Millest või kellest sõltud sina?
Tekst Kerttu Soans / fotod Anne-Mai Pällo & Matton
Ajakiri ÜKS, märts 2008


Suhtesõltuvus, trennisõltuvus, heakskiidusõltuvus, sigaretisõltuvus, edusõltuvus, reisisõltuvus… Salakavalate sõltuvusvormide nimekiri on lõputu, kinnitas ka David Parker oma sõltuvusteemalisel seminaril, kus sai teada, mida tähendab millestki või kellestki sõltuvusse jäämine ning miks see kogu elu pea peale võib keerata.
Inimestetundja David alustas oma seminari mängureeglite paikapanekuga. Esiteks lepiti kokku, et üle ei tohi reageerida: kui keegi hakkab oma kurba lugu jutustades nutma, siis nutku. Ja nutupaberi võtab iga nutja ise ja just siis, kui tal seda vaja on. Kolm päeva koosviibimist tõotas kujuneda suuremaks südamepuistamiseks, sest kohale olid tulnud inimesed, kes tundsid, et nende elu ei ole nende enda juhtida ja allub üht- või teistpidi vildakatele hoiakutele, arusaamadele, harjumustele. Sõnaga: peidetud sõltuvustele, mis ei lase ei armastada, usaldada ega vabalt valida.
 
Mida sina kardad?
Et oleks selged eesti keeles segadust tekitavalt sarnased terminid „kaassõltuvus“ ja „sõltuvus“, olgu öeldud, et kaassõltuvus on põhjus ja sõltuvus tagajärg. Kaassõltuvust kui raskemini kirjeldatavat seisundit on defineeritud kümnetel viisidel. Sel kursusel koorus peamiseks  tunnusjooneks olukord, kui inimene ei tunne end väärtuslikuna, kui ta ei usu end olevat piisavalt hea, tark, julge, tugev, ilus, et elada õnnelikku elu. Davidi ja paljude teiste psühhoterapeutide arvates on kaassõltuvuse juured lapsepõlves.
Sõltuvus kui kaassõltuvuse tulemus on valedel ehk ebapiisav-olemise alustel tekkinud pidevalt häiritud meeleseisund, mis otsib ajutisi ja isiksust hävitavaid lahendusi, hoides inimest kas otseses (alkohol, narkootikumid, seks) või kaudses mõttes (enesehaletsus, vaid teistele pühendumine, perfektsionism) tihedas udus, et ta ometi ei satuks silmitsi oma tegeliku probleemiga. Inimesest võib sõltlane saada igas vanuses, kui ta vaid satub kokku millegagi, mis haakub tema sisemise ebakindluse ja hirmuga. Ravides vaid tagajärgi ehk sõltuvusi, ei saa inimene kunagi päris terveks, ainus viis paraneda on puhastada pind, kust suhtumine iseendasse alguse saab. Niisiis tuleb endas leida põhjused, miks ikka ja jälle sama reha otsa astutakse, miks ikka ja jälle liigjooma või -sööma hakatakse, ühesuguselt vale partneri või terroriseeriva ülemuse otsa komistatakse jne jne.
Sõltlane saab terveks vaid siis, kui ta muudab suhtumise iseendasse väärtustavaks ja usaldavaks, kui ta mõistab, et hea ja halb, õige ja vale, ilus ja kole on ainult kokkulepped, mitte igal pool ja alati ühesugustena kehtivad. Kui ta on veendunud (ja just veendumus on tähtis, mitte teatavaks võtmine), et ta on väärt armastust ja tunnustust sellisena, nagu ta on. Kui ta ei raba enam tööd teha sellepärast, et tõsta enesehinnangut, vaid sellepärast, et talle meeldib seda teha. Kui ta ei armasta enam armastatu külge klammerdudes hirmust teda kaotada. Kui ta ei püüa enam iga uut mees- või naistuttavat voodisse meelitada, et tõestada oma vastupandamatust. Kui ta ei kontrolli enam oma lähedasi, naabreid, riiki, planeeti. Jne jne. Inimesed on meistrid välja mõtlema sõltuvuslikke reageeringuid olukordadele, mis tekitavad neis ebakindlust ja, nagu kursusel toonitati: ebapiisav-olemise tunnet.
Lihtne öelda, aga – kuidas seda teha? Kuidas mitte haarata pärast abikaasaga peetud sõnasõda pudeli järele või mitte tormata peadpidi külmkappi? Kuidas mitte iga poole tunni tagant helistada hilisele koolipeole läinud tütrele või mitte sorida oma kohe täisikka jõudva poja suitsu järele lõhnava jope taskutes...? Esiteks on vaja läbi käia põhjast või vähemalt nii lähedal põhjale, et inimene tunneks, kui haige ta on. Siis keerdub lahti sisemine vedru, et anda jõudu oma hädadele otsa vaadata ja abi küsida.
 
Mis tüüpi sina oled?
Inglane David Parker, kes enda sõnul on põdenud kõikvõimalikke sõltuvusi ning katsetanud sama palju variante neist vabanemiseks, nõustab üle maailma samade probleemide käes vaevlevaid inimesi. Kursusel “Kaksteist sammu, neli kokkulepet, üks elu”  kasutab ta mõningaid komponente hästituntud 12 sammu võõrutusporgrammist anonüümsetele alkohoolikutele ja teistele sõltlastele, peamiselt on see siiski rajatud Davidi enda kogemustele nii oma isiklikust sõltlaseelust kui ka kogemustele, mis saadud tööst teiste sõltlaste abistamisel. Et inimesel oleks kergem end määratleda, pakub David mitmeid kaassõltuvuse tüüpe: parandaja, ohver, kontrollija, hakkamasaaja, üksiklane, hea käituja. David on Eestis seminari läbi viinud juba viis korda ja ütleb, et eestlaste seas on kõige enam levinud hea käituja ja hakkamasaaja tüüp.
Kursusel, kus mina viibisin, oli ligi poolsada osalejat. Et kasu oleks maksimaalne, paluti igal inimesel minna kõigi teiste (esialgu ju päris võõraste!) ette ja leida endale kõige täpsem kaassõltlase tüüp ning kirjeldada, kus ja mil viisil see käivitub. Edasi liikusid “ülestunnistajad” oma juttudega lapsepõlve, et leida juuri, millest nende probleem võiks jõudu ammutada. Oma lugu käis rääkimas kümme, siis juba kakskümmend inimest… Samm-sammult mindi lahtisemaks, ometi oli tunda, et avameelsuse ime pole veel sündinud. Kui äkki toimus värvikas läbimurre: pärast ülisiirast avaldust romantilisest armastusest sõltuvuses olevalt naiselt tulid oma lugu teiste ette rääkima needki, kes esialgu plaanisid avalikust ülestunnistusest üldse loobuda. See oli tõesti triumf ja mitmed, kes olid oma loo juba rääkinud, soovisid seda pärast üldist avameelsusepuhangut uuesti teha.
David suunas “esinejaid” leebelt, peaaegu märkamatult, mistõttu jutud voolasid inimestest vabatahtlikult, keegi ei kannustanud ega juhtinud sisemuse välja pööramist. See täielik vägivallatus Davidi kursusel oli märkimisväärne, nutud, mis nuteti, olid vabastavad, mitte valusad. Kuigi Davidki esindas freudislikku nägemust probleemide lätete küsimuses ja põhjusi otsiti väga isiklikest lapsepõlvemälestustest, suutis ta inimesest pinnale ujunud valu hulka hoida just sellisena, et selle üle oli võimalik veel nalja heita ja seeläbi asju selgemas perspektiivis näha.
Nagu enesearenduslikel seminaridel tihti, kasutas ka David suurte kogunemiste eel tööd väikestes rühmades ehk perekondades, kus inimesed said nelja-viiekesi oma küsimusi sügavamalt arutada. Ka oli seminaril kolm vabastava hingamise seanssi, mis järgemööda aina võimsamalt mõjusid, muutes terve seltskonna lõpuks ühes rütmis hingavaks organismiks. Olen täiesti kindel, et seminaridel, kus kasutatakse spirituaalselt mõjuvaid tehnikaid, saavad osalejad parema kontakti iseendaga, juhendajaga ja ka omavahel. Nii mitmesugused vabastava hingamise stiilid, meditatsioonid, lõdvestusharjutused, šamanistlike sugemetaga tantsud jpt inimese vaoshoitust vabastavad võtted raputavad osalejailt segavad maskid ja lubavad näha inimlikkust laiemas tähenduses, kriitikavabalt.
 
*       *       *
Igasugused kursused, sealhulgas ka David Parkeri kaassõltuvusest vabanemise kursus tuleb osaleja edaspidisesse ellu kogemusena kaasa, kuid see üksi pole veel lahendus. On inimesi, kes käivad seminarilt seminarile ja elavad seal saavutatavat katarsist uuesti ja uuesti läbi, kuid nende elus ei muutu ikkagi mitte midagi. Nii võib neid nimetada sõltuvaks spirituaalsetest kogemustest, mida nad ei oska leida mujalt kui aina uutelt ja uutelt kursustelt. Või veel hullem – kinnistuvad ühe kindla psühhoterapeudi külge, tehes oma edu sõltuvaks võimalustest temaga kohtuda.
Inimene teeb enesekasvatusliku töö ära siiski ise ja ainult ise. Kõik muu, nii kursused kui ka juhendajad kui kõrgem vägi on vaid abilised. Kui soovid tõesti vabaks saada, tuleb õpitud tarkused tuua igapäevaellu. Ja üks tarkustest ütleb: kui miski ei tööta, peab selle ümber vahetama. Astu tundmatule territooriumile ja sinu elu muutub igal juhul.
 
LIINA LUGUS,
enesearengukursuse korraldaja, hingamisterapeut
www.inspirekeskus.ee
Kohtusin Davidiga 2002. aastal Venezuelas enesearengu- ja hingamisteraapia õpetajate ülemaailmsel konverentsil. Tema kaassõltuvusalane workshop tõmbas kohe mu tähelepanu, nagu ka Davidi sõnaseadmisoskus ja võime teiste inimeste lugude jutustamise kaudu märkamatult kursuslaste mõttemaailma mõjutada. Saanud Davidi teemakäsitlusest paraja ahhaa-elamuse, tahtsin seda ka teistega jagada ja tänaseks on Eestis toimunud viis tema juhitud seminari. Selle kursuse võlu ja vägi on kõigi osaliste koostoimel tekkivas sõbralikus õhustikus, kus kaassõltlased  suudavad üksteiselt abi küsida ja seda ka vastu võtta. Ka minu enda elus on toimunud kvalitatiivne muutus: tegeldes kaassõltuvuse põhjustega, on mitmed sõltuvuslikud harjumused (mis on kaassõltuvuse tagajärg) iseenesest haihtunud. Ma ei identifitseeri end enam oma suhete kaudu, minu õnnelik olemiseks ei ole enam vaja ainult teatud suhet teatud inimesega. Naudin oma elu sellisena, nagu see on, tervitades uudishimulikult ja avatult kõike, mis-kes mu ellu tuleb. Kuna minu armastuse- ja lähedusevajadus on tervislikul moel kuhjaga täidetud, siis ei ole mul olnud enam vajadust kompenseerida enda seesmist tühjust liigsöömisega. Varem oli see mu esmane strateegia kohese hea enesetunde saavutamiseks. See muidugi ei tähenda, et kõik on tehtud – olen teadlik sellest, et ma ei tohi kaotada valvsust, sest kaasõltuvuslikul meelelaadil on tuhat erinevat väljendusvormi. Praegu tegelen oma perfektsionismiga ja sõltuvusega majanduslikust kindlustatusest. Laiemalt võttes sellega, et mu valikuid ei juhiks hirm, vaid armastus.
 
KERT GRÜNBERG,
kaassõltuvusgrupi läbiviija, hingamisterapeut
Kaassõltuvuse teemaga puutusin esimest korda kokku 20 aastat tagasi, kui minu ema toetas oma abikaasat alkoholisõltuvusest vabanemisel ja luges Melody Beattie raamatut „Kaassõltuvusest vabaks”. Kuna mina ise ei kasvanud üles alkohooliku peres ega kogenud perevägivalda, lähenesin sellele teemale vaid kui huvitavale vaatenurgale. Nüüd tean, et kaassõltuvus kujuneb välja olukordades, kus inimene ei saa välja näidata oma tundeid ja selgelt rääkida oma vajadustest ning mõistan, et see teema on ka mind väga isiklikult puudutanud. Kaassõltuvuse tekkeks piisab olukorrast, millega vanemad ei ole hakkama saanud, millest vaikitakse ja mis seetõttu mõjutab ja jääb ka edaspidi mõjutama kõiki perekonnaliikmeid. David Parkeri kursusel kogesin, et see on väga paljusid eestlasi puudutav teema. Nii alustasimegi selle aasta jaanuarist kaks korda kuus koos käiva grupiga, kuhu on oodatud kõik, kes tunnevad, et nende elu ja energia kulub peamiselt kellegi teisega seotud probleemide lahendamisele, tunnete allasurumisele, oma vajaduste eitamisele  ja et see on kestnud nii aastaid, ehk juba laspepõlvest alates. Igal kokkusaamisel käsitleme eri teemat ning uurime paaristöös selle vastukaja iseeneses. Kasutame ka  rollimänge ja hingamisteraapiat, mis aitab pinnale kerkinud tundeid lahendada ja uuel tervenenud mõttemustritel tekkida. Grupitööd toetavad minuga koos psühholoog  Auli Saveljev ja hingamisterapeut Angela Süldre. Lähemat teavet kokkusaamiste kohta saab aadressilt www.inspirekeskus.ee
 
KADRI RIIVES,
Jure Biechonski transpersonaalse hüpno- ja psühhoteraapia kooli õpilane
Minu vanematel ei olnud ei alkoholi- ega ka muu keemilise aine sõltuvust, kuid vaatamata sellele oli suhtlemine meie perekonnas haige ja mittetoimiv. Sealt on saanud alguse ka minu probleemid… Alustasin kaassõltuvusest tervenemisest vähem kui aasta tagasi Anonüümsete Kasssõltlaste 12 sammu elavrühmas, mis on minu jaoks eelkõige sügavalt spirituaalne programm, kus õppida usaldama oma probleem nn kõrgemale jõule, mida keegi siis selle all mõtleb. Rühmas võin ma rääkida ausalt ka oma negatiivsetest tunnetest, ilma et keegi kukuks kohe lohutama ja õpetussõnu jagama. Minu jaoks positiivse energia üleskütmine a´ la mõtle positiivselt pikemas perspektiivis ei aita. Kui aga saan kellelegi endas peituvatest tunnetest kriitikat kartmata rääkida, saan rääkides ka ise aru, kust ja miks miski jama on alguse saanud, ning oskan seda muuta, ehk isegi lõplikult... David Parkeri kursus, mis samuti toetus paljus 12 sammu praktikale, oli mulle suur samm enesetervendamise teel, tänu Davidi soojale isalikule juhendamisele ja grupi toetusele ehitasin edasiminekuks kindla vundamendi, mitte ei lappinud auke. Mulle tohutult sobis ka see, et saime kursusel oma üles tulnud rasked emotsioonid turvaliselt välja hingata ja tantsida. Eriti valgustav oli arusaamine, et meile ei meeldi inimesed, keda me ei tunne. Kui saame inimesest rohkem teada, hakkame teda armastama hoolimata sellest, milline ta on. Kogesin ka seda, et oma loo rääkimine nii paljudele tundmatutele kõrvadele on võimsa šamaani tegu.

REET NEEMOJA,
psühholoog, personalijuht
Kaasõltuvuse kuruse suurim väärtus oli avatud ja turavaline õhkkond, kus osalejad said end avada ja rääkida asjadest, mis panevad neid tundma alaväärsust ja häbi ega lase neil seeläbi olla õnnelikud. Leidsin kõikide osalejate lugudest kohti, mis minu enda kogemustega üht- või teistpidi haakusid. Inimeste julgus rasketest teemadest otsekoheselt rääkida innustas mind aina sügavamale endasse vaatama ning ennast avama nii enda kui teiste jaoks. Sain tohutult kasuliku ja julgustava kogemuse, et ma ei pea olema täiuslik selleks, et mind hinnataks ja aktsepteeritaks – me kõik oleme täiesti täiuslikud oma ebatäiuslikkuses ning mida rohkem ennast avada ja näidata välja oma tegelikku olemust, seda sügavamaid ja tähendusrikkamaid kogemusi pakub elu ja see ongi ju õnn.