Koomast välja!
tekst Krista Dudarenko (Stiil) / fotod Priit Grepp (Kodukiri)
Tervis Pluss 03.2008
“Kaassõltuvus on kõikide sõltuvuste ema,” usub Briti kaassõltuvusnõustaja ja vabastava hingamise õpetaja David Parker. “Ja (kaas)sõltuvad, olgu kasvõi mõnel eluperioodil või teatud valdkonnas, oleme me kõik.”
Siin hiljuti viiendat korda oma kaassõltuvusseminari* pidanud David Parker leiab, et perfektsionism näib olevat osa Eesti rahva identiteedist. Soov teha kõike õigesti on üks peamisi kaassõltuvuse vorme, mis kaasaegses maailmas aina süveneb. “Ma ei ole piisavalt hea,” vasardab täiuseihalejate meeltes lakkamatult. Nimelt see uskumus kihutab kuritarvitama alkoholi ja uimasteid, üle töötama, ostlema ning ühest suhtest teise sööstma. Kõike selleks, et parandada madalat enesehinnangut ja suuta endasse paremini suhtuda.
Saage teadlikuks
“M i n u l ei ole mingeid sõltuvusi,” võib lugeda nii mõnegi David Parkeri kursusele tulnu näolt. “Tihti tahame me olla härra ja proua Normaalsed, kellel on normaalne laps,” kirjeldab Parker levinud tendentsi. “Paraku on kenas aedlinnas elava perekond Normaalse igal liikmel oma saladus ja see mõjutab alati kogu pesakonda.” Kui 1980-ndatel peeti kaassõltlaseks alkohooliku või narkomaani pereliiget, räägib tänapäevane kaassõltuvuskäsitlus pigem üles kasvamisest peres, kus ei ole piisavalt tundeküllast suhtlemist ja toetust. Keskkonnas, mida juhib ema depressioon, isa alkoholilembus, väärkohtlemine, võlad, saladuseks peetud suhted või rasked haigused, jäävad lapsele kätte otsekui pusletükid – ilma juhiseta, kuidas neid kokku seada. Nii õpitakse vaikides head nägu tegema, aga ka liiga palju hoolima ja vastutust vanematelt enda peale võtma. Kui laps tunneb, et ta ei suuda tervendada oma vanemaid, soovib ta alateadlikult parandada teisi. Suureks saades abiellub temagi alkohooliku või (töö)narkomaaniga, kaotab end partnerile ja hoolib lähedase probleemidest enam, kui endast. Kaassõltuvuse peamine tunnus ongi ülemäärane hoolitsemine teiste eest, misläbi kaob enda identiteet. Sõltlased elavad petlikus unenäos, eitamise maailmas. Tervenemine algab haiguse tõsiduse teadvustamise, aga ka iseenda tegelikkusele keskendumisega, mis ütleb: olen täiuslik just sellisena nagu ma olen. Et tunda end puhta ja perfektsena, ei ole vaja kuhugi tormata ega piinata end mantratega “mul pole piisavalt aega/armastust/raha/võimalusi” või “ma ei ole väärt”. Abiks osutuvad toetusgrupid, eneseabiraamatud ja kursused, mille eesmärgiks on eemaldada taevalikust pildist põrgu. “See põrgu, kus te mõtlete, et ei ole küllalt head ja tunnete ennekõike teiste valu,” täpsustab David Parker.
Küsige abi
Osa temaatikast, mida Parker oma sõltuvusseminaridel käsitleb, on raske ja karm, eriti kui kursuslased avanema hakkavad. Nagu Anonüümsete Alkohoolikute (AA) rühmas, tuleb ka kaassõltuvusseminaridel osalejatel endast grupi ees rääkida. Algus on pealispindne ja suuresti eitav. No mis sõltuvused see suitsetamine ja šokolaadiga maiustamine nii väga ära ei ole?, näikse arvatavat. “Minagi olin sõltuvuses altvedamise vältimisest, inimestele meeldida püüdest ja iseendale valetamisest,“ julgustab Parker, esitades ühele või teisele küsimuse: “Milles sa abi vajaksid?” Nii mõnigi jääb sõnatuks. “Abi küsimise võimetus on järjekordne kaassõltuvuse kiht,” teab David Parker. “Ometi tähendabki kaassõltuvusest vabanemine suuresti oma tunnete vaatlemist teiste toel.” Seda üksinda teha üritades võib läbi kukkuda, kuna vanad harjumused ja käitumismustrid on juurdunud ning neid järgida turvaline. “Kui sul on haigus nimega kaassõltuvus, pead sa teadlikkust kogu aeg üleval hoidma ja kontrollima, et viirus organismis ei vallanduks,” toob Parker välja veel ühe põhjuse, miks mõttekaaslaste tugi nii oluliseks osutub. “Ma ei ole alkoholi küll kaua tarvitanud, aga see võib juhtuda täna õhtul, sest viirus istub minus edasi. Mingit ainet oma elust välja visata on lihtsam, kui loobuda teatud tegevustest.” Sõltuvuslik käitumine hõlmab kõike, alates kehvast ajakasutusest, ülesöömisest ja -töötamisest, seebiseriaalide vahtimisest, internetis istumisest ja sms-ide saa(t)misest, lõpetades liigkoristamise, partneri e-kirjade lugemise ning lastele kallite kingituste ostmisega.
Julgege öelda “ei”
Kõik kaassõltuvusraamatud räägivad, kui oluline on õppida ütlema “ei”. Paraku ei ole piire kehtestada lihtne, sest mängu tuleb kaassõltuvuslik pelg jääda hüljatuks. Hirm on väga tugev motivaator ja käivitaja. “Oma vajaduste ignoreerijad kardavad, et tööandja neid hülgab, partner läheb ära ja sõbrad solvuvad,” loetleb David Parker. “Nõnda õpitakse ja peetakse ametit, mis on meelepärane ema-isale, elatakse koos vägivaldse või alkohoolikust kaaslasega, tehakse (üle)tööd, kui arved vajavad maksmist ning räägitakse seda, mida teised kuulda tahavad.” Ometi on sõnast ”jah” loobumine ning selle asendamine seevastu ”aitab küll” väljendiga nüanss, mida enamik kaassõltujatest võiks praktiseerida ilma liiga kõrget hinda maksmata. “Miski ei tule ilma harjutamiseta,” märgib Parker. “Kui sa lähed kas või jõusaali ja istud seal ainult mahlabaaris, kaalust alla ei võta.” Seega peab sõltuvustest vabanemiseks elu muutma. Mõnikord peavad muutuma ka sõbrad. “Kui keegi helistab teile kell 22 õhtul ja lobiseb tund aega, tuleb see sõprus ümber hinnata,” toob Parker näite tüüpilisest tasakaalustamata suhtest. Kaassõltujal on lihtne anda, aga keeruline vastu võtta. Et leida balanssi, peab olema teadlik ja valvas. “Alkohooliku naine ei helista järgmisel korral ise enam mehe tööandjale, kui kaasa tööle minna ei saa,” juhendab David sundkäitumisest vabanema. “Šopohoolik küsib endalt poes mingit järjekordset asja näpu vahel keerutades: kas ma tahan või vajan seda?”
Tehke endale kingitusi
Üks võimalus kaassõltuvusest vabanemiseks on võtta rohkem riske: paluda abi, rääkida tõtt ja väärtustada end rohkem. “Võtke iga päev üks hetk ja küsige: olen ma täna endale mõne kingituse teinud?” soovitab Parker. “Olen ma tasakaalus, kelleltki abi palunud või on teiste vajadused minu omadest tähtsamad?” Kingitused iseendale algavad füüsilise tervise eest hoolitsemisega, pakkudes kehale piisavalt toitu, liikumist ja puhkust. Teine oluline nüanss on aktsepteerida oma isiklikku ajalugu. Enesesüüdistamine on mõttetu ja väsitav ega teeni kellegi huve. Kõik toimunu sisaldab õppetundi ning ka madalseisu perioodidest kujuneb elukogemuse hinnaline pärisosa. Kui ajakava on liiga kiire, tuleb millestki loobuda. “See on nagu alkoholismiga – ei saa jääda kaineks, kui te samal ajal joote,” rõhutab David Parker aja ja ruumi leidmise olulisust. “Kui kurdate puuduliku ajakasutuse pärast täna, aga ei võta vastutust leida aega iseenda jaoks, hakkate aasta hiljem süüdistama ennast, ülemust, kaasat või last.” Tähtis on ka probleemi teadvustamine. “Terveks ei saa enne, kui mõistetakse oma haiguse sügavust,” kordab Parker. “Samas ei või kogu ülejäänud elu ainult korrutada “ma olen haige”, sest nii jääte te ohvri rolli kinni. Pigem toimib teadlik olemine nõnda, et hommikul ärgates tunnistan ma iseendale: pean täna ettevaatlik olema, sest praegu on mul kalduvus ohver olla.” Ebateadlikkuse koomast ärkamiseks ei tohiks maha matta oma tundeid, isegi kui need on ebamugavad. “Kes tõega soovib oma sõltuvustest lahti saada, selle seljatagust toetav jõud on alati suurem, kui ees seisev ülesanne,” julgustab mees, kes järjekindla tööga ise vabanenud alkoholismist, ületöötamisest, võlgadest ning seksi- ja narkosõltuvusest.
Kaassõltuja tüübid:
David Parkeri sõnul võib kaassõltuja olla üks allpool loetletutest, aga samahästi ka segatüüp või kõik korraga. Kes tunneb ära iseenda?
- Parandaja teab alati, mis on teistele parim. Ta on nagu kiirabiauto, kes tormab kohale iga kord, kui kellelgi on trauma. Kui talle mõne draama korral ei helistata, on ta hingepõhjani solvunud. Ent kas ta oma elus ikka teeb sama, mida ta teistele soovitab…?
- Ohver on väga levinud kaassõltlase tüüp. Teatud ajahetkel (näiteks haiguse puhul) on ohvri rollis olnud lõviosa inimestest.
- Kontrollija on enamasti lapsevanem ja see kandub põlvkondade kaudu edasi. Enamik sõltlastest kontrollib nn päästepaadist kinni hoida püüdes. “Ma upun, kui lahti lasen,” näib ta uskuvat. Suhetes on ta jäik ja suunav, kartes lõpetada kontrollimist, kuna siis ei täideta tema vajadusi.
- Hakkamasaaja ei suuda aega organiseerida, võtab endale liiga palju kohutusi, on alati tühjaks pigistatud ja tuleb omadega vaevu välja.
- Üksiklane on uus urbanistlik kaassõltuja, kes elab üksinda ja teeb kõike omal viisil. Ühelt poolt on see inimgrupp saanud iseseisvamaks, kuid samas on ta end ogaruseni eraldanud. Peamine põhjus on internet, kust tuleneb liigne arvutikasutus ja teised tehnika arenguga seotud sõltuvused.
- Hea käituja on Eestis peamine tüüp. See on perfektsionisti äärmus, kes ei taha kellelegi pahameelt või pettumust valmistada ja hoiab tagasi isegi oma arvamusi.
4 kokkulepet.
Oma viimatisel Eestis peetud kursusel tutvustas David Parker tolteekide iidset tarkust – 4 kokkulepet – esmakordselt kaassõltuvusest vabanemise tööriistana. Neli kokkulepet ei erine suuresti 12 sammu programmist, mis on tuntud vahend alkohoolikute ja teiste sõltlaste tervendamisel. Tolteekide viie tuhande aasta tarkus põhineb kolme meisterlikkuse valdamisele, milleks on süüdistamise, häbi tundmise ja iseenda ignoreerimise lõpetamine. 4 kokkulepet ütlevad:
1. Olge oma sõnades aus.
Teisisõnu: olge avatud ja tõene. Ärge korrigeerige oma sõnu ega jätke midagi ütlemata, kartuses, et teine ei saa aru. Kuna enamik suhteprobleeme tekib selguse puudumisest, rääkige tõtt kiiremini!
2. Ärge võtke midagi isiklikult.
Enamiku jaoks on see suur väljakutse. Ometi vastutab igaüks ise oma tunnete ja mõtete eest.
3. Ärge oletage midagi.
Teineteisest möödarääkimisel areneb väga tüüpiline dialoog: “Ma arvasin, et sa tead.” – “Ei tea.” – “Ma ju ütlesin sulle!” – “Ei öelnud.” – “Ma ei pidanudki sulle seda ütlema, sest oletasin, et sa tead nagunii.”
4. Andke endast alati parim.
Sellest piisab, mida te annate. Mitte keegi ei mõista kohut ega kontrolli, et te teeksite veelgi paremini.
Osaleja kommentaar
“Mis on õieti tema fenomen?” sosistame David Parkeri kolmepäevase seminari
käivitudes nii mõnegi osalejaga kärsitult isekeskis. “Miks teda kuulama
tormi joostakse?” Erinevalt paljudest enesejõustamistehnikate gurudest ei
haara Parker kursuslasi esimestest koosolemise hetkedest oma karisma
võimusse ega aja ruumi energiataset üles. Alustuseks räägib ta enda
teekonnast tervikliku elu suunas ning toob näiteid põetud sõltuvustest.
Viimaste hulka on kuulunud muuhulgas alkoholi-, narko-, töö ja
seksisõltuvus. David räägib sellestki, kuivõrd pikk enesega tegelemine ja
eri meetodite katsetamine neist vabaneda võimaldas. Kursuslaste lugusid
kuulates sõnab ta ikka: “Kui mina sest kaosest välja tulin, tuled sinagi
enda omast.” Tema siirus on veenev. Muusika, mille saatel Parker meid
rääkimise vahel tantsima kutsub, on hoogne ja sütitav. Kui vabanevad kehad,
juhtub sama ka meeltega. Mis sõltuvustest me siin õieti räägime!, tahaks
ometi hüüda nii üht kui teist ülesastuvat kursuslast kuulates. No kontrollid
natuke oma lapsukese käike - ja siis? Iga ema-isa on seda ajast aega teinud.
Sina tahad alati kõiges tubli olla? Seegi pole mainimisväärne puue. Kas
tõesti on enamik tulnud siia uudishimust, mitte end tervendama? Kõik
kahtlused kaovad viimase ühise päeva alul. Oma lugu rääkima tuleb naine, kes
end ilmselgelt ebamugavalt tunneb. Ta tunnistab, et mõelnud kaua, kas
jätkata ümmarguse jutu ajajate liini või kõneleda keerutamata asjast.
Jõudnuna otsusele viimase kasuks, toob ta lagedale oma rahustisõltuvuse,
mille algatas aastatetagune ärevushäire. Järgmiseks mainib ta läbi 13.
abieluaasta kestnud suhtesõltuvust – armumist kõikidesse teistesse peale oma
mehe. Veel ühe painena toob ta välja krediitkaardisõltuvuse, millega
omakorda kaasneb ületöötamine, sest kui igast palgast 80% kulub eelmise kuu
arvete maksmiseks, on lisasissetulekunõue vältimatu. Ruum on hiirvaikne, kui
ta lõpetab. Mõned nutavad. Ometi on õhus tunda vabanemist, sest järgmiseks
võtab sõna noormees, kes seni mitte ühegi sõna ega liigutusega pole enda
olemasolust märki andnud. Tema räägib sattumisest uimastite võrku.
Järgmiseks tuleb naine, kes jagab, kuidas ta hommikud algasid pudeli
vahuveiniga. Rääkijaid on veel. See ei ole üksteise ületrumpamine, vaid
kergendus tajumisest: mind ei mõisteta hukka, vaid toetatakse. Ma võin aus
olla ja oma probleemi teadvustada. Nimelt teadlikuks saamine ongi esimene
samm tervenemise teel. Selleks ulatas David meist igaühele abistava käe -
pealetükkimatult, igal hetkel mõistes ja toetades. Küllap selles ongi tema
harukordsus.
__________________________
* Lähem info Eestis korraldavatest enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee
tekst Krista Dudarenko (Stiil) / fotod Priit Grepp (Kodukiri)
Tervis Pluss 03.2008
“Kaassõltuvus on kõikide sõltuvuste ema,” usub Briti kaassõltuvusnõustaja ja vabastava hingamise õpetaja David Parker. “Ja (kaas)sõltuvad, olgu kasvõi mõnel eluperioodil või teatud valdkonnas, oleme me kõik.”
Siin hiljuti viiendat korda oma kaassõltuvusseminari* pidanud David Parker leiab, et perfektsionism näib olevat osa Eesti rahva identiteedist. Soov teha kõike õigesti on üks peamisi kaassõltuvuse vorme, mis kaasaegses maailmas aina süveneb. “Ma ei ole piisavalt hea,” vasardab täiuseihalejate meeltes lakkamatult. Nimelt see uskumus kihutab kuritarvitama alkoholi ja uimasteid, üle töötama, ostlema ning ühest suhtest teise sööstma. Kõike selleks, et parandada madalat enesehinnangut ja suuta endasse paremini suhtuda.
Saage teadlikuks
“M i n u l ei ole mingeid sõltuvusi,” võib lugeda nii mõnegi David Parkeri kursusele tulnu näolt. “Tihti tahame me olla härra ja proua Normaalsed, kellel on normaalne laps,” kirjeldab Parker levinud tendentsi. “Paraku on kenas aedlinnas elava perekond Normaalse igal liikmel oma saladus ja see mõjutab alati kogu pesakonda.” Kui 1980-ndatel peeti kaassõltlaseks alkohooliku või narkomaani pereliiget, räägib tänapäevane kaassõltuvuskäsitlus pigem üles kasvamisest peres, kus ei ole piisavalt tundeküllast suhtlemist ja toetust. Keskkonnas, mida juhib ema depressioon, isa alkoholilembus, väärkohtlemine, võlad, saladuseks peetud suhted või rasked haigused, jäävad lapsele kätte otsekui pusletükid – ilma juhiseta, kuidas neid kokku seada. Nii õpitakse vaikides head nägu tegema, aga ka liiga palju hoolima ja vastutust vanematelt enda peale võtma. Kui laps tunneb, et ta ei suuda tervendada oma vanemaid, soovib ta alateadlikult parandada teisi. Suureks saades abiellub temagi alkohooliku või (töö)narkomaaniga, kaotab end partnerile ja hoolib lähedase probleemidest enam, kui endast. Kaassõltuvuse peamine tunnus ongi ülemäärane hoolitsemine teiste eest, misläbi kaob enda identiteet. Sõltlased elavad petlikus unenäos, eitamise maailmas. Tervenemine algab haiguse tõsiduse teadvustamise, aga ka iseenda tegelikkusele keskendumisega, mis ütleb: olen täiuslik just sellisena nagu ma olen. Et tunda end puhta ja perfektsena, ei ole vaja kuhugi tormata ega piinata end mantratega “mul pole piisavalt aega/armastust/raha/võimalusi” või “ma ei ole väärt”. Abiks osutuvad toetusgrupid, eneseabiraamatud ja kursused, mille eesmärgiks on eemaldada taevalikust pildist põrgu. “See põrgu, kus te mõtlete, et ei ole küllalt head ja tunnete ennekõike teiste valu,” täpsustab David Parker.
Küsige abi
Osa temaatikast, mida Parker oma sõltuvusseminaridel käsitleb, on raske ja karm, eriti kui kursuslased avanema hakkavad. Nagu Anonüümsete Alkohoolikute (AA) rühmas, tuleb ka kaassõltuvusseminaridel osalejatel endast grupi ees rääkida. Algus on pealispindne ja suuresti eitav. No mis sõltuvused see suitsetamine ja šokolaadiga maiustamine nii väga ära ei ole?, näikse arvatavat. “Minagi olin sõltuvuses altvedamise vältimisest, inimestele meeldida püüdest ja iseendale valetamisest,“ julgustab Parker, esitades ühele või teisele küsimuse: “Milles sa abi vajaksid?” Nii mõnigi jääb sõnatuks. “Abi küsimise võimetus on järjekordne kaassõltuvuse kiht,” teab David Parker. “Ometi tähendabki kaassõltuvusest vabanemine suuresti oma tunnete vaatlemist teiste toel.” Seda üksinda teha üritades võib läbi kukkuda, kuna vanad harjumused ja käitumismustrid on juurdunud ning neid järgida turvaline. “Kui sul on haigus nimega kaassõltuvus, pead sa teadlikkust kogu aeg üleval hoidma ja kontrollima, et viirus organismis ei vallanduks,” toob Parker välja veel ühe põhjuse, miks mõttekaaslaste tugi nii oluliseks osutub. “Ma ei ole alkoholi küll kaua tarvitanud, aga see võib juhtuda täna õhtul, sest viirus istub minus edasi. Mingit ainet oma elust välja visata on lihtsam, kui loobuda teatud tegevustest.” Sõltuvuslik käitumine hõlmab kõike, alates kehvast ajakasutusest, ülesöömisest ja -töötamisest, seebiseriaalide vahtimisest, internetis istumisest ja sms-ide saa(t)misest, lõpetades liigkoristamise, partneri e-kirjade lugemise ning lastele kallite kingituste ostmisega.
Julgege öelda “ei”
Kõik kaassõltuvusraamatud räägivad, kui oluline on õppida ütlema “ei”. Paraku ei ole piire kehtestada lihtne, sest mängu tuleb kaassõltuvuslik pelg jääda hüljatuks. Hirm on väga tugev motivaator ja käivitaja. “Oma vajaduste ignoreerijad kardavad, et tööandja neid hülgab, partner läheb ära ja sõbrad solvuvad,” loetleb David Parker. “Nõnda õpitakse ja peetakse ametit, mis on meelepärane ema-isale, elatakse koos vägivaldse või alkohoolikust kaaslasega, tehakse (üle)tööd, kui arved vajavad maksmist ning räägitakse seda, mida teised kuulda tahavad.” Ometi on sõnast ”jah” loobumine ning selle asendamine seevastu ”aitab küll” väljendiga nüanss, mida enamik kaassõltujatest võiks praktiseerida ilma liiga kõrget hinda maksmata. “Miski ei tule ilma harjutamiseta,” märgib Parker. “Kui sa lähed kas või jõusaali ja istud seal ainult mahlabaaris, kaalust alla ei võta.” Seega peab sõltuvustest vabanemiseks elu muutma. Mõnikord peavad muutuma ka sõbrad. “Kui keegi helistab teile kell 22 õhtul ja lobiseb tund aega, tuleb see sõprus ümber hinnata,” toob Parker näite tüüpilisest tasakaalustamata suhtest. Kaassõltujal on lihtne anda, aga keeruline vastu võtta. Et leida balanssi, peab olema teadlik ja valvas. “Alkohooliku naine ei helista järgmisel korral ise enam mehe tööandjale, kui kaasa tööle minna ei saa,” juhendab David sundkäitumisest vabanema. “Šopohoolik küsib endalt poes mingit järjekordset asja näpu vahel keerutades: kas ma tahan või vajan seda?”
Tehke endale kingitusi
Üks võimalus kaassõltuvusest vabanemiseks on võtta rohkem riske: paluda abi, rääkida tõtt ja väärtustada end rohkem. “Võtke iga päev üks hetk ja küsige: olen ma täna endale mõne kingituse teinud?” soovitab Parker. “Olen ma tasakaalus, kelleltki abi palunud või on teiste vajadused minu omadest tähtsamad?” Kingitused iseendale algavad füüsilise tervise eest hoolitsemisega, pakkudes kehale piisavalt toitu, liikumist ja puhkust. Teine oluline nüanss on aktsepteerida oma isiklikku ajalugu. Enesesüüdistamine on mõttetu ja väsitav ega teeni kellegi huve. Kõik toimunu sisaldab õppetundi ning ka madalseisu perioodidest kujuneb elukogemuse hinnaline pärisosa. Kui ajakava on liiga kiire, tuleb millestki loobuda. “See on nagu alkoholismiga – ei saa jääda kaineks, kui te samal ajal joote,” rõhutab David Parker aja ja ruumi leidmise olulisust. “Kui kurdate puuduliku ajakasutuse pärast täna, aga ei võta vastutust leida aega iseenda jaoks, hakkate aasta hiljem süüdistama ennast, ülemust, kaasat või last.” Tähtis on ka probleemi teadvustamine. “Terveks ei saa enne, kui mõistetakse oma haiguse sügavust,” kordab Parker. “Samas ei või kogu ülejäänud elu ainult korrutada “ma olen haige”, sest nii jääte te ohvri rolli kinni. Pigem toimib teadlik olemine nõnda, et hommikul ärgates tunnistan ma iseendale: pean täna ettevaatlik olema, sest praegu on mul kalduvus ohver olla.” Ebateadlikkuse koomast ärkamiseks ei tohiks maha matta oma tundeid, isegi kui need on ebamugavad. “Kes tõega soovib oma sõltuvustest lahti saada, selle seljatagust toetav jõud on alati suurem, kui ees seisev ülesanne,” julgustab mees, kes järjekindla tööga ise vabanenud alkoholismist, ületöötamisest, võlgadest ning seksi- ja narkosõltuvusest.
Kaassõltuja tüübid:
David Parkeri sõnul võib kaassõltuja olla üks allpool loetletutest, aga samahästi ka segatüüp või kõik korraga. Kes tunneb ära iseenda?
- Parandaja teab alati, mis on teistele parim. Ta on nagu kiirabiauto, kes tormab kohale iga kord, kui kellelgi on trauma. Kui talle mõne draama korral ei helistata, on ta hingepõhjani solvunud. Ent kas ta oma elus ikka teeb sama, mida ta teistele soovitab…?
- Ohver on väga levinud kaassõltlase tüüp. Teatud ajahetkel (näiteks haiguse puhul) on ohvri rollis olnud lõviosa inimestest.
- Kontrollija on enamasti lapsevanem ja see kandub põlvkondade kaudu edasi. Enamik sõltlastest kontrollib nn päästepaadist kinni hoida püüdes. “Ma upun, kui lahti lasen,” näib ta uskuvat. Suhetes on ta jäik ja suunav, kartes lõpetada kontrollimist, kuna siis ei täideta tema vajadusi.
- Hakkamasaaja ei suuda aega organiseerida, võtab endale liiga palju kohutusi, on alati tühjaks pigistatud ja tuleb omadega vaevu välja.
- Üksiklane on uus urbanistlik kaassõltuja, kes elab üksinda ja teeb kõike omal viisil. Ühelt poolt on see inimgrupp saanud iseseisvamaks, kuid samas on ta end ogaruseni eraldanud. Peamine põhjus on internet, kust tuleneb liigne arvutikasutus ja teised tehnika arenguga seotud sõltuvused.
- Hea käituja on Eestis peamine tüüp. See on perfektsionisti äärmus, kes ei taha kellelegi pahameelt või pettumust valmistada ja hoiab tagasi isegi oma arvamusi.
4 kokkulepet.
Oma viimatisel Eestis peetud kursusel tutvustas David Parker tolteekide iidset tarkust – 4 kokkulepet – esmakordselt kaassõltuvusest vabanemise tööriistana. Neli kokkulepet ei erine suuresti 12 sammu programmist, mis on tuntud vahend alkohoolikute ja teiste sõltlaste tervendamisel. Tolteekide viie tuhande aasta tarkus põhineb kolme meisterlikkuse valdamisele, milleks on süüdistamise, häbi tundmise ja iseenda ignoreerimise lõpetamine. 4 kokkulepet ütlevad:
1. Olge oma sõnades aus.
Teisisõnu: olge avatud ja tõene. Ärge korrigeerige oma sõnu ega jätke midagi ütlemata, kartuses, et teine ei saa aru. Kuna enamik suhteprobleeme tekib selguse puudumisest, rääkige tõtt kiiremini!
2. Ärge võtke midagi isiklikult.
Enamiku jaoks on see suur väljakutse. Ometi vastutab igaüks ise oma tunnete ja mõtete eest.
3. Ärge oletage midagi.
Teineteisest möödarääkimisel areneb väga tüüpiline dialoog: “Ma arvasin, et sa tead.” – “Ei tea.” – “Ma ju ütlesin sulle!” – “Ei öelnud.” – “Ma ei pidanudki sulle seda ütlema, sest oletasin, et sa tead nagunii.”
4. Andke endast alati parim.
Sellest piisab, mida te annate. Mitte keegi ei mõista kohut ega kontrolli, et te teeksite veelgi paremini.
Osaleja kommentaar
“Mis on õieti tema fenomen?” sosistame David Parkeri kolmepäevase seminari
käivitudes nii mõnegi osalejaga kärsitult isekeskis. “Miks teda kuulama
tormi joostakse?” Erinevalt paljudest enesejõustamistehnikate gurudest ei
haara Parker kursuslasi esimestest koosolemise hetkedest oma karisma
võimusse ega aja ruumi energiataset üles. Alustuseks räägib ta enda
teekonnast tervikliku elu suunas ning toob näiteid põetud sõltuvustest.
Viimaste hulka on kuulunud muuhulgas alkoholi-, narko-, töö ja
seksisõltuvus. David räägib sellestki, kuivõrd pikk enesega tegelemine ja
eri meetodite katsetamine neist vabaneda võimaldas. Kursuslaste lugusid
kuulates sõnab ta ikka: “Kui mina sest kaosest välja tulin, tuled sinagi
enda omast.” Tema siirus on veenev. Muusika, mille saatel Parker meid
rääkimise vahel tantsima kutsub, on hoogne ja sütitav. Kui vabanevad kehad,
juhtub sama ka meeltega. Mis sõltuvustest me siin õieti räägime!, tahaks
ometi hüüda nii üht kui teist ülesastuvat kursuslast kuulates. No kontrollid
natuke oma lapsukese käike - ja siis? Iga ema-isa on seda ajast aega teinud.
Sina tahad alati kõiges tubli olla? Seegi pole mainimisväärne puue. Kas
tõesti on enamik tulnud siia uudishimust, mitte end tervendama? Kõik
kahtlused kaovad viimase ühise päeva alul. Oma lugu rääkima tuleb naine, kes
end ilmselgelt ebamugavalt tunneb. Ta tunnistab, et mõelnud kaua, kas
jätkata ümmarguse jutu ajajate liini või kõneleda keerutamata asjast.
Jõudnuna otsusele viimase kasuks, toob ta lagedale oma rahustisõltuvuse,
mille algatas aastatetagune ärevushäire. Järgmiseks mainib ta läbi 13.
abieluaasta kestnud suhtesõltuvust – armumist kõikidesse teistesse peale oma
mehe. Veel ühe painena toob ta välja krediitkaardisõltuvuse, millega
omakorda kaasneb ületöötamine, sest kui igast palgast 80% kulub eelmise kuu
arvete maksmiseks, on lisasissetulekunõue vältimatu. Ruum on hiirvaikne, kui
ta lõpetab. Mõned nutavad. Ometi on õhus tunda vabanemist, sest järgmiseks
võtab sõna noormees, kes seni mitte ühegi sõna ega liigutusega pole enda
olemasolust märki andnud. Tema räägib sattumisest uimastite võrku.
Järgmiseks tuleb naine, kes jagab, kuidas ta hommikud algasid pudeli
vahuveiniga. Rääkijaid on veel. See ei ole üksteise ületrumpamine, vaid
kergendus tajumisest: mind ei mõisteta hukka, vaid toetatakse. Ma võin aus
olla ja oma probleemi teadvustada. Nimelt teadlikuks saamine ongi esimene
samm tervenemise teel. Selleks ulatas David meist igaühele abistava käe -
pealetükkimatult, igal hetkel mõistes ja toetades. Küllap selles ongi tema
harukordsus.
__________________________
* Lähem info Eestis korraldavatest enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee
