Tahad leida sõpru? Astu ise esimene samm!
Tervis Pluss, detsember 2022
Tervis Pluss palus minult kommentaari sõpruse teemal. Artikkel ise on ilmunud detsembrikuu numbris https://tervispluss.delfi.ee/number/120000694/artikkel/120103090/tahad-leida-sopru-astu-ise-esimene-samm , aga panen siia oma vastused ajakirjaniku küsimustele, mis mõnevõrra lühendatult ka artiklisse jõudsid.
1) Tundub, et vanemana on sõpru raskem leida kui nooremana. Miks see nii on?
See ei pruugi tingimata nii olla. See, kas inimesel on lihtne sõpru leida või mitte, sõltub mitmest asjaolust, ka kaasasündinud isiksuseomadustest, nt kas ta on rohkem sisse- või väljapoole suunatud, enesehinnangust, eneseväärtuse tundest. Nii lapsel, noorel kui vanemal inimesel võib olla viimasega probleeme ning see juba iseenesest takistab kontaktide loomist, kui ma ei pea end inimesena eriti väärtuslikuks või huvitavaks. On raske endale kedagi lähedale lasta, kui pean kontrollima, mida ma endast näidata saan või julgen. See hoiab suhted pinnapealsed ja kunstlikud.
Kui täiskasvanu on elu jooksul tublisti enesearenguga tegelenud ja seeläbi õppinud iseennast nägema heatahtliku ja lahke pilguga, siis on ta teistele ligitõmbav, sest me tunnetame vaistlikult ära, et endast lugupidav inimene on aktsepteeriv ka meie suhtes. Tal endal on samuti lihtne teistele läheneda, kasvõi sellepärast, et võimalik tõrjumine pole talle ei maailmalõpp ega tema väärtuse mõõdupuu, mis teda määratleb. Iseendaga hästi läbisaav inimene on enamasti huvitatud ka teistest, sest uute tutvuste loomine on talle põnev ja rikastav. Kui aga inimene on eluteel kogetud tagasilöökidest heitunud, kibestunud ning soovib suhetega paratamatult kaasnevate pettumuste valu vältida, siis muidugi hoiab ta omaette ega võta riski uusi suhteid algatada või ka vanu suhteid hoida. Kaitstes end võimaliku valu eest jätab ta end paraku ilma ka rõõmust ja lähedusest, mida sõprussuhted pakuvad.
2) Kas laste ja nt 50+ inimeste sõprus on ka kuidagi erinev? Ehk lastel on see pealiskaudsem, täiskasvanutel aga kuidagi sügavam? Mismoodi sõbrasuhted arenevad ja muutuvad (ka hääbuvad)?
Võime luua tähendusrikkaid suhteid ei sõltu vanusest. Mõnel inimesel on tohutusuur tutvusringkond, kuid keegi ei tunne teda päriselt. Lähedus ja sügavus tekib inimeste vahel, kes jagavad omavahel oma tõelist „mina“, mitte ilusat fassaadi.
Keegi ei saa läbi elu liikuda nii, et ta üldse ei muutuks. Kui inimene on elanud üle poole sajandi, siis on ta on läbinud erinevaid arengu- ja ajajärke, mil esiplaanil on olnud erinevad vajadused. Need, kellega sobisime teatud ajas ja kohas, ei pruugi enam meiega haakuda, kui meie arenemine toimub erineva kiirusega või erinevas suunas. Nii võivad lapsepõlve südamesõbrad, kellega vastastikku teineteist täiendasime ja koos kasvasime, jääda mingil hetkel võõraks. Siis on loomulik, et liigume edasi ning lubame oma ellu uusi inimesi, kellega jagada järgmist lõiku oma eluteel.
Teisalt võib olla ka vastupidi - kui oskame näha väärtust ka erinevustes, mitte ainult sarnasustes, siis võivad sellised pikaajalised suhted pakkuda meile järjepidevuse ja kuuluvuse tunnet. Need on inimesed, kellega jagame ühist ajalugu ja kes mäletavad meid läbi elu tõusude-mõõnade. Isegi kui kohtume vaid kord aastas, ei pea me nägema vaeva suhte ülessoojendamisega, vaid saame jätkata sealtsamast, kus eelmisel kohtumisel pooleli jäime. See toimib juhul, kui mõlema ootused sõprusele kattuvad, nt suhtlemise sageduse ja iseloomu osas ja meil on emotsionaalselt turvaline võimalikest ebakõladest rääkida.
3) Kas sõpru on üldse vaja? Meil kõigil on ju töökaaslased, pereliikmed jm kontaktid teiste inimestega, võib-olla siin polegi enam ruumi sõpruseks? Mõni ütleb, et tema parim sõber on lemmikloom ja sellest talle piisab. Aga tegelikult vist ikkagi ei piisa?
Inimesed on alati elanud hõimudes ja kogukondades, see on meie loomulik elamise viis - olla ümbritsetud inimestest, kes meid teavad ja tunnevad ning aitavad katta erinevaid vajadusi läbi teineteise märkamise ja toetamise. Kogukond ja laiendatud pere korvas ka puudujäägid, mida oma pere või paarisuhe ei pakkunud – nii lastele kui täiskasvanutele. Selline eluviis on paljude inimeste jaoks suuresti lagunenud, mis paneb suuremad ootused paarisuhtele ja (täiskasvanud) lastele, kes justkui peaksid andma meile kõike seda, mida varem pakkus terve küla. Töökeskkond ei paku väärilist asendust, kuna töökohti vahetatakse sageli ja seetõttu puudub suhetes turvalisust pakkuv muutumatus ja järjepidevus. Sõbrad aitavad seda puudujääki leevendada, nii et kõik mu emotsionaalsed vajadused pole ühel kaardil.
Paljudel inimestel on lihtsam olla suhtes looma kui inimesega. Inimsuhted on keerukad, mitmetahulised, loomadega on lihtsam. See, et inimsuhete korvamiseks või täiendamiseks vajame suhet lemmikloomaga, näitab ei vähem ega rohkem kui seda, et vajada ja olla vajatud, olla ühenduses ja kuuluda kokku on sama olulised kui mistahes teised inimlikud põhivajadused. Vahel võib suhe lemmikuga aidata kaasa ka inimsuhtehaavade tervendamisele, nii et ollakse valmis uuesti ka inimesi usaldama.
4) Kui oluline on silmast-silma inimlik kontakt ehk kas sotsiaalmeedia suhtlus asendab seda?
Me ei suhtle ainult sõnadega, vaid suurem osa suhtlusest on mitteverbaalne, isegi kuni 80%! Suhtlemises osalevad kõik meie meeled. Ükski emotsioonimärk ei anna täpselt edasi seda, mida annab edasi meie kehakeel, hääletoon ja miimika. Sellest tulevad ka lõputud arusaamatused kirjalikust suhtlusest, sest suur tükk infot on puudu ning mul puudub ülevaade, kuidas suhtluspartner mind mõistab. Suhtlemisel on vaja olla teineteisele häälestunud ning hinnata, milline on vastastikuste signaalide mõju ning teha pidevalt väikesi parandusi, et ebakõlasid kohendada. Kirjalikke sõnumeid vahetades liigub fookus pigem iseenda sisse ja ma tajun teise sõnu lähtuvalt oma hetke meeleolust, kujutlusvõimest, meie suhte üldisest sisekliimast, arvamusest vestluspartneri kohta, jne, jne ning reageerin vastavalt oma hinnangule, mille ma teise sõnadele omistan. Samamoodi reageerib ka mu vestluspartner, kelles samuti käivitub oma „lugu“ minu kohta ja enne kui arugi saame, oleme kaasatud suhtlusesse, millel ei pruugi reaalsusega üldse pistmist olla. See võib olla ka põhjus, miks nii mõnigi sotsiaalmeedias alanud lähedus päriselus kohtudes koost laguneb.
5) Kuidas leida sõpru, kui sa pole enam esimeses nooruses? Kas on mingeid soovitusi ka spetsiaalselt meestele? Mulle tundub, et kui naised veel käivad laulukoorides ja käsitööringides, siis meestel on vist veel lihtsam jääda üksi ja isolatsiooni...
Tuleb oma turvatsoonist - või peaks ütlema mugavustsoonist – välja tulla. See peaks olema teadlik otsus. Otsus minna ja liituda mõne huvialaringiga, koolitusega, minna spordi- või kultuuriüritustele, kus on võimalus kohtuda samadest asjadest huvitatud inimestega. Kui inimene on jäänud isolatsiooni, siis pole realistlik eeldada, et enda uuesti avamine on mugav ja lihtne. Pigem on ootuspärane, et see tekitab ärevust ja pinget, nagu iga uus asi, aga sellel ei tohi lasta end peatada. Kui tunnistame iseendale ja miks mitte ka teisele, kellega soovime suhtlust alustada oma ebakindlust ja kohmetust, sest meie oskused on roostes, siis on see autentne ja siiras. Sellega anname ka teisele poolele loa olla ebatäiuslik – piisab, kui ta on tema ise.
Kui naised on sageli verbaalselt osavamad, mis omakorda teeb kontaktiloomise lihtsamaks, siis mehed loovad sõprussuhteid sageli läbi tegevuste. Tegevus täidab võimalikud ebamugavad pausid suhtlemises ning maandab ärevust. Ühise harrastuse kaudu saab potentsiaalset sõpra tundma õppida ning leida võimalusi teemaderingi laiendamiseks, kui tekib arusaam, et selle inimesega sooviks jagada oma elust muudki, kui ainult koos disgolfi mängida.
Tervis Pluss, detsember 2022
Tervis Pluss palus minult kommentaari sõpruse teemal. Artikkel ise on ilmunud detsembrikuu numbris https://tervispluss.delfi.ee/number/120000694/artikkel/120103090/tahad-leida-sopru-astu-ise-esimene-samm , aga panen siia oma vastused ajakirjaniku küsimustele, mis mõnevõrra lühendatult ka artiklisse jõudsid.
1) Tundub, et vanemana on sõpru raskem leida kui nooremana. Miks see nii on?
See ei pruugi tingimata nii olla. See, kas inimesel on lihtne sõpru leida või mitte, sõltub mitmest asjaolust, ka kaasasündinud isiksuseomadustest, nt kas ta on rohkem sisse- või väljapoole suunatud, enesehinnangust, eneseväärtuse tundest. Nii lapsel, noorel kui vanemal inimesel võib olla viimasega probleeme ning see juba iseenesest takistab kontaktide loomist, kui ma ei pea end inimesena eriti väärtuslikuks või huvitavaks. On raske endale kedagi lähedale lasta, kui pean kontrollima, mida ma endast näidata saan või julgen. See hoiab suhted pinnapealsed ja kunstlikud.
Kui täiskasvanu on elu jooksul tublisti enesearenguga tegelenud ja seeläbi õppinud iseennast nägema heatahtliku ja lahke pilguga, siis on ta teistele ligitõmbav, sest me tunnetame vaistlikult ära, et endast lugupidav inimene on aktsepteeriv ka meie suhtes. Tal endal on samuti lihtne teistele läheneda, kasvõi sellepärast, et võimalik tõrjumine pole talle ei maailmalõpp ega tema väärtuse mõõdupuu, mis teda määratleb. Iseendaga hästi läbisaav inimene on enamasti huvitatud ka teistest, sest uute tutvuste loomine on talle põnev ja rikastav. Kui aga inimene on eluteel kogetud tagasilöökidest heitunud, kibestunud ning soovib suhetega paratamatult kaasnevate pettumuste valu vältida, siis muidugi hoiab ta omaette ega võta riski uusi suhteid algatada või ka vanu suhteid hoida. Kaitstes end võimaliku valu eest jätab ta end paraku ilma ka rõõmust ja lähedusest, mida sõprussuhted pakuvad.
2) Kas laste ja nt 50+ inimeste sõprus on ka kuidagi erinev? Ehk lastel on see pealiskaudsem, täiskasvanutel aga kuidagi sügavam? Mismoodi sõbrasuhted arenevad ja muutuvad (ka hääbuvad)?
Võime luua tähendusrikkaid suhteid ei sõltu vanusest. Mõnel inimesel on tohutusuur tutvusringkond, kuid keegi ei tunne teda päriselt. Lähedus ja sügavus tekib inimeste vahel, kes jagavad omavahel oma tõelist „mina“, mitte ilusat fassaadi.
Keegi ei saa läbi elu liikuda nii, et ta üldse ei muutuks. Kui inimene on elanud üle poole sajandi, siis on ta on läbinud erinevaid arengu- ja ajajärke, mil esiplaanil on olnud erinevad vajadused. Need, kellega sobisime teatud ajas ja kohas, ei pruugi enam meiega haakuda, kui meie arenemine toimub erineva kiirusega või erinevas suunas. Nii võivad lapsepõlve südamesõbrad, kellega vastastikku teineteist täiendasime ja koos kasvasime, jääda mingil hetkel võõraks. Siis on loomulik, et liigume edasi ning lubame oma ellu uusi inimesi, kellega jagada järgmist lõiku oma eluteel.
Teisalt võib olla ka vastupidi - kui oskame näha väärtust ka erinevustes, mitte ainult sarnasustes, siis võivad sellised pikaajalised suhted pakkuda meile järjepidevuse ja kuuluvuse tunnet. Need on inimesed, kellega jagame ühist ajalugu ja kes mäletavad meid läbi elu tõusude-mõõnade. Isegi kui kohtume vaid kord aastas, ei pea me nägema vaeva suhte ülessoojendamisega, vaid saame jätkata sealtsamast, kus eelmisel kohtumisel pooleli jäime. See toimib juhul, kui mõlema ootused sõprusele kattuvad, nt suhtlemise sageduse ja iseloomu osas ja meil on emotsionaalselt turvaline võimalikest ebakõladest rääkida.
3) Kas sõpru on üldse vaja? Meil kõigil on ju töökaaslased, pereliikmed jm kontaktid teiste inimestega, võib-olla siin polegi enam ruumi sõpruseks? Mõni ütleb, et tema parim sõber on lemmikloom ja sellest talle piisab. Aga tegelikult vist ikkagi ei piisa?
Inimesed on alati elanud hõimudes ja kogukondades, see on meie loomulik elamise viis - olla ümbritsetud inimestest, kes meid teavad ja tunnevad ning aitavad katta erinevaid vajadusi läbi teineteise märkamise ja toetamise. Kogukond ja laiendatud pere korvas ka puudujäägid, mida oma pere või paarisuhe ei pakkunud – nii lastele kui täiskasvanutele. Selline eluviis on paljude inimeste jaoks suuresti lagunenud, mis paneb suuremad ootused paarisuhtele ja (täiskasvanud) lastele, kes justkui peaksid andma meile kõike seda, mida varem pakkus terve küla. Töökeskkond ei paku väärilist asendust, kuna töökohti vahetatakse sageli ja seetõttu puudub suhetes turvalisust pakkuv muutumatus ja järjepidevus. Sõbrad aitavad seda puudujääki leevendada, nii et kõik mu emotsionaalsed vajadused pole ühel kaardil.
Paljudel inimestel on lihtsam olla suhtes looma kui inimesega. Inimsuhted on keerukad, mitmetahulised, loomadega on lihtsam. See, et inimsuhete korvamiseks või täiendamiseks vajame suhet lemmikloomaga, näitab ei vähem ega rohkem kui seda, et vajada ja olla vajatud, olla ühenduses ja kuuluda kokku on sama olulised kui mistahes teised inimlikud põhivajadused. Vahel võib suhe lemmikuga aidata kaasa ka inimsuhtehaavade tervendamisele, nii et ollakse valmis uuesti ka inimesi usaldama.
4) Kui oluline on silmast-silma inimlik kontakt ehk kas sotsiaalmeedia suhtlus asendab seda?
Me ei suhtle ainult sõnadega, vaid suurem osa suhtlusest on mitteverbaalne, isegi kuni 80%! Suhtlemises osalevad kõik meie meeled. Ükski emotsioonimärk ei anna täpselt edasi seda, mida annab edasi meie kehakeel, hääletoon ja miimika. Sellest tulevad ka lõputud arusaamatused kirjalikust suhtlusest, sest suur tükk infot on puudu ning mul puudub ülevaade, kuidas suhtluspartner mind mõistab. Suhtlemisel on vaja olla teineteisele häälestunud ning hinnata, milline on vastastikuste signaalide mõju ning teha pidevalt väikesi parandusi, et ebakõlasid kohendada. Kirjalikke sõnumeid vahetades liigub fookus pigem iseenda sisse ja ma tajun teise sõnu lähtuvalt oma hetke meeleolust, kujutlusvõimest, meie suhte üldisest sisekliimast, arvamusest vestluspartneri kohta, jne, jne ning reageerin vastavalt oma hinnangule, mille ma teise sõnadele omistan. Samamoodi reageerib ka mu vestluspartner, kelles samuti käivitub oma „lugu“ minu kohta ja enne kui arugi saame, oleme kaasatud suhtlusesse, millel ei pruugi reaalsusega üldse pistmist olla. See võib olla ka põhjus, miks nii mõnigi sotsiaalmeedias alanud lähedus päriselus kohtudes koost laguneb.
5) Kuidas leida sõpru, kui sa pole enam esimeses nooruses? Kas on mingeid soovitusi ka spetsiaalselt meestele? Mulle tundub, et kui naised veel käivad laulukoorides ja käsitööringides, siis meestel on vist veel lihtsam jääda üksi ja isolatsiooni...
Tuleb oma turvatsoonist - või peaks ütlema mugavustsoonist – välja tulla. See peaks olema teadlik otsus. Otsus minna ja liituda mõne huvialaringiga, koolitusega, minna spordi- või kultuuriüritustele, kus on võimalus kohtuda samadest asjadest huvitatud inimestega. Kui inimene on jäänud isolatsiooni, siis pole realistlik eeldada, et enda uuesti avamine on mugav ja lihtne. Pigem on ootuspärane, et see tekitab ärevust ja pinget, nagu iga uus asi, aga sellel ei tohi lasta end peatada. Kui tunnistame iseendale ja miks mitte ka teisele, kellega soovime suhtlust alustada oma ebakindlust ja kohmetust, sest meie oskused on roostes, siis on see autentne ja siiras. Sellega anname ka teisele poolele loa olla ebatäiuslik – piisab, kui ta on tema ise.
Kui naised on sageli verbaalselt osavamad, mis omakorda teeb kontaktiloomise lihtsamaks, siis mehed loovad sõprussuhteid sageli läbi tegevuste. Tegevus täidab võimalikud ebamugavad pausid suhtlemises ning maandab ärevust. Ühise harrastuse kaudu saab potentsiaalset sõpra tundma õppida ning leida võimalusi teemaderingi laiendamiseks, kui tekib arusaam, et selle inimesega sooviks jagada oma elust muudki, kui ainult koos disgolfi mängida.
