Probleemi saab ikkagi lahendada alles siis, kui on olemas kontakt teise inimesega, sest alles siis me oleme teise jaoks keegi, kelle arvamus on talle oluline. Seepärast on kontakti hoidmine/säilitamine esmane.
Me võime austada ja tunnistada omavahelisi erinevusi, säilitada nii autentsuse kui ka ühendusesolemise, jääda kindlaks oma veendumustele, aga olla edasi ka armastav tütar või poeg. Tasub ka teadvustada, et meie suhted pereliikmetega mõjutavad alati enam kui ühte inimest, ka neid, kes pole veel sündinud.
Nt see, kes lõpetab oma emaga suhtlemise, võtab oma lastelt ära vanaema, vanaemalt lapselapsed ja järgmiselt põlvelt osa nende ajaloost.
Millised on esmased praktilised nõuanded? Mida teha, kui teine osapool ei taha suhet taastada ja kuidas sellega toime tulla?
Liikuda aeglaselt suurema seotuse, mitte distantseerumise suunas oma päritolupere liikmetega, on üheks parimaks kindlustuspoliisiks, kuidas tuua rohkem küpset „mina iset“ kõigisse teistesse suhetesse. See, mil määral oleme kauged ja äralõigatud oma päritoluperest, on otseses seoses intensiivsuse ja reaktiivsuse määraga, mille me kaasa võtame teistesse suhetesse. Kui meil on päritoluperega ainult pinnapealsed kontaktid ja üks või rohkem suhete läbilõikamisi pereliikmetega, siis võib teistest suhetest meie elus saada pingete leevendamise koht, eriti siis, kui loome omaenda perekonna.
Meie peresüsteem õpetab meile, kuidas olla suhtes, mis on „normaalne“, kuidas toimida konfliktide puhul, kas lahutamine on lubatud, jne.
Täiskasvanuna võiks kõik selle värske pilguga üle vaadata ja endalt küsida: kas see on minu või minu vanema lugu, mida ma elan? Milliseid suhteid ma tegelikult soovin mustrite kordamise asemel? Selle asemel, et enda sees haududa, kui ebaõiglane on vanem meie suhtes olnud, võiks mõelda, kuidas me ise soovime teistega suhestuda. Kui endas tekib selgus, siis pole enam peamise tähtsusega, kuidas teised reageerivad.
Uuel viisil käitumine kergitab üles hirmud ja ebamugavuse, mida vanad mustrid maskeerisid. See on ootuspärane. Kui see juhtub, siis luba tundel olla, aga käitu nii, nagu oled otsustanud! Ajapikku muutuvad ka tunded. Tegelikult ongi vaja jõuda sellise sisemise muutuseni, et meil on selge soov teha kõike vaid iseenda pärast, sõltumata teise vastusest. Siin on oluline maandatus ja heakskiidu mitteootamine väljastpoolt. Niikaua, kuni vajame teiste heakskiitu, on meil vaid kaks võimalust – järele anda või mässata.
Seega - määratled end ainult iseenda mõõdupuu järgi, lubamata teistel oma käitumist mõjutada. Sellega võtad oma väe endale tagasi.
Selline hoiak on eriti oluline, kui vanem ei reageeri kontaktivõtmisele positiivselt. Või nt ei toeta teised pereliikmed meie püüdlusi. Peab olema valmistunud ka selleks, et vanem pöördub meie vastu, süüdistab meid „oma elu ära rikkumises“. Kuidas teine pool ka ei käituks, on see igaljuhul tagasiside selle kohta, kuidas süsteem töötab ja kus või milles ollakse kinni jäänud.
Miks mina pean tegema esimese sammu?
Aga miks mitte? Kellel on probleem? Kuni väldid, ei saa sina järgmisele tasandile areneda.
Eesmärk ei peaks siiski olema ainult liikumine ühenduse poole, st igasuguse ühenduse poole. Pigem seisneb väljakutse sellise ühenduse loomises, mis toetab enese ja teise väärikust, mis omakorda loob baasi tõeliseks läheduseks. Alustad sealt, kus teine on valmis ühendust looma ja oled suuremeelne. Ära ründa, ära kaitse! Kui teine on vihane ja süüdistav, lükkad vestluse edasi, aga säilitad valmisoleku avatuseks. Ei ole sinu vastutusel, kui vanem ei soovi lahtisest uksest sisse astuda, teed parima mida suudad. Jah, vahel võib selleks kuluda aastaid. Kuid aeg möödub niikuinii, ja lõppude lõpuks on eesmärk sinu, mitte vanema muutumine!
Vahel öeldakse jah, ka hirmsaid asju ja lõpetatakse suhteid. „Ma ütlen sust lahti“ –tüüpi ütlemised on, nagu rääkisime, ärevuse ilming, mitte märk armastuse puudumisest. Vahel kaasatakse suhete katkestamisse ka teisi. Igal juhul pole meil vaja samale tasemele langeda. Meie tavalisest erinev reaktsioon või käitumine annab võimaluse energiale suhtesüsteemis teistpidi liikuda. Tood oma suured tunded teraapiasse, mitte ei kalla neid vanemale kaela ning leiad endas suuremeelsuse mitte omakorda temaga suhteid katkestada. See ei tähenda vägivalla tolereerimist, küll aga valmisolekut kontaktis olla, kui teine peaks kunagi olema võimeline looma sinuga tähendusrikast ühendust. Suhete emotsionaalne või füüsiline katkestamine on teise inimese muutumisvõimetuks tunnistamine. Aga inimene ON muutumisvõimeline!
Oluline on arendada endas uurivat hoiakut, õppida küsima „huvitav, kuidas ta küll selliseks muutus?“ – uudishimuga, kaastundega, mitte kriitiliselt. Eesmärk on näha oma vanemat inimesena, kellel on selja taga mingi lugu, mitte läbikukkunud isa või emana.
Sinna jõudmiseks tuleb järjepidevalt töötada iseenda isikuga. Ja sellega ei mõtle ma individuaalset enesetäiendamist, eneseteostust või karjääri edendamist. Iseendaga töötamine tähendab oma uskumuste, väärtuste, põhimõtete ja elueesmärkide väljaselgitamist, vastutustundlikus kontaktis püsimist ja üks-ühele suhteid inimestega oma perepuus ja oluliste emotsionaalsete teemade tõstatamist, kui need üles kerkivad. Selline neutraalne ja mittenõudlik suhtlus kõigi sugulastega annab eeskuju ka meie lastele, kuidas erinevate inimestega suhestuda, aitab neil kaaluda oma väärtusi ja seda, millisel viisil nad ise soovivad kellegagi suhtes olla.
jaanuar, 2021
Liina Lehtla, 01.2021
pere- ja paariterapeut ja holistilise regressiooni terapeut
ilmunud ajakirjas Edasi märtsis 2021
Kas inimesed teadvustavad suhete tähtsust oma vanematega? Kas nad tulevadki nõustamisele sooviga suhteid muuta või parandada?
Kui inimesed tulevad nõustamisele või teraapiasse, siis on neil enamasti mingi eesmärk või nägemus, millega nad tegelda soovivad. Tihtipeale jõutakse vastuvõtule paarisuhteteemadega. Enamikul juhtudel tuleb aga tõdeda, et paarid ei jõua suurema läheduseni, keskendudes kitsalt ainult oma suhtele. Seda seepärast, et käesolev suhteprobleem saab kütust teistelt lahendamata suhetelt partnerite elus ja on mõjutatud selle poolt, kuidas peresuhteid laiemalt mõistetakse ja neis toimitakse. Kitsasse perspektiivi lukustumine lihtsalt ei aita. Nii jõuamegi sageli probleemide juurteni, mis on seotud vanemate ja laiendatud peresüsteemiga.
Pereterapeut Monica McGoldrick, kes on tuttav igale süsteemse peretöö tegijale, viitab, et kui inimesed abielluvad, siis antakse teineteisele tõotus jumala ees „jääda kokku kuni surm meid lahutab“. Samas me teame, et vähemalt pooled neist abieludest purunevad. Monica soovitab, et oleks targem seesama tõotus suunata oma vanematele ja lastele. Abielu kestab kuni see kestab, kuid me ei saa vabaneda oma esimesest perest, isegi kui me seda üritame.
Kusjuures, pere kontekstis ei tähenda suhete füüsiline ja/või emotsionaalne katkestamine tunnete puudumist, nagu me nii sageli osutame: „Kuidas saab üks isa olla nii tundetu, et oma laps niimoodi maha jätta!“ või „Kui südametu temast on oma emast mitte välja teha!“ Vastupidi, eemaldumine ja suhete läbilõikamine räägib tunnete talumatust intensiivsusest, mis muudab kontaktisolemise liiga keeruliseks.
Ühesõnaga, kui võtame aluseks, et oleme oma vanematega igavesti seotud, kusjuures mitte nende, vaid oma elu lõpuni, siis oma elukvaliteeti silmas pidades tasub nendele suhetele hoopis rohkem tähelepanu pöörata?
Soovides lahendada oleviku probleeme, tuleb tihtipeale suunata pilk hoopis seljataha. Sellest on inimestel vahel väga raske aru saada, öeldakse, et milleks minevikus torkida, mis olnud see olnud, elagem olevikus. Miks ma pean otsima kontakti oma vanematega, kui sellest on tulnud ainult valu ja vaeva, miks ma ei võiks lihtsalt „oma elu elada“ ehk suhelda sõprade ja mõttekaaslastega, kes mind mõistavad, kellega kõik on lihtne ja selge? Väga asjakohased küsimused!
Alljärgnevas otsimegi sellele selgitust, miks ikkagi on suhted oma päritolupere liikmetega meile isiklikult nii olulised. Etteruttavalt võiks öelda, et küps täiskasvanu ei peaks oma eluenergiat kulutama heakskiidu pälvimisele, teise ründamisele, väljavabandamisele, ratsionaliseerimisele või emotsionaalse müüri taha peitumisele.
Ja veel üks asi - minevik pole kunagi päriselt minevik, niikaua kuni ta meie olevikus edasi elab, meie elu ja valikuid mõjutab. Selleks, et minevik päriselt minevikku jätta tulebki olevikus mõningaid osi meie pärandist uue pilguga vaadata, vaidlustada mustreid, uskumusi ja müüte, et olevik mineviku käest vabastada.
Me pole kunagi esimesed, kes oma perepiiris mingi probleemiga kokku puutuvad. Millega me ka ei võitleks, sellel on juured eelmistes põlvkondades. Kui me ei tunne oma perekonna lugu, siis kipume tõenäoliselt kordama vanu mustreid või nende vastu arutult mässama, ilma et meil oleks selget arusaamist, kes me ise õigupoolest oleme, kuidas teiste pereliikmetega sarnaneme või erineme ja kuidas elus õiget suunda leida ja hoida. Kui meie „minal“ pole all tugevaid ajaloolisi juuri, siis kaldume igal sammul vihaseks saama, teisi süüdistama, endasse tõmbuma või tulutult rapsima.
Teisalt, sugugi mitte vähemtähtis pole teadvustada oma (laiendatud) perekonna ressursse, kõike seda, mis on meid tänasesse päeva toonud. Kui me seda teadlikult ei tee, siis inimmõistus otsib automaatselt ikka ainult negatiivset, võimendades selle osatähtsust meie loos. Väga kerge on kõiki oma elu ebaõnnestumisi välja vabandada sellega, mis „minuga lapsepõlves juhtus“. Kuid needsamad meie perekonna mustrid, uskumused ja müüdid on olnud algselt mingi hea eesmärgi teenistuses. Meil tuleb need ainult tänase teadlikkuse tasandil üle vaadata, kas need on meile ka praegu kasulikud, praegu vajalikud, kas need aitavad meil praegu elada.
Nii et sageli juhtub, et paaritööd alustades kooruvad algsete suhteteemade alt välja hoopis kaugemad teemad, mis on seotud ema-isa, vendade-õdedega, isegi vanavanematega?
Tänaseks on juba aastakümnete jooksul leidnud praktikas kinnitust pereteraapia isa Murray Boweni pooleldi juhuslik avastus, et tegelemine suhetega oma päritoluperes parandab automaatselt suhteid olevikus-peres, ehk suhteid partneri ja lastega. Bowen jõudis selleni, et põhimõtteliselt piisabki sellest, kui korrastame suhted oma esivanematega, ehk alustame algusest, parandades seda, kust kunagi midagi viltu vedama hakkas (st loome üks-ühele neutraalsed suhted kõigi oluliste täiskasvanutega oma peres). See, et ka kõik teised tähtsad suhted meie elus justkui iseenesest laabuma hakkavad, on lihtsalt meeldiv boonus.
Kui me seda ei tee, siis taasloome äraõppimata olukordi kõigis edasistes suhetes, mitte ainult paarisuhtes, vaid ka töösuhetes ja nn „asendusperekondades“, millesse me end päris-pere asemel adopteerime. Nii tema kui ka hilisemad peresuhete eksperdid on küll ühel meelel, et see on elukestev teekond, kuid selle ettevõtmine tasub end kuhjaga ära, sest see motiveerib meid inimesena kasvama ja arenema rohkem kui miski muu.
Oma koorma läbitöötamine annab inimesele tema isikliku väe tagasi. Seda on keeruline seletada, sest peretöö mõju on pigem kogemuslik, seda on raske sõnadesse panna. Aga inimesed, kes on selles edasijõudnud, väljendavad kõik nagu ühest suust midagi umbes sellist: „Kui mingi suhte oma peres korda saad, siis vabaneb tohutu hulk sisemist energiat“. Energiat, mida saab siis kasutada teiste oma elu eesmärkide poole liikumisel, ja tegelikult ka sellesama elu eesmärgi teadvustamisel! Nii me siis jõuamegi nende paaridega, kes on tõeliselt huvitatud omavahelise suhte kvaliteedi parandamisest lõpuks ikkagi välja nende esimese pereni.
Kõigepealt, enne kõiki teisi suhteid, oleme pojad ja tütred. Meie esmased peresuhted meie esimeses peres on meie jaoks kõige mõjuvõimsamad, paraku pole need peaaegu kunagi lihtsad.
Samas on meil endil ja ühiskonnal laiemalt nägemus sellest, milline on ideaalne perekond. See on nagu isiklik turvasadam, kus jagada oma sügavamat tõde, kus austatakse nii seotust kui individuaalsust, vanemad näitavad eeskuju oma võrdse partnerlussuhtega, kus kõik erimeelsused loovalt ja viivitamata lahendatakse. Keegi ei pea end eitama või alla suruma mingeid oma isiksuse aspekte või vajadusi selleks, et kuuluda. Kui ka midagi halba juhtub, siis hoitakse kokku ja võetakse kasutusele kõik oma külluslikud ressursid pere sees ja sellest väljaspool, saades kriisiga kiirelt ja efektiivselt hakkama, pöörates selle positiivseks kasvamise kogemuseks… Jne, jne.
See, mida ma kirjeldan on hüpoteetiline ideaal. Ükski pere ei suuda selle kirjeldusega sobituda, vähemalt mitte kogu aeg. Perekond on tundlik süsteem, mis reageerib nii oodatud ja planeeritud pingetele (laste sünd, abiellumine, kolimine) kui ka ootamatutele ja planeerimata pingetele (haigused, töökaotus, lähedaste surm). Palju valulikke asju võib olla juhtunud juba pere ajaloos, kaua enne seda, kui meie lavale astusime.
Reaalses maailmas, reaalses peres ei suuda ükski vanem luua täiuslikku emotsionaalset kliimat kõigiks vestlusteks, kõigiks olukordadeks, sest pere ei ela kasvuhoones. Lisaks ülalmainitud stressiallikatele mõjutavad perekoda ka kogukondlikud ja ühiskondlikud tegurid, nagu nt sotsiaalne staatus, majanduslik ja poliitiline olukord. Niisamuti vanemate küpsus ja emotsionaalne toimetulek nimetatud pingetega, sidemed vanemate endi päritoluperedega ja lahendamata teemad, mis sealt kaasa võetakse. Igas peres on teemasid, millest ei suudeta produktiivselt vestelda, võib-olla isegi mitte mainida. Rasked, keerulised ja valusad sündmused, mida pole läbi töötatud meie eelkäijate poolt, püsivad peres aktiivsena ja kõik järgnevad põlvkonnad etendavad neidsamu stsenaariume.
Vanemad kalduvad ka projitseerima, ajades oma lapsi iseendaga ja teiste pereliikmetega segamini. Projektsioonid saavad jõudu probleemidest, mida me pole oma lähedastega selgeks rääkinud. Ühel hetkel saab projektsioonist lugu („Peeter on alati vastutustundetu, nagu tema isagi“), seejärel eeldus, ja lõpuks isetäituv ennustus. Peeter võibki olla vastutustundetu, kuid intensiivne keskendumine tema nõrkusele võib ta lukustada sellesse kitsasse loosse, mida temast räägitakse, välistades kõik teised lood ja võimalused.
Kõik see loob pereelule teatud ärevuse fooni. Kuid pereliikmed ei loo teadlikult ja tahtlikult üksteisele ja iseendale emotsionaalselt ärevat keskkonda. Nad isegi ei märka seda. Nii nagu kala vees, ei oska ka meie adekvaatselt oma lähimat keskkonda endale teadvustada.
Mis siis pere ja peresuhetega toimub, kui ärevus pikemat aega püsib?
Ärevus on midagi, mis koguneb paljude aastate jooksul ja see ei puuduta kunagi ainult ühte inimest. Kuna iga süsteem püüdleb tasakaalu poole, siis otsib ärevus kohta, kus end maandada ning haagib end mõne pereliikme külge, kes on pingele vastuvõtlikum, kes on süsteemi nõrgim lüli. Tema arendab välja mingi sümptomi – käitumisehäire, haiguse, sõltuvuse. Sümptomist saab pere kooshoidja, selle ümber koondudes suudab pere jätkata koostoimimist.
Kui vaadelda süsteemi, nt peresüsteemi kroonilise stressi all, siis võib näha kõikvõimalikke liialdusi: Vanemad võivad muutuvad paindumatuks ja autoritaarseks või siis täiesti kaotada võime peret suunata ja piire seada. Kommunikatsioon kas kukub päris kokku või muutub hoopis ülearu häälekaks, nii et üks tüli ajab teist taga. Vanemad võivad hakata käituma sulandunult, justkui jagaks nad ühte aju ja vereringet või siis vastupidi, tõmbuda vihaselt erinevatesse äärmustesse, suutmata milleski konsensust saavutada. Vanemad ülereageerivad või alareageerivad, ütlevad liiga palju või liiga vähe, võivad muutuda helikoptervanemateks, kes tiirutavad murelikult laste ümber või kaduda üldse pildilt oma ekraanide või asendustegevuste taha. Paarisuhe võib lukustuda liigsesse distantsi või liigsesse intensiivsusesse. Kaob võime autentseks ja vahetuks suhtluseks või suhtluseks üleüldse.
Kõik äärmused võimenduvad, kuni pereliikmed ei suuda enam rahulikult rääkida ühelgi teemal, mis pole ilm või sport – ja tihtipeale isegi mitte sport.
Iseenesest on kõik need tegevused täiesti normaalsed ärevuse maandamise viisid, me kõik kasutame neid aeg-ajalt. Probleem tekib siis, kui kaob paindlikkus ja jääme kinni neisse ekstreemsetesse positsioonidesse, kaotades võime näha alternatiive, valikuid ja uusi loovaid lahendusi olukorra muutmiseks.
Seega, vanemad ei vali teadlikult oma last kahjustada, tema häält alla suruda või tema valikuvõimalusi piirata. Kuid kui peresüsteem on ärevusest pingestatud piisavalt pika aja jooksul, piisavalt intensiivselt, siis ka kõige suuremad ressursid saavad ühel hetkel ära kulutatud ja ka kõige teadlikum lapsevanem võib hakata halvasti käituma.
Mõnedel meie hulgas on olnud õnne sündida perre, kus kumbki vanem on inimesena küps isiksus, neil on päriselt lähedased suhted nii omavahel kui oma päritoluperedega ja neil on oma elukäigus lihtsalt kõvasti vedanud. See aitab luua emotsionaalselt rahulikku õhkkonda, mis soodustab igaühe „mina“ avaldumist. Kuid iga pere võib muutuda düsfunktsionaalseks, kui talle piisavalt palju halba õnne osaks saab ja kui peret ei ümbritse sellal piisav ring toetavaid inimesi, koos piisava majandusliku ja sotsiaalse toetuseta.
Kui sa seda kuulates hakkad ise murelikuks muutuma oma perekonna tervise pärast, mis võib-olla skooris ainult 2-3ni 10-palli skaalal, siis ära muretse! Võid olla üsna kindel, et teised pered, kellele pakuksid 9-10 näevad väljastpoolt palju paremad välja kui seest.
Mulle meeldib ühe autori Mary Karr’i määratlus düsfunktsionaalsest perest, mis tema järgi on „iga pere, milles on rohkem kui üks inimene“.
Aga ilma naljata, hoopis parem mõte on vältida igasuguseid hinnangu-skaalasid. Need ei suuda kunagi õiglaselt kirjeldada meie kogemusi – tõeline elu on nii palju komplitseeritum ja segasem, täis paradokse ja vastuolusid. Igal perel on omad tugevused ja haavatavus. Pered, nagu ka pereliikmed, kes pere moodustavad on alati nii palju keerukamad, kui need lood, mida me neist räägime või sildid, mille kaudu neid kirjeldame.
Üks naine räägib oma isast: „Minu isa oli tänapäeva mõistes emotsionaalselt nii suletud, kui üks inimene üldse olla võib. Ometi suutis ta läbi oma suurepärase huumoritaju luua meie kodus ajuti sellise lõdvestunud ja sundimatu õhkkonna, mis pani unustama kõik igapäevaelu vintsutused. Me küll ei suutnud kunagi rääkida ema vähidiagnoosist, kuid me ei olnud ka liiga pinges“.
Mida siis teha? Elame ärevas ja muutuvas maailmas, mis kõik mõjutab meie suhteid ja suhestumist. Kas olemegi lõksus ja abitud selles muutlikkuses?
Minul on küll nii hea meel, et me elame nüüd ja mitte 100 aastat tagasi ja nii palju abistavat infot, kus suunas vaadata on juba praegu meie käsutuses. Veel enam, selle info toimivust on aastakümnete jooksul juba ka piisavalt järele proovitud, mis annab kindluse, et tehes teatud asju teatud viisil, saame ka teatud tulemuse. Kuid tõepoolest, vahel avastamegi end olevat jõudnud punkti, kus suhted on käest ära läinud. Enne, kui hakata mõne pereliikmega suhteid klaarima on minu meelest oluline endale teadvustada: me oleme omavahel seotud, me kuulume kellegagi kokku ja me vajame üksteist.
Inimese lugu on tema perekonna lugu. Sõbrad ei saa meid sellest välja aidata. Sõbrad on ressurss, kuid nad ei asenda peret. Meie isiklikud lood on seotud paljude teiste lugudega meie perepuus ja minu oma loost arusaamine ja selle mõtestamine sõltub paljuski sellest, kuidas ma suudan mõtestada neid teisi lugusid. On ka selline seaduspärasus, kui meie peresüsteemis on vähe inimesi (ehk palju pealiskaudseid või läbilõigatud suhteid ja vähe sidemeid), siis tekib ärevus kergemini. (Kuhu see viib, sellest sai juba eelnevalt pikalt räägitud)
Teine asi, mida on kasulik teadvustada ja miks see pikk eellugu sai räägitud, on mõistmine, et me kõik oleme ühes ja samas supis, igaüks on omal moel kahjustada saanud ja me kõik võime mingil hetkel vajada mõistetud olemist. Me „pole ennast ise teinud“, oleme osa suuremast süsteemist, mis on alati tugevam kui üksikisik. See tähendab, et me ei ole süüdi, meie vanemad ei ole süüdi. Meie oleviku probleemid pole põhjustatud (ainult) halbadest asjadest, mida üks või mitu pereliiget meile teinud on. Need on osa hoopis suuremast, sündmuste, mustrite ja suhtekolmnurkade jadast, mis liiguvad läbi paljude põlvede.
Peretöös on meil selle näitlikustamiseks suurepärane töövahend, genogramm (perekonna graafiline skeem nii horisontaalses kui vertikaalses plaanis, mis sisaldab ka infot suhete, oluliste sündmuste, jms kohta), kus igaühe lugu detailselt välja joonistub. Seda lahti (h)arutades on võimalik häälestuda suuremale mõistmisele ja kaastundele. See aitab ka vähendada meie hinnangulisust ja taastada fakte, mis on emotsioonidest moonutatud ja mõtestada ümber nii mõnedki narratiivid ja müüdid, mida seni on võetud absoluutse tõena. Kõik see loob palju parema lähepositsiooni oluliste omavaheliste teemade klaarimiseks.
Ometi kogevad inimesed suhteid oma vanematega või vanemaga sageli pehmelt öeldes kui suurt väljakutset…?
Meid seob oma vanematega väga eriline side. Kui saame täiskasvanuks, võib seesama side osutuda väga vastuoluliseks. Me võime endiselt süüdistada oma ema või püüda muuta ja parandada oma isa või reguleerida omavahelisi suhteid füüsilise/emotsionaalse distantsihoidmisega. Võime olla absoluutselt kindlad, et mu ema on „võimatu“ või isa „niikuinii ei kuula mind“, et „ta on lootusetu juhtum“ ja me oleme kõike proovinud, et asja parandada, kuid mitte midagi ei tööta! Võime lausa tunda, et niikaua kuni vanem ei muutu, kui ema mu alkohoolikust kasuisa maha ei jäta või minu ees ei vabanda kõigi lapsepõlve möödalaskmiste pärast, ei saa ma õnnelik olla.
Milles siin siis probleem on?
Probleem on selles, et oleme kinni jäänud ühte oma elu võtmetähtsusega suhtesse. Me pole lõpule viinud iseenda eraldumist oma vanematest, ega tegelikult ole lasknud ka oma vanematel endast eralduda. Kui me ikka veel neid süüdistame, siis ei suuda me täielikult iseennast aktsepteerida.
Kui me endiselt vanematega võitleme või distantsile põgeneme, siis me ikka veel ainult reageerime suhte intensiivsusele, mitte ei tegele sellega. Tegelikult hoidume võtmast vastutust.
Meil on igasuguseid „häid“ nippe segaste suhete leevendamiseks.
Näiteks võime katkestada suhted kas emotsionaalselt või geograafiliselt, või mõlemat. Kodunt jalga lasta, minna rändama laia maailma või siis leida endale mõni sümpaatne terapeut, kes hakkab meile asendusvanemaks. Eemaletõmbumine on ärevusega toimetuleku viis ja see töötab hästi lühikeses plaanis, seepärast me seda ju teemegi.
Teine variant on hoida suhted rahulikud mitte oma arvamust välja öeldes. Kuid pikemaajaliselt seda taktikat kasutades ohverdame oma „mina“ pseudoharmoonilise „meie“ nimel. Meil on küll vähe tülisid, kuid kui oma tundeid ja arvamusi verbaalselt ei väljendata, tuleb teha seda kaudselt (nt passiiv-agressiivselt).
Kolmas võimalus – hakata end kehtestama ja pereliikmetele vastu astuda, öeldes välja kogu „tõe“, miks neil pole õigus ja kuidas nad peaksid mõtlema, tundma ja käituma. Seepeale läheb teine inimene harilikult endast välja ja hakkab end kaitsma. Meid aga tabab süütunne ja taandume kähku endisesse mustrisse tagasi, et asjad saaks tavapäraselt edasi kesta. Sisimas aga ahastame „ma ju ütlesin, ta ei muutu!“
Lõpuks võibki tunduda, et peame valima, kas olla suhtes oma vanemaga või olla mina ise – mõlemat korraga ei saa.
Suhetes on palju paradoksaalset, sellist, mis esmapilgul paistab üks, lähemal vaatlemisel aga midagi muud. Kes näiteks oskaks arvata, et konfliktne (= reaktiive) suhe on kõige tugevam suhe? Kuid seda ta on. Liikumine edasi-tagasi süüdistamise-tülitsemise või vaikimise-eemaldumise mustris „kaitseb“ vanemat ja last üksteisest eristumast. Enda lahtilukustamiseks on vaja saada iseendaks. Iseendaks on vaja saada sellepärast, et tekiks võimalus võrdseks partnerluseks (– igal pool, paarisuhetes, töösuhetes, jne).
Näide: Sisemine sundus olla erinev oma emast pole rohkem „mina ise“ väljendus kui olla samasugune. Teen kõike talle risti vastupidi, et tõestada, ma pole selline nagu ema. Ometi tuleb ema iga kell üle mu piiride, meie vahel polegi mingit distantsi – selleks, et end kaitsta saab ainult eemalduda. Kuid mul piisab ainult emale mõtlemisest, kui ma juba käivitun. Nii et kuigi eemal, on kontroll minu üle endiselt ema käes, olen tema vang. Ma ei võta kontrolli enda kätte, sest siis peaksin ise vastutama hakkama. Pigem aitan emal niimoodi käituda, et saaksin teda süüdistada.
Ema vastu võitlemise teeb nii keeruliseks see, et võitleme ühe osaga endast. Suutmata vastu võtta oma ema sellisena, nagu ta on ja aktsepteerida tema piiranguid, ei suuda me kaasa tunda ka endale, kui käitume samamoodi nagu ema (nt karjume laste peale). Vihkame seda osa endast. Vihkamine pole kunagi kedagi-midagi parandanud. Kõik, mille vastu võitleme, jääb kestma.
See, mis on enamike laste ja vanemate üksteisest kaugenemise ja konfliktide all, on eraldumise ja sõltumatuse teemadega seotud pinge ning suur segadus sellest, mida see õieti tähendab.
Kui me ebaõnnestume suhtes oma vanema või vanematega välja arendama selget ja eraldiseisvat „mina“, siis pole meil ka selget ja autentset „mina“ kaasa võtta kõigisse teistesse olulistesse suhetesse. Päritolupere on meie kõigi edasiste suhete harjutusväljak. Kui jääme sulandunuks oma vanematega (NB! seda on ka konfliktne suhe!), on meil vähem kindlat jalgealust, millele toetuda kõigis teistes suhetes. Kõik, mis jääb lahendamata meie esimeses peres, liigub pealispinna alla peitu ja hüppab esile kusagil mujal, jättes meid veel palju rohkem haavataks ja ebakindlaks.
Kuid lähedus ei tähenda samasust või samastumist, ammugi siis oma mina kaotamist. Samamoodi nagu üksiolemine ei tähenda isolatsiooni või eraldumist. Me kõik vajame nii „mina“ kui „meiet“. Kontaktis olemine oma eheda ja sõltumatu „minaga“ võimaldab meil tunda rõõmu mõlemast, nii lähedusest kui üksiolemisest. Põhimõtteliselt tekib meil valik.
Kui suhtes pole küllalt „mina“, siis toome ohvriks oma sõltumatu identiteedi, oma vastutustunde ja kontrolli oma elu üle. Selle asemel, et hoolitseda iseenda heaolu eest, kaldume hoolitsema teiste inimeste (emotsionaalse) heaolu eest ja ühtlasi pidama neid vastutavaks oma heaolu eest. Suutmata oma elu probleeme lahendada kipume lahendama teiste omi.
Ok, arusaadav, et sellised lähenemised ei toimi. Aga mis siis toimib? Mida me ise teha saame?
Võttes rohkem vastutust oma osa eest suhetes saame õppida tunnustama ka oma vanemate „mina“. Kuuleme päris palju selle kohta, kuidas vanemad takistavad oma laste individualiseerumist, aga hoopis vähem laste raskusest kogeda oma vanemaid eraldiseisvate, erinevate „teistena“, kellel on samuti õigus valida omaenda elutee, elukaaslane ja ka oma vead.
Uskuda, et üks viis reaalsust näha (tavaliselt minu oma) on õige ja teine vale, on väga inimlik. Üheks inimese emotsionaalse küpsuse mõõdupuuks ongi mõistmine, et kehtib suur hulk erinevaid tõdesid ja tõelisusi ning inimesed mõtlevad, tunnevad, reageerivad erinevalt. On tõeliselt, tõeliselt! raske ära õppida, et meil on õigus mõelda, mida me mõtleme, tunda, mida me tunneme ja et sama õigus on ka kõigil teistel inimestel. Isegi minu vanematel.
Selline tõdemus tuleneb veel sügavamast arusaamisest, et me tegelikult ei saa kunagi päriselt ja kindlalt teada, mis teise inimese jaoks hea on, mida ta suudab või ei suuda tolereerida või millal, miks ja mida teha või tegemata jätta. Isegi enda puhul on seda piisavalt keeruline teada.
Ükskõik kui oskuslikult me end väljendame, ei saa me eeldada, et teine näeks asju nii, nagu mina näen või teeks seda, mida mina tahan. See oli vist Voltaire, kes ütles, „Mõtle, kui raske on muuta iseennast ja sa mõistad, kui tühised on sinu võimalused muuta kedagi teist!“
Näide:
Poliitika/uskumuste/vandenõuteooriate teemal vaidlemine on sama tulutu kui religiooni teemal. Usutakse mida usutakse, see ei allu loogikale, argumenteerimisele ja teoreetilisele tõestusele. Kohasem oleks tugineda isiklikule suhtele, rõhutada omavahelist sidet või sellist teemat üldse vältida. Võib öelda midagi sellist: „Isegi kui meie vaated selles küsimuses ei kattu ja me ei nõustu teineteisega erinevatel põhjustel, ma tean, et soovid mulle parimat ja mulle on oluline, et meie omavaheline kontakt säiliks vaatamata erimeelsustele“.
Eriti tuleb omavaheliste erinevuste teema esile siis, kui hakkame oma peresuhetes liikuma suurema iseolemise, eristumise ja küpsuse poole. Arvame, et kui loobume oma varasematest tulututest võitlusviisidest nagu vaikimine, ebaselgus ja riidlemine ning hakkame selge sõnaga välja ütlema, mida arvame, ootame, eelistame, siis peaks ka pereliikmed meie algatatud muudatusi rõõmuga tervitama. Aga isa võib end väga mugavalt tunda oma eemaldunud positsioonis ja ema on harjunud maandama oma kibestumist isa üle läbi sulle kurtmise. Kui nüüd hakkad isale lähenema, soovides temaga otse suhelda, mitte läbi ema, luua temaga isiklik suhe, siis ei pruugi ükski osapool selle üle rõõmustada. Süsteem tahab säilitada homöostaasi/muutumatust, iga püüe seda kõigutada kutsub teistes süsteemi liikmetes esile protesti, mis võib väljenduda süüdistamisena, ähvardustena, kuni füüsiliste sümptomiteni välja (ema tabab astmahoog, jms).
Pereliikmete vastukäigud võivad võtta lugematuid vorme ja need on alati ennustatavad. Vastureaktsioonides on alati kolm komponenti (Boweni järgi):
„Sul pole õigus!“ (koos hulga põhjendustega);
„Muutu tagasi!“ (siis oled sa meile jälle vastuvõetav) ja
„Kui sa ei muutu, siis on sel omad tagajärjed!“ (ähvardused)
Vastukäike ei tehta seepärast, et ollakse domineerivad, kontrollivad ja šovinistlikud. Seda võidakse olla või mitte olla, aga see pole peamine. Vastukäigud on alati ärevuse ilming, mitte märk armastuse puudusest. Meie asi on hoida sel puhul oma selget positsiooni, mitte öelda teisele, et ta ei peaks niimoodi reageerima. Siis tahame võimatut - mitte ainult kontrollida omaenda otsuseid ja valikuid, vaid ka teiste inimeste reaktsioone meie valikutele - põhimõtteliselt seda, meie tehtud muutused ka teistele meeldiks!
Võime kindlad olla, et lähedased korraldavad meile muutumise puhul arvukalt teste, mis paneb ajuti tundma end nagu vastuvoolu ujuja. Nõuab suurt motivatsiooni, vaprust ja järjekindlust liikuda edasi hoolimata välisest ja eriti sisemisest vastupanust, mis tekib „muutu tagasi!“ surve tagajärjel.
Mis suhete parandamisel töötab ja mis ei tööta? Kust alustada, mida peaks teadma?
Teadvustamine, et vanad suhestumisviisid ei tööta, võimaldab viimaks need lõpetada. Järele mõelda, infot koguda, fakte järjestada ja leida uued võimalused iseenda käitumisele.
Mida inimesed sageli teevad, on tõmbumine teise äärmusesse. Nt, kui varem sai oldud vanemaga üleseotud läbi tema õpetamise ja kontrollimise (nt alkohoolikust isa puhul), siis püüdes vana mustrit muuta, hakatakse isa ja tema käitumist täielikult ignoreerima, tõmbudes temast eemale nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kuid distantseerumine inimesest või probleemist on endiselt reaktiivne positsioon, mida juhib ärevus. See lihtsalt hoiab intensiivsuse vaiba all, ühes kohas, muutes meid plahvatusohtlikumaks ja haavatavamaks mujal, teistes suhetes.
Kui tütar, kes on end aastaid tagasi hoidnud, ratsionaliseerinud ja distantseerinud, ühtäkki otsustab, et nüüd aitab, nüüd ma „ütlen emale kõik välja“ ja „ma talle alles näitan kes ma olen“ - mis te arvate, kas see on ausus või reaktiivsus? Kas emaga vastandumine ja oma „tõeliste tunnete“ emale näkkupaiskamine on tütre vapper eneseväljendus tema sõltumatust minast? Pigem on see nagu pendli paiskumine teise äärmusesse, vaiksest kannatamisest kõige valimatu väljalaskmiseni. Tegelikult muudab selline käitumine hoopis keerulisemaks oma eesmärgi saavutamise.
Tähtsates inimsuhetes „löö ja jookse minema“ –taktika ei tööta. Selline konfrontatsioon on nagu Godzilla ja Tyrannosaurus Rexi kokkupõrge. Loomulikult tunneb ema end rünnatuna, loomulikult tõmbub ta endasse või ründab vastu. Üsna tõenäoliselt reageerib ema tütre kriitikale ärevuse ja süütundega. Süütunne on üldse midagi, mis on naistesse väga sügavalt sisse imbunud. Emad on need, keda esimesena süüdistatakse ja kes esimesena end süüdi tunnevad. See pole niivõrd isiklik, kui ühiskondlik probleem, mis vaikimisi omistab naisele esmase vastutuse perekonna probleemide eest. Emad kipuvad alateadlikult pidama end oma laste keskkonnaks ja oma rolli nende elus ebarealistlikult paisutama, uskudes, et kui ta ainult on piisavalt hea, siis lapsed õitsevad.
Alati on hea mõte läbi mõelda, mida tahan saavutada ja kas see strateegia seda mulle annab.
Seega, pikalt sisseharjunud suhestumise muutmine nõuab hoolikat planeerimist, ettevalmistust ja harjutamist. Mõnel juhul ka professionaalset abi. Kõige problemaatilisemad mustrid on need, kus suhete katkestus/külmus on varjatud või nähtamatu.
Mis iganes juhul ei ole mõttekas alustada kõige keerulisemast teemast, vaid harjutada väiksemate probleemidega. Ka ujuma ei saa õppida kaljult kiirevoolulisse jõkke hüpates, ikka vaikses ja madalas vees. Vahepeal on aega mõelda ja hinnata, kas, kus, millal ja mida soovime muuta, kas suund on õige, kas tempo on paras. Pole arukas alustada kõige keerukamast kohast. Peamine on kannatlikkus, ka iseendaga ja mitte panna teise (ega enda) muutumisele ajalist survet.
Aga mida see õieti tähendab, olla vähem reaktiive ja vähem teisele keskendunud? Kas erinevusi aktsepteerida tähendab lihtsalt kohaneda, et „vahet pole, mida ta teeb“? Tõmbuda iseendasse ja mitte midagi öelda?
Muidugi mitte! See ei tähenda distantsi suurendamist, suhete katkestamist, vaikimist või kohanemist. Ei tähenda ka selle ignoreerimist, mis meid häirib, sest kardame osutamisega asja hullemaks teha. Tegelikult tähendab oma reaktiivsuse mahakeeramine hoopis energia/panuse lisamist ühenduse loomisse ja oma seisukohtade selget väljaütlemist olulistes asjades, kuid seda uuel viisil, fokuseerides iseendale, mitte teisele.
Esiteks, suhetes on probleem harva erinevustes endis, probleem on pigem meie reaktiivsuses erinevuste suhtes. Teiseks, reaktiivsus võimendab ja jäigastab erinevused.
Seepärast on oma reaktiivsuse vähendamine kõige kriitilisema tähtsusega ja keerulisem samm lähisuhete lähendamisel või mis iganes inimliku probleemi lahendamisel. Probleemi saab ikkagi lahendada alles siis, kui on olemas kontakt teise inimesega, sest alles siis me oleme teise jaoks keegi, kelle arvamus on talle oluline. Seepärast on kontakti hoidmine/säilitamine esmane.
Me võime austada ja tunnistada omavahelisi erinevusi, säilitada nii autentsuse kui ka ühendusesolemise, jääda kindlaks oma veendumustele, aga olla edasi ka armastav tütar või poeg. Tasub ka teadvustada, et meie suhted pereliikmetega mõjutavad alati enam kui ühte inimest, ka neid, kes pole veel sündinud.
Nt see, kes lõpetab oma emaga suhtlemise, võtab oma lastelt ära vanaema, vanaemalt lapselapsed ja järgmiselt põlvelt osa nende ajaloost.
Millised on esmased praktilised nõuanded? Mida teha, kui teine osapool ei taha suhet taastada ja kuidas sellega toime tulla?
Liikuda aeglaselt suurema seotuse, mitte distantseerumise suunas oma päritolupere liikmetega, on üheks parimaks kindlustuspoliisiks, kuidas tuua rohkem küpset „mina iset“ kõigisse teistesse suhetesse. See, mil määral oleme kauged ja äralõigatud oma päritoluperest, on otseses seoses intensiivsuse ja reaktiivsuse määraga, mille me kaasa võtame teistesse suhetesse. Kui meil on päritoluperega ainult pinnapealsed kontaktid ja üks või rohkem suhete läbilõikamisi pereliikmetega, siis võib teistest suhetest meie elus saada pingete leevendamise koht, eriti siis, kui loome omaenda perekonna.
Meie peresüsteem õpetab meile, kuidas olla suhtes, mis on „normaalne“, kuidas toimida konfliktide puhul, kas lahutamine on lubatud, jne.
Täiskasvanuna võiks kõik selle värske pilguga üle vaadata ja endalt küsida: kas see on minu või minu vanema lugu, mida ma elan? Milliseid suhteid ma tegelikult soovin mustrite kordamise asemel? Selle asemel, et enda sees haududa, kui ebaõiglane on vanem meie suhtes olnud, võiks mõelda, kuidas me ise soovime teistega suhestuda. Kui endas tekib selgus, siis pole enam peamise tähtsusega, kuidas teised reageerivad.
Uuel viisil käitumine kergitab üles hirmud ja ebamugavuse, mida vanad mustrid maskeerisid. See on ootuspärane. Kui see juhtub, siis luba tundel olla, aga käitu nii, nagu oled otsustanud! Ajapikku muutuvad ka tunded. Tegelikult ongi vaja jõuda sellise sisemise muutuseni, et meil on selge soov teha kõike vaid iseenda pärast, sõltumata teise vastusest. Siin on oluline maandatus ja heakskiidu mitteootamine väljastpoolt. Niikaua, kuni vajame teiste heakskiitu, on meil vaid kaks võimalust – järele anda või mässata.
Seega - määratled end ainult iseenda mõõdupuu järgi, lubamata teistel oma käitumist mõjutada. Sellega võtad oma väe endale tagasi.
Selline hoiak on eriti oluline, kui vanem ei reageeri kontaktivõtmisele positiivselt. Või nt ei toeta teised pereliikmed meie püüdlusi. Peab olema valmistunud ka selleks, et vanem pöördub meie vastu, süüdistab meid „oma elu ära rikkumises“. Kuidas teine pool ka ei käituks, on see igaljuhul tagasiside selle kohta, kuidas süsteem töötab ja kus või milles ollakse kinni jäänud.
Miks mina pean tegema esimese sammu?
Aga miks mitte? Kellel on probleem? Kuni väldid, ei saa sina järgmisele tasandile areneda.
Eesmärk ei peaks siiski olema ainult liikumine ühenduse poole, st igasuguse ühenduse poole. Pigem seisneb väljakutse sellise ühenduse loomises, mis toetab enese ja teise väärikust, mis omakorda loob baasi tõeliseks läheduseks. Alustad sealt, kus teine on valmis ühendust looma ja oled suuremeelne. Ära ründa, ära kaitse! Kui teine on vihane ja süüdistav, lükkad vestluse edasi, aga säilitad valmisoleku avatuseks. Ei ole sinu vastutusel, kui vanem ei soovi lahtisest uksest sisse astuda, teed parima mida suudad. Jah, vahel võib selleks kuluda aastaid. Kuid aeg möödub niikuinii, ja lõppude lõpuks on eesmärk sinu, mitte vanema muutumine!
Vahel öeldakse jah, ka hirmsaid asju ja lõpetatakse suhteid. „Ma ütlen sust lahti“ –tüüpi ütlemised on, nagu rääkisime, ärevuse ilming, mitte märk armastuse puudumisest. Vahel kaasatakse suhete katkestamisse ka teisi. Igal juhul pole meil vaja samale tasemele langeda. Meie tavalisest erinev reaktsioon või käitumine annab võimaluse energiale suhtesüsteemis teistpidi liikuda. Tood oma suured tunded teraapiasse, mitte ei kalla neid vanemale kaela ning leiad endas suuremeelsuse mitte omakorda temaga suhteid katkestada. See ei tähenda vägivalla tolereerimist, küll aga valmisolekut kontaktis olla, kui teine peaks kunagi olema võimeline looma sinuga tähendusrikast ühendust. Suhete emotsionaalne või füüsiline katkestamine on teise inimese muutumisvõimetuks tunnistamine. Aga inimene ON muutumisvõimeline!
Oluline on arendada endas uurivat hoiakut, õppida küsima „huvitav, kuidas ta küll selliseks muutus?“ – uudishimuga, kaastundega, mitte kriitiliselt. Eesmärk on näha oma vanemat inimesena, kellel on selja taga mingi lugu, mitte läbikukkunud isa või emana.
Sinna jõudmiseks tuleb järjepidevalt töötada iseenda isikuga. Ja sellega ei mõtle ma individuaalset enesetäiendamist, eneseteostust või karjääri edendamist. Iseendaga töötamine tähendab oma uskumuste, väärtuste, põhimõtete ja elueesmärkide väljaselgitamist, vastutustundlikus kontaktis püsimist ja üks-ühele suhteid inimestega oma perepuus ja oluliste emotsionaalsete teemade tõstatamist, kui need üles kerkivad. Selline neutraalne ja mittenõudlik suhtlus kõigi sugulastega annab eeskuju ka meie lastele, kuidas erinevate inimestega suhestuda, aitab neil kaaluda oma väärtusi ja seda, millisel viisil nad ise soovivad kellegagi suhtes olla.
jaanuar, 2021