Ülo Vihma kirjutab enda kohta:
Alustasin professionaalset tööelu teatris näitlejana ja lahkusin sealt 6 aastat hiljem kunstilise juhina. Minu esimene juhiamet jäi lühikeseks – suured muutused ühiskonnas koos uue ameti, rahvusvahelise festivali korraldamise ja keskeakriisi pingetega päädisid läbipõlemisega.
Õnneks tõusin perekonna toel üsna ruttu jalule. Selles protsessis aitas mind üks psühhiaater, kes tablettide asemel tutvustas mulle psühhoteraapiat ja eneseabi. Järgmine töökoht oli eelmise täielik vastand – tippbürokraatlik kellast kellani (ja ka ületundidega) töö USA saatkonnas, kus kahe aasta jooksul haldasin ca 100 projekti. Üllataval kombel aga osutus see töö väga loominguliseks. Seal kogesin ka teatrist erinevat kollegiaalsust ja tipptasemel meeskonnatööd. Sel ajal kohtusin juhuslikult tänaval oma kooliõega, kes kutsus mind enesearengu gruppi. See sõna köitis mind ja ilma pikemalt mõtlemata läksin. Kohapeal selgus, et olin sattunud psühhoteraapiasse, mida vedasid taanlased ja kus osales inimesi ka Lätist, Soomest, Rootsist ja Taanist. Aasta pärast eneseteraapiat küsiti osalejatelt, kes soovib jätkata väljaõppes. Ilma et ma oleksin seda sõna enda jaoks sisuliselt lahti mõtestanud, ütlesin taas ilma pikemalt mõtlemata jah. Pidasin seda lihtsalt senise teraapia jätkuks, mis oli minu enesejuhtimise võimet hüppeliselt tõstnud ja mida ma täiega nautisin. |
Alles töö jätkudes teadvustasin endale, et tegemist on nominaalselt 4-aastase psühhoterapeudi väljaõppega. Sellega olin teinud olulise strateegilise otsuse. Tegelikkuses kujunes õppeprotsess aga 6 aastaseks, kuna koolitus oli nii kallis, et aeg-ajalt tuli mõned sessioonid vahele jätta. See-eest saime ka tipptasemel koolitust Taani, Kanada, USA ja Austraalia õpetajatelt.
Et oma õppemaksu maksta, läksin lõpuks taanlaste firmasse tööle. Seal koolitati ettevõtteid, ühendades psühhoteraapilisi võtteid organisatsioonikäitumise ja juhtimisega. Nii sai alguse minu uus professionaalne töö koolitaja ja konsultandina.
Hiljem, juba oma käe peal tegutsedes, täiendasin ennast organisatsioonikäitumise magistriõppes ja erinevates terapeutilistes meetodites.
2006. aastal kirjutasin oma seniste teadmiste ja kogemuste pinnalt Äripäeva Kirjastuse jaoks raamatu „Inimene konfliktide keskel“.
Umbes samal ajal hakkasin ka juhtidele pakkuma individuaalset coachingut, mida tol ajal küll nii ei nimetatud, sest keegi polnud sellest midagi kuulnud.
Minu teada esimene eestikeelne raamat, mis ühendas kaks seni eraldiseisnud mõistet juhtimine ja teraaapia, ilmus 2009. aastal pealkirja all „Juhtimisteraapia“ (originaal 2007.a. Anna Rowley „Leadership Therapy“). Täna enam keegi selle üle ei imesta, pigem vastupidi. Eriti silmas pidades, et paljusid juhte ohustab läbipõlemine.
Teatriperioodist sain kõnekoolituse ja esinemisoskuse, mida hiljem koolitajana rakendada. Akadeemilise ja erialase väljaõppe kõrval olen teadmisi ja kogemusi ammutanud kriisi- ja traumateraapiast, mis sai alguse Estonia katastroofist, mil läksime teraapiaõppuritena otse sadamasse inimestele kriisiabi andma.
Estonia katastroofi kriisiabist sai alguse kestev leinatöö laste ja noortega – olen MTÜ Laste ja Nooret Kriisiprogrammi asutajaliige ja töötanud pikalt terapeut-grupijuhina. Selle programmi raames saime ka maailmatasemel traumateraapia väljaõpet.
Koolitaja ja coachina olen varustanud ennast mitmete vahenditega nii individuaalseks kui grupianalüüsiks, omandades atestaate ja litsentse. Kuid peamine õpetaja on mulle olnud minu töö, mida olen 20 aasta jooksul teinud erinevate nimetuste all – koolitus, konsultatsioon-nõustamine, mentorlus, supervisioon, coaching.
Tänapäeval on üsna keeruline ennast erialaselt või metoodiliselt määratleda,
kuigi konkurents sunnib seda tegema ja end kõikvõimalike (kutse)tunnistustega varustama.
Minu jaoks on siiski tähtsaim töö sisu. Kui ma nimetan ennast juhtimistreeneriks ja teen juhtimiskoolitusi, siis minu lähtekohaks on arusaam, et juhtimine algab enesejuhtimisest, millele tugineb teiste inimeste juhtimine. See põhimõte viis mind varakult ka coachingu juurde. Enesejuhtimise aluseelduseks on aga eneseteadlikkus. Juhtimine kui selline on juba sõna sisulisest tähenduses lähtuvalt teadlik ja sihipärane tegevus. Kui pole teadlikkust ega kirjeldust olemasolevast, pole võimalik ka midagi juhtida. Siis lihtsalt juhtub.
Üks asi, mis mind on paelunud ja mida olen ka oma arendustiimiga aastaid uurinud, õppinud ja katsetanud, on graafiline visualiseerimine.
Kui visualiseerimine tähendab terapeutilises või loomeprotsessis kujutluspilti või kujutlusmatka, siis graafiline visualiseerimine tähendab otsesõnu joonistamist. Raske on ülehinnata joonistamisest tulenevat abi mõtete, protsesside ja suhete selgitamiseks või probleemide ja konfliktide lahendamiseks. Kui mõelda skeemidele ja mudelitele, siis ka need pole midagi muud kui joonistused.
Sageli parafraseerin ma ühte oma suurt õpetajat, juhtimisteooria Grand Old Man’i Kurt Lewini, kes on öelnud: „Pole midagi praktilisemat heast teooriast!“
Minu lause kõlab: „Pole midagi praktilisemat heast mudelist!“
Samamoodi tahan parafraseerida oma teist olulist õpetajat, gestaltteraapia ühte rajajat ning läbi aegade silmapaistvat psühhoterapeuti Fritz Perlsi. Temale kuulub lause: „Lose your mind and come to your senses“ (eesti keeles võiks see kõlada umbes nii: "Mõtle vähem ja taju rohkem!“)
Perls pidas silmas tänases infoküllases maailmas ratsionaalselt toimetavaid inimesi, kes mõtlevad palju ja kelle meeltetaju on jäänud sellevõrra nürimaks. Ometi suudame me mõistuse abil ka mõtlemist vähendada. Enesearengu töötubades, teraapias, joogas jmt. ei lülitata mõtlemist täiesti välja, vaid seda appi võttes püütakse leida tasakaal meeltetaju ning tunnetusega.
Sestap kõlab minu parafraas nii: „Use your mind and come to your senses“ ehk siis „Kasuta mõistust ja hakka tajuma!“
See lause võiks väga hästi sobida ka minu töötoa motoks.
Aprill 2018
Täpsemalt Ülo Vihma hariduskäigust ja töökogemusest loe siit...
Et oma õppemaksu maksta, läksin lõpuks taanlaste firmasse tööle. Seal koolitati ettevõtteid, ühendades psühhoteraapilisi võtteid organisatsioonikäitumise ja juhtimisega. Nii sai alguse minu uus professionaalne töö koolitaja ja konsultandina.
Hiljem, juba oma käe peal tegutsedes, täiendasin ennast organisatsioonikäitumise magistriõppes ja erinevates terapeutilistes meetodites.
2006. aastal kirjutasin oma seniste teadmiste ja kogemuste pinnalt Äripäeva Kirjastuse jaoks raamatu „Inimene konfliktide keskel“.
Umbes samal ajal hakkasin ka juhtidele pakkuma individuaalset coachingut, mida tol ajal küll nii ei nimetatud, sest keegi polnud sellest midagi kuulnud.
Minu teada esimene eestikeelne raamat, mis ühendas kaks seni eraldiseisnud mõistet juhtimine ja teraaapia, ilmus 2009. aastal pealkirja all „Juhtimisteraapia“ (originaal 2007.a. Anna Rowley „Leadership Therapy“). Täna enam keegi selle üle ei imesta, pigem vastupidi. Eriti silmas pidades, et paljusid juhte ohustab läbipõlemine.
Teatriperioodist sain kõnekoolituse ja esinemisoskuse, mida hiljem koolitajana rakendada. Akadeemilise ja erialase väljaõppe kõrval olen teadmisi ja kogemusi ammutanud kriisi- ja traumateraapiast, mis sai alguse Estonia katastroofist, mil läksime teraapiaõppuritena otse sadamasse inimestele kriisiabi andma.
Estonia katastroofi kriisiabist sai alguse kestev leinatöö laste ja noortega – olen MTÜ Laste ja Nooret Kriisiprogrammi asutajaliige ja töötanud pikalt terapeut-grupijuhina. Selle programmi raames saime ka maailmatasemel traumateraapia väljaõpet.
Koolitaja ja coachina olen varustanud ennast mitmete vahenditega nii individuaalseks kui grupianalüüsiks, omandades atestaate ja litsentse. Kuid peamine õpetaja on mulle olnud minu töö, mida olen 20 aasta jooksul teinud erinevate nimetuste all – koolitus, konsultatsioon-nõustamine, mentorlus, supervisioon, coaching.
Tänapäeval on üsna keeruline ennast erialaselt või metoodiliselt määratleda,
kuigi konkurents sunnib seda tegema ja end kõikvõimalike (kutse)tunnistustega varustama.
Minu jaoks on siiski tähtsaim töö sisu. Kui ma nimetan ennast juhtimistreeneriks ja teen juhtimiskoolitusi, siis minu lähtekohaks on arusaam, et juhtimine algab enesejuhtimisest, millele tugineb teiste inimeste juhtimine. See põhimõte viis mind varakult ka coachingu juurde. Enesejuhtimise aluseelduseks on aga eneseteadlikkus. Juhtimine kui selline on juba sõna sisulisest tähenduses lähtuvalt teadlik ja sihipärane tegevus. Kui pole teadlikkust ega kirjeldust olemasolevast, pole võimalik ka midagi juhtida. Siis lihtsalt juhtub.
Üks asi, mis mind on paelunud ja mida olen ka oma arendustiimiga aastaid uurinud, õppinud ja katsetanud, on graafiline visualiseerimine.
Kui visualiseerimine tähendab terapeutilises või loomeprotsessis kujutluspilti või kujutlusmatka, siis graafiline visualiseerimine tähendab otsesõnu joonistamist. Raske on ülehinnata joonistamisest tulenevat abi mõtete, protsesside ja suhete selgitamiseks või probleemide ja konfliktide lahendamiseks. Kui mõelda skeemidele ja mudelitele, siis ka need pole midagi muud kui joonistused.
Sageli parafraseerin ma ühte oma suurt õpetajat, juhtimisteooria Grand Old Man’i Kurt Lewini, kes on öelnud: „Pole midagi praktilisemat heast teooriast!“
Minu lause kõlab: „Pole midagi praktilisemat heast mudelist!“
Samamoodi tahan parafraseerida oma teist olulist õpetajat, gestaltteraapia ühte rajajat ning läbi aegade silmapaistvat psühhoterapeuti Fritz Perlsi. Temale kuulub lause: „Lose your mind and come to your senses“ (eesti keeles võiks see kõlada umbes nii: "Mõtle vähem ja taju rohkem!“)
Perls pidas silmas tänases infoküllases maailmas ratsionaalselt toimetavaid inimesi, kes mõtlevad palju ja kelle meeltetaju on jäänud sellevõrra nürimaks. Ometi suudame me mõistuse abil ka mõtlemist vähendada. Enesearengu töötubades, teraapias, joogas jmt. ei lülitata mõtlemist täiesti välja, vaid seda appi võttes püütakse leida tasakaal meeltetaju ning tunnetusega.
Sestap kõlab minu parafraas nii: „Use your mind and come to your senses“ ehk siis „Kasuta mõistust ja hakka tajuma!“
See lause võiks väga hästi sobida ka minu töötoa motoks.
Aprill 2018
Täpsemalt Ülo Vihma hariduskäigust ja töökogemusest loe siit...
