Pere- ja paariteraapia
Enamasti jõutakse teraapiasse siis, kui senised toimetulekuoskused on ammendunud ja vaja on mingit muutust. Muutumine on võimalik vaid turvalises keskkonnas. Seepärast on teraapia esmane ülesanne luua kõigile osapooltele turvaline, hinnangutevaba ruum, milles hakata omavahelisi suhteid uurima. Valmisolek avatuseks ja üksteise kuulamiseks aitab kõvasti kaasa, kuid see pole eeltingimus, et teraapiasse tulla. Sellepärast ju abi otsitaksegi, et ühenduses olla on ühtäkki liiga keeruline, tehakse ja saadakse vastastikku haiget.
Inimesed kogevad oma peresuhteid sageli kui suurt väljakutset. Miks ometi? Miks on sageli kõige keerulisem just nende inimestega, kellega ma kokku kuulun? Üks põhjus on selles, et suhted lähedastega on meile nii tähtsad. Kuna ebakõlad neis suhetes mõjutavad meie emotsionaalset heaolu, teeb see meid väga tundlikuks ja haavatavaks. Kui midagi on nii tähtis, siis tekib ärevus, mis omakorda võimendab emotsioone ja suurendab reaktiivsust. Mida suurem on reaktiivsus, seda paindumatumaks me suhteolukordades muutume ning lukustume tõenäolisemalt mingitesse mittetoimivatesse mustritesse. Ühel hetkel saab tundeid liiga palju ja siis võib tunduda, et meil ongi vaid paar viletsat võimalust, kuidas ebamugava olukorraga hakkama saada: põgeneda, võidelda või alla anda ehk sobituda. Kuigi sellised strateegiad on tõhusad ärevuse maandamiseks ja me kõik kasutame neid aeg-ajalt, siis pikas perspektiivis tekitavad need ainult häda juurde. Eriti, kui jääme neisse liiga kauaks. Siis, kui ise enam väljapääsu ei leita, jõutaksegi teraapiasse.