ArvamusedJohan Ekenbergi kursus veebruaris 2009
Sellised mõtted ja kogemused olid inimestel peale Johani veebruarikuist kursust! johani kursuse mõju on jätkuvalt tuntav. tahtsin teiega jagada seda, et minu ellu on peale seda ilmunud vaimustavaid mehi, kellega on nii mitmemõõtmeline suhe, et see avab mind veelgi sügavamale armastuse kogemusele. kohe peale johani kursust leidsin oma postkastis kirja tundmatult aadressilt. peaaegu juba kustutasin ära, aga miski sundis mind seda avama. ei saanudki kohe aru, kes või mis, siis vaatasin lisatud pilte ja sealt kargas kohe esile üks, mis oli täpselt selle nägemuse moodi, mida kursusel nägin kui johan palus kujutleda armastavat kohalolu meie elus. siis meenus mulle üks pärastlõuna indias, rishikeshis olles, kui kohtasin toda meest ainult mõneks põgusaks hetkeks. ma ei suuda kujutleda kuidas tema kiri minu postkasti jõudis, aga see tundus väga maagiline ja ma kirjutasin talle. selles hetkes oli väga tugev side ja ülevoolav armastus. ja ta vastas mulle nii, et ma tundsin kuidas mu süda lahvatas miljoniks kuldseks valguskiireks, mis läbi minu keha kiirgasid. meie kirjavahetus kandis mind nagu õndsuse laineharjal. siis selgus, et tal on oma partneriga, kellega nad koos indias muusikaäri ajavad väga sügav suhe ja ma tundsin esmalt, et no jah, et mul pole nüüd siin mingit õigust oma tunnetega olla. ja siis ma suutsin otsustada, et armastus on täiesti turvaline. ja kuna ma selle naisega ka juba suhtlesin, siis avaldasin talle, et olen tema kaaslasesse kõrvuni armunud ja ta ütles mulle selle peale lihtsalt: you are wonderful! nii et üks asi, mis mulle on selgeks saanud on see, et vabaks andmine on see, mis laseb armastusel kasvada ja õitseda. tingimusteta armastus ületab inimmeele poolt loodud konstruktsioonid ja avab meid ühtsuskogemusele. me oleme kõik tõepoolest armastuse ilmingud siin füüsilises kehas, võib ka nii öelda, et oleme loonud oma keha suurest armastusest elu vastu. selleks et tunda ennast vabalt polegi vaja muud kui keskenduda armastusele. imedekursus ütleb: and what you call with love will come to you. love always answers... K -------------- Kirjutan siia sellest, mis toimus minuga tol nädalavahetusel Pedasel. See seminar oli kummalisemaid asju, mida mul on õnnestunud oma elus kogeda. Lihtsalt uskumatu millise tunnete ja emotsioonide sasipuntra ma enese seest leidsin. Avastasin eneses asju mida ma võibolla ehk teadsin ,kuid samas kunagi enesele tunnistanud pole. Samas ka palju uut ja põnevat ning ilusat! Kursuse esimene päev läks mul,nii õelda -suht valutult-)) Mõtlesin veel imestunult,et mis mu kaaslase Keijo nii liimist lahti võis viia? Siis ma veel ei teadnud, millise eneseületusega ta tegeles puudutades kõiki neid inimesi ja lastes ennast neil puudutada. Õhtul enne magama minekut ütles ta veel, et ta lihtsalt ei peljanud neid võõraid käsi, vaid oli lausa -kabuhirmus. Vaatasin teda suurte silmadega ja mäletan, et palusin mõttes, et ta mõõt veel nii täis ei ole, et ta lahkuda ei kavatseks või midagi. No jah, see minut ringi keskel oli küll raske, ma õieti ei mäleta, mida ma rääkisin ja kas ma üldse rääkisin. Sest mind ennast seal ei olnud, oli ainult minu Hirm tähelepanu keskpunktis olemise ees ja Hirm nn. avaliku sõnavõtu kohustuse ees. Kuid see kestis vaid hetke ja möödus õnneks kähku (nagu ma tol hetkel kindlasti enesele ütlesin). Vabastav hingamine oli meil mõlemil esimene sellelaadne kogemus. Tundsin esimest korda kontakti oma hingega, tundsin kui hea meel tal oli, et ta avastati, kuidas ta hüppas ja kukerpallitas (nagu segane mu sees) ja see vapustav rõõm, mis halvas kogu mu keha sel hetkel. Ning lõpuks saabus rahu, kuigi mu keha värises sellest emotsioonaalsest kogemusest veel pikka aega, tundsin sisemuses nii püha rahu, mida sõnadega vaevalt kirjeldada suudan. Tõeliselt vaimustav kogemus. Kuid see rahu ei kestnud kaua, täpselt selle õhtu viimase harjutuseni, kus mehed seisid ritta ja naised pidid siis tegema,teate küll mida. Ok ülessanne lihtne -minna nende meeste juurde, kelle juurde minna ei julge. Mõtlesin veel, et kui ma ikka väga ei julge, siis lähen ainult nende juurde, kelle juurde ma nagu julgeksin minna. Ja siis see juhtus -arusaam, et ma ei julge mitte kellegi juurde neist minna ning samal ajal neile otsa vaadata ja südamest midagi ilusat ka veel õelda. Mida kauem ma seal seisin ja mõtlesin sellele, seda raskemaks mu jalad muutusid, tundsin ennast põranda külge liimituna. Alles siis kui kuulsin,et kuulutati välja nn.viimased minutid, surusin silmad kinni ja sundisin end minema.Uskumatu kui raske oli mul ütelda midagi ilusat või isegi üldisemalt, üldse midagi õelda. Teha suu laht ja väljendada sõnades, mida ma tunnen. Nii et, midagi ma siis ütlesin ja kellegi juurde ma vist ikka läksin. Vähemalt ma arvan nii ega ma päris kindel polegi enam, see kõik oleks jällegi just nagu unes toimunud. (Sel hetkel ma hakkasin mõistma, mida Keijo eelmisel päeval mulle mõista andis ja mida ta üle pidi elama üritades oma hirmudele vastu seista.Õhtul voodil istudes sain talle õelda:"... jah nüüd ma tean ,kui väga sa kartsid"!!) Nooo siis tuli muidugi ilus osa, sest siis saabusid need mehed ju minu juurde ja kui palju ilusaid asju neil mulle õelda oli-)) Ning siis tekkis süütunne, et kuidas ma ennast ikka avada ei suutnud, et mida tundsin ja mida mul sel hetkel õelda oli. Mul oli ju nii palju ilusaid tundeid nende inimeste vastu tekkinut ja ma ei suuda neid endast välja lasta ja jagada. Kolmandal päeval, see viimane harjutus, kus kogu grupp ütles eesistuja kohta midagi, midagi kena tema kohta. Mina ei ütelnud sõnagi, mitte üht sõna. Ärge mõistke mind valesti, loomulikult oli mul peaaegu igaühe kohta mõni imeline tähelepanek meelel. Lihtsalt minu suu ei avanenud. Õnneks suutsin ennast koguda ja hüvastijätukallide ajal oma hirmule viimases hädas vastu astuda. Kallistasin ja ütlesin tõesti midagi südamest ja mida ma tegelikult ka mõtlesin. Esimesed olid väga rasked tulema tulid väriseval häälel, kuid nagu võluväel läks kõik seejärel lihtsamaks. Ning jällegi oli tegutsema panevaks ajendiks hirm, et kui ma seda nüüd ei tee siis ei avane mul äkki kunagi võimalust öelda kui tähtsad te mulle olete, kui palju teid hindan ja teist hoolin. Hea et ma sel hetkel ei teadnud, et hiljem meil e-maili teel avaneb võimalus suhelda, muidu oleks ma jällegi kõik edasi lükanud ja mõelnud, et küll ma teile hiljem kirjutan. Kuid jah, ma ei jõudnud siiski kõigi juurde ning mul on hea meel, et saan teile öelda suure-suure aitähh kõige eest, kui tore ,et ma teid kõiki kohtasin. Kui palju imelist armastust ma teie poolt kogesin.Loomulikult Johanit ja Liinat kogu selle kursuse mõnusa ja sujuva käekäigu eest ja väga õpetliku kogemuse eest. See oli täpselt see mida mul vaja oli,kust te teadsite-)) Minule osaks saanud kogemus on hindamatu!! Kuigi ma ei tea kas minu hinge rauduksed veel murtud on, kuid vähemalt on nad lukust lahti ja ma tunnen, et nad vajuvad avali,ma usun seda!!(ehk kukuvad eest äragi-)) Kuid klapid silmadelt ongi juba langenud, ma nägin ja kogesin midagi, mida ma ei suuda enam unustada. Millist ELU ma tahan veel ja veel. Muidugi koju sõites oli meil nii palju muljeid ja kogemusi vahetada, niipalju uusi avastusi teineteisele jagada. Keijo rääkis ja mina kuulasin, siis mina rääkisin ja Keijo kuulas ning auto justkui juhtis ennast ise, kuni oleks äärepealt avarii põhjustanud ning siis märkasime üllatusega oleme millegipärast Tallinnas otsapidi, kuigi elame ju Pärnus-))...ja juttu jätkus kauemakski-)). Ning järgnevad päevad olitki täpselt nii ,nagu oleks mingi pehme mulli sees hõljunud, vaimustatuna iseendast ja kõigest ümbritsevast. Kuid nagu Johan ütles, et kõige raskem osa algab peale kursust, siis kui oleme omapäi. Nii et soovin kõigile teile jõudu, säilitamaks see ekstaatiline tunne iseeneses!! Teid siiralt tänades selle eest, et te seal kuskil olemas olete ja et ma teid kõiki kohtasin. Kallistused kõigile! M ----------- Tere armsad kiirteekaaslased! Olen siiralt rõõmus, et meie ühislooming Pedasel jätkub ja tasapisi süveneb. See kirjavahetus, mida alustasid Liina ja Auli ning hetkel jõudnud Aare filosoofilise eneseväjenduseni, on fantastiline jätk neile kolmele koos veedetud päevale. Sest siis käivitatud protsessid toimivad meis edasi ja parimad inimesed jagamiseks on just need, kel endal samad tunded ja tajud. Aitäh kõigile kirjutajatele! Eilne päev minu elus andis selged märgid sellest, et nüüd olen ka mina valmis teile oma lugu pakkuma. Aastaid tagasi olin 25-aastane noor naine. Õnnelikus abielus, 2 imearmsa väikese lapse ema, 8 õelapse armastav tädi, hea sõber oma sõpradele, armastatud õpetaja oma õpilastele koolis... Ainult et - ühel hetkel oli füüsiline jõud otsas. Lisandusid kohutavad kõhuvalud. Lõputud haiglaskäimised, sensitiivid, kuid põhjust ei leitud. Ühel päeval ei jõudnud enam voodistki tõusta. Noil päevil mõtestasin enese jaoks lahti surma. Olin valmis minema, sest keegi ei osanud mind aidata. Siis kohtusin ühe arstiga, kes erinevalt eelmistest kuulas mu lugu üsna lühidalt, siis katkestas mind ja küsis:"Tahaksid sa puhata? Sa oled täiesti terve, lihtsalt su närvikava, su mõtted ei lase su organitel koostööd teha - sellest ka füüsilised vaevused." Nii sattusin ma psühhiaatriahaigla sanatoorsesse osakonda, kus olin iseendaga silmitsi esimest korda elus. Sinna minnes küsisin arstilt, kui kauaks ma pean jääma. Ei tea, vastati mulle. Ma ei mõistnud seda tookord. Arvasin, et ju pole vastaja piisavalt kompetentne. Algasid mu päevad iseenda seltsis. Nägin suurt segadust ja enda küsivaid silmi. Ja siis taipasin! Ma olin oma elu elades järjestanud inimesed enda ümber olulisuse järjekorras - mees, lapsed, ema, õed.... ainult et mind ennast selles nimekirjas polnudki! Ma olin siiani elanud ilma iseendata, teistele! .....Kahe kuu pärast ütlesin arstile: "Ma tahan koju minna." "Hästi," vastas tema, "kirjutan su homme välja." Järgmisel päeval lahkusin haiglast koos endaga. Me pole enam päevagi lahus olnud. Jah, ma armastan endiselt inimesi enda ümber, kuid nimekirjas esimene olen nüüd mina ise ja kõik teised tiirlevad värviliste pallikestena minu ümber. Mu elu läks edasi, füüsilised vaevused kadusid ja ma arvasin, et kõik on suurepärane. Kuni - ma kukkusin ja langesin koomasse. 5 päeva püüdsid nii soome kui eesti arstid mind elule tagasi tuua, kuid see ei õnnestunud. Sündisin uuesti tänu bioenergeetik Svetale ja oma õele, kes oli energia vahendajaks. Ma sain jälle mõtlemisainet. Miks sain ma uue võimaluse? Milline on minu elu ülesanne? Algas minu tee vaimses maailmas. Justkui isenesest hakkasin kohtuma inimestega, kes vajasid minu tuge ja julgustust elus edasi minna. Pakkudes neile seda nii, nagu oskasin, liikusin nende toel ka ise. Õppisin ise ja õpetasin teisi, vestlesin. Sünnitasin poja. Tema elu üheks eesmärgiks on mind toetada. See sisemine jõud ja tarkus, mis on temas, on hämmastav. Ma tänan teda iga päev selle eest, et ta just mind endale emaks valis. Ma ei jõua teda vist kunagi lõpuni tänada, sest seda on liiga palju... Jällegi tundus kõik paigas olevat. Paremini kui kunagi varem. Ma armastan ennast, mind armastatakse, mul on oma eesmärk siin elus... Ja siis, aasta tagasi, astus minu uksest sisse Jaan. Võõras mees, kellest ma midagi ei teadnud ja kes ei tundnud mind. Ta kutsus mind Johani koolitusele. Ma ei üllatunud ta kutse peale!!! Ma üllatusin hoopis iseenda peale. Kuidas ei olnud ma ise aru saanud sellest, mida nägi minus võõras inimene - mul oli vaja uuesti minna süvitsi enda sisse!!! Ja seda ma ka tegin. Aastatagusel koolitusel Pedasel murdsin ma sõna otseses mõttes rauduksed enda sees. Nüüdne edasiminek on rahulik, kindel. Läbi enese väärtustamise muutub minu suhe ümbritsevaga iga päev. Eile sain 2 vapustavat kogemust. Seksisin. Ja tajusin kogu oma kehaga kontakti oma partneri kehaga, kuigi füüsiliselt puutusid meie kehad kokku vaid osaliselt. See oli hämmastav ja ma ei oska vist seda päris täpselt kirjeldada, aga loodan, et saite aru. Õhtul tuli olude sunnil mulle külla inimene, kellega olime ühe ägeda mõtetevahetuse tõttu u 10 aastat vaid viisakalt teretanud. Me rääksime esimest korda! Me rääkisime mitu tundi erinevatel teemadel ja mulle tundus, nagu oleksime me seda ka varem korduvalt teinud! Mu elus on kõik niiiiiii hästi! Ja nüüd ma tean, et pöördepunkte minu elus võib veelgi tulla. Olen valmis neid üllatumata, kuid tänutundes vastu võtma. Jätkan oma tegevust inimeste õpetamisel ja toetamisel. Kindlasti pakun omalt poolt ka teile kõigile kokkutulemise võimalust Tartus. Mul on siin ruumid, kuhu kõik soovijad ära mahuvad. Vaataksime koos filmi, arutleksime, tantsiksime, hingaksime. Praegu on selleks veel vara. Kui tunnen, et õige aeg on käes, annan teile teada. Kõik inimesed, keda oma elus olen kohanud, on minu jaoks olulised. Ka teie kõik. Sest juhuseid pole olemas. Kohtumised toimuvad põhjusega. Kujustan meid koos seismas suures ringis, käest kinni. "Aitäh, et olete koos minuga." M ------------------- Loen siin teie kirju. Hea soe tunne on sees, sest just samasugused tunded ja mõtted olid ka minul, kui mõne aasta eest esimest korda Johaniga ja Liinaga kohtusin. Kui juhuslikult keset ööd oma meilboxi vaatasin, siis leidsin sealt kirja, mille avamise tagajärgi ei osanud ma uneski ette näha:-) Kuigi minu elus on olnud mitmeid suuri "juhuseid", ei võinud ma aimata, et midagi "sellist" võib minu ellu tulla. Olen seda protsessi enda jaoks iseloomustanud, kui vanglast vabanemist. Vanglast kuhu ma olin ebaõiglaselt sattunud. Olin terve elu olnud enamasti inimeste keskel kes olid võltsid (siiski väljaarvatud mõned üksikud erandid:-), olin olnud valetajate keskel. Tõsi küll, nad ehk ise seda kusagil sügaval ise ka ei tahtnud, kuid mina olin väike ja abitu ning ei teadnud sellest maailmast suurt midagi. Enamus neist olid inimesed, kes varastasid tundeid või siis tõrjusid neid. Nii oli lõpuks juhtus ka minuga. Tõrjusin ja varastasin. Varastamise kohta tavatsetakse tavapüshholoogias (ehk lobaloogias) öelda - inimene on maskiga. Mõelda vaid kui ilus - maskis ja rollidega ning kopipeistib teaduslikke töid! Ja nii terve elu. Siinkohal meenub mulle üks lugu. Oli üks suur pilvelõhkuja, kuhu tuhanded inimesed tulid iga päev tööle. Esimesel korrusel panid nad oma riided riidehoidu ning võtsid varnast oma maski ning läksid siis mööda maja laiali oma töökohustusi täitma. Ja niiviisi iga päev. Ühel öösel aga oli kerge maavärisemine. Midagi hullu ei juhtunud. Majad jäid terveks ja inimesed said taas tööle tulla. Kui nad oma riided olid ära andmas, siis selgus, et kõik maskid olid öösel varnast maha kukkunud ning segamini läinud. Inimesed hakkasid hädaselt oma maske otsima. Osa leidsid õige üles ja läksid tööle, osa aga ei leidnud ja enam tööle ei läinudki... No nii. See Johani kursus meenutabki mulle väikest maavärinat ja eks igaüks tea ise, kas ta otsib oma maski üles või mitte, võis siis hakkab tasapisi selle järgi igatsust kaotama:-) Nagu te teate, olen ka mina hingataja. Minu juurde mahub tulema vaid üks või ka kaks inimest korraga. Kui tekib mõte, siis tere tulemast vabanemistreeningutele Tallinnas Vabaõhumuuseumi lähedale! Armastusega, Aare Mae www.konfliktoloogia.ee ----------- Aitäh Sulle Liina, aitäh Johanile ning kõigile, kelle koosmõjus tekkis kahe ja poole päeva jooksul mingi eriline grupieneriga - tunne nagu olen teie kõigiga juba ammu enne kohtunud. Mulle nii väga meeldis, et kuni pühapäeva viimaste koosviibitud minutiteni oli õhus mingi sõnuseletamatu salapära! Johanile selle eest kummardus, et ta oskab nii olulistest asjadest nii lihtsalt rääkida - et see puudutab ja jõuab kohale! Vabastav hingamine (kogesin seda esimest korda) - võimas! Leidsin endas tohutu suure kurbuse kogumi…. Tantra hingamine (esimene kord)- veel võimsam! Ma ei oska seda hetkel isegi sõnadesse panna…. Ilus on ELADA! Olen nõus jagama! Aulil mõnus mõte kokku saada! Rõõmsalt ja tõeliselt kallistades, L --------- Hämmastav, mis võib juhtuda kui kokku saavad Inimesed, mitte rollid. Võtsin endale nädala, et saaks selgineda see, mis siis tegelikult juhtus. Tunne läheb aina võimsamaks. Johani kursuselt noppisin endale kaasa lausejupi - ... kui ei ole üldse ja kui on nii väga... Tunnen end kui inimene, kes on siiani elanud ilusas majas, millest ma ei olnud näinud midagi peale keldri. Aitäh teile, et võtsite sülle kui seda kõige enam vajasin ja tõstsite sõrmeotstele, et saaksin kogeda hoitust, armastust. Imelist tunnet, mis kogu oma suuruses ja võimsuses hakkab nüüd alles pärale jõudma. Olen tohutult tänulik nende hetkede eest, teie kohaloleku eest, selle võimaluse eest, mis minu elu muutsid ja millel ma juhtuda lasin. Mul on tunne, et olen peast südamesse jõudnud. Tänasel päeval, kui nii lihtne on ennast kaotada, on enese leidmine võimalus elada oma elu päriselt, elusalt, kingitus. Iga mööduv päev on toonud üllatuse, millest mõnegi olen endale ise teinud. Väga vahva tunne on kogeda ka seda, et loetud raamatust või nähtud filmist leiavad minuni tee nö õiged toetavad laused, millele enne ei oleks osanud tähelepanu pöörata. Sul on nii ilusad silmad, hoia pilk teise silmades ja maailm on juba natuke paremaks saanud. Kallista elusalt ja päriselt. Olen huvitatud jagamisest ja vastastikusest toetamisest. Tänades ja kallistades teid kõiki, E P.S. Kapi alt vahtivatele "ussikestele" pole veel vaja olnud kõtt öelda. Nad on õige arakesed end ilmutama. ------------ Tere armas Liina! Aitäh kaunite ja oluliste mõtete eest! Jõudsin peale kursust ühe järelduseni - inimesed, kes õpetavad ja julgustavad teisi olema seesmiselt vabad ja näitama end sellistena, nagu nad tegelikult on, teevad kõige tähtsamat tööd maailmas! Kõik muu on teisejärguline. Sest just sisemised impulsid on need, mis käivitavad protsessid meie ümber. Olgu tegemist siis suhtlemise või mingi konkreetse tegevusega. Kui ma julgen teha asju just nii, nagu sügaval eneses tunnen, siis ei saa ma ju eksida! Jah, ma võin teha seda erinevalt oodatavast, kuid ometi on see õige ja nii mind kui teisi inspireeriv! Kui unistustes edasi minna, siis - mida rohkem on inimesi, kes enesega seesmiselt tasakaalus, seda vähemaks jääb neid, kes ootavad teistelt teatud käitumismalle. Seda enam leiame aktsepteerimist ja ühtlasi ka positiivset tagasisidet oma käitumisele. Sinu ja Auli poolt pakutu oli ka minu mõtetes - kokkusaamised ja jagamised. Nii armas oli lugeda, et mul on mõttekaaslasi. Kindlasti leian aja mõnel kolmapäeval Auli juures käia. Samas tahan omalt poolt pakkuda Tartu kandi inimestele samasugust võimalust. Olen üsna suurte kogemustega koolituse ja nõustamise alal. Tegelenud aastaid hingamise õpetamisega, Reiki meister, Qigongi praktik. Eelmisel talvel vedasin Tartus vaimukeskuse Õnne Maja tööd. Kui selgub konkreetne aeg ja koht, siis annan Sulle sellest teada, et saaksid kursuslasi informeerida. Üks mõte veel. Mitmel korral tuli jutuks minu aastatagune osalemine kursusel. See oli minu jaoks üks pöördepunkte elus. Ma tulin tookord selleks, et minna nii sügavale enda sisse, kui suudan - sellest siis ka see, et ma polnud eriti suhtlemisaldis. Sest see, kuhu ma tookord jõudsin, vapustas mind tõsiselt. Ma nutsin noil päevil tublid peatäied, tunnetasin ja tajusin. Ja ma olen Sulle lõputult tänulik, et sain võimaluse näha kogu oma alastus. Võin öelda, et kui enne Johani koolitust ütlesin ma inimestele, et ma armastan ennast sellisena nagu olen, siis nüüd võin kindlalt väita, et olen endasse hullupööra armunud!!!! Lõpetuseks - ma mõistatasin ära Johani fenomeni. Üks osa sellest on kindlasti tema töö sisu ja selle olulisus, kuid teine ja veelgi tähtsam on see, et Johan on ise 100-ga selles, mida ta teeb. Ta jälgib PIDEVALT gruppi ja selle arengut. Isegi siis, kui me tantsime või sööme, on ta kohal. Kui läksin teda kursuse lõpul tänama ja vaatasin talle silma, siis nägin, et iga mu sõna jõudis temani. See sügav pilk oli minu jaoks nende päevade tipphetk - õpetaja mõistis mind. Super! Aitäh, Liina, et teed nii tänuväärset tööd! Minu sügav kummardus teile mõlemale! Armastusega, M ------------------- Suur aitäh Sulle kõigepealt selle kursuse korraldamise eest ja ka kõigi eelnevate ning juba ette ka tulevikus toimuvate kursuste eest :-) Tänutundega mõtlen ka õpetajatest ning kaasõppijatest, kelle kaudu ning abil olen just nii palju õppinud, arenenud, ennast ületanud ning õnnelikumaks ja endaga rohkem rahulolevaks muutunud. Pärast Johani kursust tunnen ennast hästi elusana, olen avatum, emotsionaalsem, julgen enam välja näidata oma tegelikke tundeid, mõtteid. Pühapäeva õhtul pärast kursuselt naasmist tundsin ennast veidi nukralt ja peas oli päris palju küsimärke, et kuidas edasi. Igal juhul olen nõus, et minu mailiaadress kursuslastele antakse. Olen huvitatud jagamisest ja vastastikusest toetamisest. Hea meelega osaleksin Auli poolt välja pakutud kokkusaamistel. Tänades ja rohkelt armastust soovides, K --- Ma olen ülimalt rõõmus,et mulle sai osaks olla Johani kursusel, milles kõige suuremad tänud kuuluvad Diivile, kes mind sellest kursusest teavitas ja osalema kutsus. Ma olin esimestel päevadel tantsuharjutustes pidevalt eemal, alles viimasel päeval õnnestus mul kohal olla, mis andis mulle erilise kogemuse,ma olin tantsu ja muusikaga üks. Mitmesuguste tunnete esile kerkimine toimus minus vabastava hingamise ajal, misoli unustamatu kogemus. Kursusele tulles ei olnud ma lugenud veel Johani raamatut"seks-kiirtee jumala juurde", siis kohe pärast kursust esmaspäeva õhtuks sain selle läbi loetud, kuigi kohalolekut pikkisid meenutused kursuselt. Samal õhtul tegin veel tunniajase vabastava hingamise. Kuid kõige selle jätkuks toimus minus järgmisel hommikul paarkümmend minutit ennem äratuskella mängimist,selline tunnnete laviin, mis sõna otseses mõttes andis mulle tiivad terveks päevaks. Kõige selle juures tekkis mul üks mõte. Armas Liina, kas on võimalik saada seda saatemuusikat, mida Johan kasutas vabastava hingamise juures, sest mind aitas just see muusika saavutada vaimustavat tunnete tulva. Lõpetaksin Auli sõnadega"uhhh,hea on olla Elus. Armastusega, A ------------------- minule jättis see kursus vägeva mulje. Pühapäevaks sain tõesti aru, et miks suht.paljud inimesed tulevad sellele kursusele korduvalt tagasi :) Enesetundest seda, et kohanemine pärast vana eluga võttis mõne päeva aega ja see vana elu tundus kuidagi ka kahvatu. Kuigi ega vana elu pole enam päris vana, sest miski on kindlasti muutunud. Pärast oli ka ühe harjutuse ajal toimunust veidi piinlik (see ei olnud seotud kursuse korraldamise või harjutuste omapäraga, vaid minu käitumisega, sest igaüks võis ju tõesti valida kuidas ja mida ta teeb), kuid see tunne läks õige kiiresti mööda ja jäi ainult hea kogemus. See kursus oli minu meelest hästi professionaalsete inimeste poolt läbi viidud-räägiti otse, avalikult, põhikohal oli armastusteema, tundeid oli palju ja aeg-ajalt oli eneseületust ka vaja. Kursusest osavõtjad tundusid ja tunduvad kõik nii armsad. Ja see on tänu avatusele. Palju sügavaid eneseväljendusi, mõtteid, tundeid. Suur tänu :) K ---------- Kogen suurt erutust praegu. Sellest, et valin end väljendada teile kõigile. Ja suurt tänu kõigi suhtes, kes on end väljendanud ning mind jätkuvalt inspireerinud. Kahe viimase nädala jooksul olen panustanud endas selgusele jõudmisele, mis toimus minuga ja toimub minuga, sest meie ühine koosolemine need kolm päeva tõi minu teadlikkusse jällegi kõik, mis on seotud seksiga, intiimsusega. Ning eile ma mõistsin järgmist Lähedussuhetes tahan olla võimas ja õilis ja armastus- ja ihaldusväärne, seksikas... Ning teha kõike õigesti, kogeda kõiki õigeid tundeid nii nagu raamatus on ettenähtud. või ehk siis nii nagu on kõigile üldtuntud kirjeldus selle kohta... Ja selle asemel juhtub hoopis see, et kogen kõike, mida kogesin, kui esimest korda täielikult avanesin, nähtavale tulin kogu oma armastusega, kõige sügavamas intiimsuses. Siis kui sündisin. Ja mind emast eraldati, minu elu armastusest, ainsast, keda teadsin, kelle sees olin olnud täielikus ühendatuses ja rõõmus ja ekstaasis, oodates kohtumist... Ja kogen ja kogesin ei midagi, mida võiksin nimetada õilsaks või võimsaks. Vaid lõputu abitus ja lõksus tunne, süü ja häbi ja kaotushirm... Tugev mõte, et mina ei juhi, nad viivad mu juurest ära selle, mida ma vajan ning ma ei saa sinna midagi parata, minu tahe ei loe, nähtavale tulek on ohtlik, lähedus on ohtlik, sest see lõpeb kindlasti eraldamisega, siin pole kedagi minu jaoks, ma pole märgatud, minu vajadused ei loe ... NIng minu väga tugev hinnang sellele, et kõike seda kogen. Et nii on vale mõelda, tunda. Appikene küll, eriti seksides, eriti armastuses... Jah. Ja ma olen teada saanud, et hinnangutest ei ole abi. Ja parim, mida ma saan enda jaoks teha, on kohale tulla ning kuulata, kuulata seda lapsekest, kes elab mu südames igavesti ja vastata talle, keskendudes sellele, mis ON tõde. Ma olen kaitstud, teretulnud, kõik õigesti teinud, täiesti süütu, ükskõik kui nn sobimatuid tundeid ma tunnen või mõtteid mõtlen. Ma saan valida, valida öelda jah iseendale, jah elule endas. Ning teadmine, et tõeline armastus ja lähedus just sellised tajud esile toobki, avanemisega just selline elu kaasnebki. Ning siis just saab see kõik terveneda. Ja jätkuvalt saan teadlikuks oma pimestatusest ja uskumusest armastussuhete kohta. Soov saada tagasi üsasse, soov kaotada teadvus selle elu suhtes, mida kogen praegu, iga ebamugavuse suhtes, mida kogen praegu, klammerdudes inimestesse ja suhetesse ja tegevustesse, mis veidigi loovad seda tunnet, mida üsas olles kogesin. Vajadus ja mõte ja usk, et tõeline armastus on selline suhe, kus teine inimene on mulle otsekui tissi eest ning tohutu keeris ja möll, kui tundub, et tiss suust ära võetakse, kui tundub, et üsa ei toimi... Ning tõesti, seda uskudes jään ma igaveseks sõltlaseks ning on raske olla õnnelik ja lõdvestuda ja rahu kogeda, sest kogu aeg on mure selle tissi pärast ja kui üsa tunnet pole, siis ikkagi mõte, et see suhe pole õige...Rääkimata kogu vihast ja raevust ja hukkamõistust ja põlgusest...Mis kõik tabud tunduvad olevat ja häbiväärsed kogeda ning millel armastusega justkui midagi pistmist pole. Ning mis just kogu kire ja armastuse suurust näitavad. koos mõne mõttega, mis pole tõde. Olen ma aru saanud. Noh, jah, ma ei anna sellele hinnangut, see lihtsalt on siin. Olen õpetanud endale, kuulates ja usaldades eksperte, et tunded on turvalised ja nendega pole vaja midagi teha, mõttega saab midagi teha, seda saab muuta. Ok, appikene, palun vabandust, püüan siin kogu elu korraga ära elada ja kedagi, millegipärast, päästa. Armastus on nii suur lihtsalt. Kõik, mis sellega teemaga on seotud, on lihtsalt nii tugevaid tundeid tekitav... Elu äratav. Ja ma võin väljendada tahet. Tahet kogeda lähedust ja intiimsust kohast, kus pole kaotushirmu, kus teine inimene ei ole vastutav minu elus hoidmise eest ning mina pole vastutav elu eest tema kehas. Kohast, kus on usaldus ja vastuvõtmine ja mõistmine, iseenda armastamine ning vabadus. Vabadus tunda kõike ja olla nähtaval, vastu võtta kõike täiuslikus süütuses...Kohast, kus ma olen vabaks andnud kõik kirjeldused, mis mul üleüledse on millegi kohta, et tõde saaks nähtavale tulla, see tõde, mis on minu sees, mida ma tean, mille üle süda rõõmustab. Teades, et mul on aega, külluses aega, külluses armastust ja allikas on minu südames. Kõik see puudutab seksimist, seksi, sest seksides on üleval ja aktiveeritud samasugused energiad, mis olid kohal kui ma sündisin. Ja nii nagu ma tahan anda kogu oma kehale ja olemusele uue mälestuse iseenda sündimisest, nii nagu ma tahan sünnitada teadvel olles ja ekstaasis, loomisrõõmust ja toetatud olemise kogemuses, tahan ma ka seksida. Ning ma teen seda. Teen seda mehega, kes tahab seda koos minuga! Juhhei, tulin toime väljendamisega, erutuses ja kires ja armastuses. Suur tänu teile kõigile, et olete siin seda tegemas koos minuga. Ja võin oma suureks rõõmuks jagada, et lähedussuhetes aina rohkem rõõmu ja selgust kogen. Tõega ühendatud olemine on tõesti hea. HEA! Kallistan S |