(Kaas)sõltuvustest priiks
Tekst Krista Dudarenko / Fotod Bulls
Stiil 01/2008
“Lubadused uueks aastaks,” alustas oma päevikut Bridget Jones, reastades üksteise järel terve rea sõltuvuslikke kalduvusi, millest vabaneda. Tema patustamise nimekiri hõlmas alkoholi ja sigarettide kuritarvitamist, liigsöömist ja ülekulutamist, armumisi alkohoolikutesse, töönarkomaanidesse ja suhtefoobikutesse ning palju muid nõrkusi, millega võiks hõlpsasti samastuda ükskõik, kes meist. Kõikvõimalikud sõltuvuskäitumised on nüüdisaja üks levinumaid probleeme.
Kõike, kohe ja rohkem!
Mis iganes on meil olemas – ikka tahetakse enamat. “Elu, mis on kaootiline, planeerimatu, kurnav, sihitu, puuduliku ajakasutusega, viletsate toitumisharjumustega, negatiivsust tulvil ja pidevalt võitlusele keskendunud, on haigus, mille peasümptomiks on “mul ei ole kunagi küllalt” tunne,” ütleb David Parker, Briti kaassõltuvusnõustaja ja vabastava hingamise õpetaja *. Tema sõnul loob iga sõltuvuse tekkeks sobiva pinnase kaassõltuvuslik meelelaad. Kaassõltuvusel on õigupoolest sama arvukalt definitsioone kui maailmas leidub alkohoolseid jooke. Igaüks neist maitseb veidi erinevalt, kuid kõik mõjuvad ühtmoodi. Kõigi ühiseks nimetajaks on samad ” pole piisavalt” ja ” ma ei ole väärt” tundmused, mis on seotud ellujäämisinstinktidega. Ühiskond tembeldab need tunded õigustatuks ja adekvaatseks, kuna nad on vajalikud teenimaks armastust ja austust tänapäevase konkurentsi ja enesetõestamise karmis maailmas. Parker peab kaassõltuvust, mis hõlmab praegusaja kõige erinevamaid ja kummalisemaid väljendusvorme, kõikide sõltuvuste emaks. Üldteada on sõltuvused suhetest, alkoholist, nikotiinist või mängurlusest. Algselt, kaassõltuvusliikumise tekkides 1980.-ndatel, peetigi kaassõltlaseks alkohooliku/narkomaani pereliiget või lähedast inimest. Kuna aga järjest tavalisemaks on muutunud sõltuvuslik kinnistus toidu, seksi, võlgade, ületöötamise, kontrollimise, iseend hävitava sundkäitumise ja muu analoogse suhtes, puudutab uusim kaassõltuvuse diagnoos kõike, mis on tasakaalust väljas, alates kehvast ajakasutusest, lõpetades lastele tarbetult kallite kingituste ostmisega. Kõik see takistab hingerahu saavutamist ega lase rahulikult elada. Me klammerdume millessegi, kuna arvame, et vajame seda ja ilma ei saa.
Sõltuvuste lõputu jada
Sõltuvad ja sundkäituvad, olgu kasvõi mõnel eluperioodil või teatud valdkonnas, oleme me kõik. Moodsa aja sõltuvused on seotud tehnika arenguga nagu näiteks rippuvus sms’ide saatmisest/saamisest, internetisõltuvus (mängud, jututoad), seebiseriaalid jms. Kaassõltuvusliku iseloomuga on ka liigkoristamine, perfektsionism, erinevad destruktiivsed sundkäitumised-mõtted ning iseendale valetamine. Loetelu võiks lõputult jätkata. Väga levinud on ülehoolimine, millest väga tabavalt kirjutas oma raamatus “Naised, kes armastavad liiga palju” Robin Norwood. Sealjuures on painavalt armastavad inimesed tulvil hirmu: kartust olla üksi, jääda vastuarmastuseta, saada ignoreeritud, hüljatud või hävitatud. Nimelt hirmul baseeruvadki kõik kaassõltuvused. Üks kaassõltuvuse vorme, millest Eestis veel ei räägita – küll aga leidub selle all kannatajaid – on sõltuvus võlgadest, mis omakorda sunnib ületööd tegema või vähemasti tööl käima. Vihates tööd, mida teed, on krooniline rahakulutamine eneselohutuslikul eesmärgil otsekui autasu jätkuva tagantsundimise eest. Ent kompenseerides hinges peituvat tühimikku asendustegevusega, eemaldab see meid reaalsusest ja iseendist, luues maailmast vildaka pildi ja pakkudes võimalust distantseeruda oma tõelistest vajadustest. Et elada vabalt ja õnnelikult, on vaja leida tasakaalukamaid käitumisviise, selle asemel, et parandada ja/või kontrollida teisi ning näha iseennast olude ohvrina.
Miks teistel on, aga mulle ei jätku?
“Kuna me võtame endaga ellu kaasa selle, mida oleme näinud ja kogenud, peituvad kaassõltuvuse juured mittetoimivas peretaustas, kus jäi vajaka emotsionaalsest ja/või füüsilisest juhendamisest ning toetusest,” märgib David Parker. Paljud meist on kasvanud üles keskkonnas, mida juhtis ema depressioon, isa alkoholilembus, saladused, väärkohtlemine, võlad jne. Kuna keegi midagi ei seletanud, tuli iseendale seletusi leiutada, vaikida ja teha nägu, et kõik on parimas korras. Kui laps elas alkoholisõltlaste peres või kui tema vanemal oli varjatud suhteid, millest teati, aga polnud lubatud rääkida, võis lapses areneda soov kõike heaks muuta ja hoolida liiga palju. Tendents korjata üles teiste valu ja püüda seda heastada mistahes hinnaga on paraku korduv. Alkohooliku(te) laps valib suureks saades alateadlikult ikka napsisõbrast partneri, kelles korduvad samad probleemid – tundes, et ta oma vanemaid tervendada ei suuda, tahab inimene tervendada teisi. Seeläbi kaovad iseenda identiteet ja vajadus hoolitseda enese eest. Tunded või käitumisstrateegiad nagu puudusetunne, meeldida püüdmine, võitlemine, rabelemine ja muretsemine põhinevad mitteobjektiivsel hinnangul, et see on möödapääsmatu. Kõik, mida me praegu kogeme, rajaneb kokkulepetel, mille oleme elus kunagi sõlminud iseendaga, ühiskonnaga ja vaimsel tasandil. Ja enim mõjutavad meid otsused, mis on kunagi langetatud iseenda kohta. Tüüpilisim neist on “ma pole piisavalt hea” arvamus. Kuid kas pole kasutu kanda endas isiklike veendumustena ikka veel oma esivanemate uskumusi?
Vabane, usu ja andesta
Anonüümsete Alkohoolikute (AA) rühmas öeldakse, et paraneda ei saa enne, kui saadakse aru oma haiguse tõsidusest. “Et sõltuvuslikest joontest vabaneda, tuleb leida suhtumised ja olukorrad, mis enda heaoluks enam ei tööta ning neid korrigeerima asuda,” leiab David Parker. Kaassõltuvuslikele käitumismallidele on vaja esitada väljakutse, et hirmust juhitud automaatpiloot asenduks eluterve vastamis- ja vastutusvõimega. Kõik kaassõltuvuse raamatud näevad ühe olulisima lahendusena 12 sammu programmi, milles toodud soovitused pärinevad osaliselt ka AA varasemate liikmete kogemusel. Asendades küsimuse “miks?” pärimisega “kuidas?” ja lõpetades minevikus tuhnimise, võib astuda suure sammu tervema elu poole. Süüdistamine ei paranda olnut, seevastu kui kõik vaimsed õpetused ja eneseabitehnikad rõhutavad nimelt andestuse ja aktsepteerimise tähtsust hingerahu saavutamisel. Äärmiselt soovitav on suhtumise ”ma ei suuda” muutmine ”ma suudan” mõtteviisiks. On suur vahe, kui muuta oma suhtumist läbikukkumisse, nii et seda ei nähta enam mitte kaotusele allajäämisena, vaid avatusena võidule. Madalseisu aegadel kipume kergesti otsustama, et elu ongi vaid seeria raisatud võimalusi, läbikukkunud suhteid ja lõksusolemist. Aga tunne ei ole veel fakt ning fakt on see, et midagi ei ole raisatud, vaid kõik on väärtuslik. Kõik, mis on toimunud, sisaldab õppetundi – ka tumedatest hetkedest kujuneb elukogemuse väärtuslik pärisosa. Minevikku võib vaadelda kui oleviku selgroogu, mis toetab tänaste otsuste langetamist. Sealjuures on mõtlemise muutmisel määrav teatud ajafaktoriga arvestamine. Enamikule inimestest on teatud mustrite murdmiseks ja uute kinnistamiseks vajalik aeg umbes kaks aastat. See tähendab jätkuvat valikute tegemist, mis sisaldab muuhulgas ka võimekust abi paluda ja seda vastu võtta – kaassõltuvusest vabanemine tähendabki paljus oma tunnete vaatlemist teiste toel**. Loobudes sõna ”jah” kasutamisest ja asendades selle väljenditega ”ei” või ”aitab küll” on nüanss, mida enamik meist võiks rakendada ilma liiga kõrget hinda maksmata. Otsustades lahti lasta ebareaalsetest (“ma olen läbi kukkunud” jms) uskumustest, on tulemuseks naudinguid ja lisaväärtusi pakkuv elu, mis põhineb usalduses elamisel, selle asemel et eksisteerida pidevas segaduses ja nn “koomaseisundis”.
Ärka üles!
Et endaga tööd teha, piisab sellestki, kui heidad pilgu peresuhetele, kust sa pärit oled. Mida varem hakkad märkama teatud juhtivaid seaduspärasusi, seda selgemalt asud eristama suhteid, mis sind enam ei teeni ning asendama neid suhetega, millel on rohkemat pakkuda. Mõtle, kas alljärgnevas on midagi, milles iseend ära tunned:
Kaassõltuvuse viljakaimaks pinnaseks on elu pideva hirmu ja ettemääramatuse õhkkonnas. Eesti ajalugu vaadates on meil selleks olnud väga palju võimalusi.
Tänapäeval on pikaajaline pinge või ebakindlus väga tuttav paljudele perekodadele, sest ületöötamine ja sõltuvused on muutunud igapäevaseks nähtuseks. Kestva pinge õhkkonnas tekivad inimeste vahel kirjutamata reeglid, kus igasugune eneseavamine ja otsekohene jutuajamine isiklikel teemadel muutub võimatuks. Sellises õhkkonnas kohaneme olukorraga, kus meie tunded ja vajadused ei loe, kellelgi ei ole energiat ega soovi neid kuulata või tähele panna. Kohanedes ei pane me enam ise ka tähele, mida vajame või tunneme. Me valime käituda ja väljendada ennast viisil, mis enim võimaldab “ellu jääda” ja ümbritsevaga hästi läbi saada. Kaassõltlastena loome enda ellu olukorrad, kus meil pole võimalik tegeleda mitte enda vajaduste või tunnetega, vaid meist väljaspool olevatega. Seda kõike põhjusel, et meie endi tunded ja vajadused tunduvad vähem olulised. Vabanemise esimeseks sammuks on mõistmine, et minu õnn ja rahulolu ei sõltu teistest inimestest ega muudest välistest asjaoludest nagu palk, positsioon, teiste hinnangud jne. Ma võin aktsepteerida ennast tingimusteta just sellisena nagu ma praegu olen ega pea õnne välja teenima. On väga oluline, et me tunnistame endile oma olukorda ja võtame aega, küsides, mida ma vajan just praegu enim, miks ma ei luba endal seda saada ning mida ma tunnen, kui saan mida vajan? Oma tunnete ja vajaduste enesele tunnistamine ja nende omaks võtmine võimaldab meil välisest olukorrast distantseeruda ja aru saada, mis sisimas tegelikult toimub. Väga kasulik oleks proovida hingamisteraapiat, mis aitab luua turvalise kontakti unustatud ja alateadlike tunnetega. Olukordades, kus peab otsustama, tasuks endalt küsida, teen ma seda hirmust või rõõmust. Iseennast võib usaldada, loobudes hirmust, et ma ei ole piisav. Õpi tegema asju rõõmuga ja loobuma tegevustest, mida sa tegelikult teha ei taha. Julge seda väljendada ennast ja teist austades. Me võime usaldada elu – et see, mida soovime, tuleb meie juurde pingutuseta ja õigel ajal.
* Siin ja edaspidi kasutatud materjale David Parkeri Eestis peetud (kaas)sõltuvusseminaridelt. Lähem info www.inspirekeskus.ee
** Just praegu on loomisel kaassõltuvusest vabanemise tugirühm, mis hakkab koos käima kaks korda kuus Toompuiestee 10. Esimene kokkusaamine toimub 23. jaanuaril 2008. Lisainfo [email protected]
Tekst Krista Dudarenko / Fotod Bulls
Stiil 01/2008
“Lubadused uueks aastaks,” alustas oma päevikut Bridget Jones, reastades üksteise järel terve rea sõltuvuslikke kalduvusi, millest vabaneda. Tema patustamise nimekiri hõlmas alkoholi ja sigarettide kuritarvitamist, liigsöömist ja ülekulutamist, armumisi alkohoolikutesse, töönarkomaanidesse ja suhtefoobikutesse ning palju muid nõrkusi, millega võiks hõlpsasti samastuda ükskõik, kes meist. Kõikvõimalikud sõltuvuskäitumised on nüüdisaja üks levinumaid probleeme.
Kõike, kohe ja rohkem!
Mis iganes on meil olemas – ikka tahetakse enamat. “Elu, mis on kaootiline, planeerimatu, kurnav, sihitu, puuduliku ajakasutusega, viletsate toitumisharjumustega, negatiivsust tulvil ja pidevalt võitlusele keskendunud, on haigus, mille peasümptomiks on “mul ei ole kunagi küllalt” tunne,” ütleb David Parker, Briti kaassõltuvusnõustaja ja vabastava hingamise õpetaja *. Tema sõnul loob iga sõltuvuse tekkeks sobiva pinnase kaassõltuvuslik meelelaad. Kaassõltuvusel on õigupoolest sama arvukalt definitsioone kui maailmas leidub alkohoolseid jooke. Igaüks neist maitseb veidi erinevalt, kuid kõik mõjuvad ühtmoodi. Kõigi ühiseks nimetajaks on samad ” pole piisavalt” ja ” ma ei ole väärt” tundmused, mis on seotud ellujäämisinstinktidega. Ühiskond tembeldab need tunded õigustatuks ja adekvaatseks, kuna nad on vajalikud teenimaks armastust ja austust tänapäevase konkurentsi ja enesetõestamise karmis maailmas. Parker peab kaassõltuvust, mis hõlmab praegusaja kõige erinevamaid ja kummalisemaid väljendusvorme, kõikide sõltuvuste emaks. Üldteada on sõltuvused suhetest, alkoholist, nikotiinist või mängurlusest. Algselt, kaassõltuvusliikumise tekkides 1980.-ndatel, peetigi kaassõltlaseks alkohooliku/narkomaani pereliiget või lähedast inimest. Kuna aga järjest tavalisemaks on muutunud sõltuvuslik kinnistus toidu, seksi, võlgade, ületöötamise, kontrollimise, iseend hävitava sundkäitumise ja muu analoogse suhtes, puudutab uusim kaassõltuvuse diagnoos kõike, mis on tasakaalust väljas, alates kehvast ajakasutusest, lõpetades lastele tarbetult kallite kingituste ostmisega. Kõik see takistab hingerahu saavutamist ega lase rahulikult elada. Me klammerdume millessegi, kuna arvame, et vajame seda ja ilma ei saa.
Sõltuvuste lõputu jada
Sõltuvad ja sundkäituvad, olgu kasvõi mõnel eluperioodil või teatud valdkonnas, oleme me kõik. Moodsa aja sõltuvused on seotud tehnika arenguga nagu näiteks rippuvus sms’ide saatmisest/saamisest, internetisõltuvus (mängud, jututoad), seebiseriaalid jms. Kaassõltuvusliku iseloomuga on ka liigkoristamine, perfektsionism, erinevad destruktiivsed sundkäitumised-mõtted ning iseendale valetamine. Loetelu võiks lõputult jätkata. Väga levinud on ülehoolimine, millest väga tabavalt kirjutas oma raamatus “Naised, kes armastavad liiga palju” Robin Norwood. Sealjuures on painavalt armastavad inimesed tulvil hirmu: kartust olla üksi, jääda vastuarmastuseta, saada ignoreeritud, hüljatud või hävitatud. Nimelt hirmul baseeruvadki kõik kaassõltuvused. Üks kaassõltuvuse vorme, millest Eestis veel ei räägita – küll aga leidub selle all kannatajaid – on sõltuvus võlgadest, mis omakorda sunnib ületööd tegema või vähemasti tööl käima. Vihates tööd, mida teed, on krooniline rahakulutamine eneselohutuslikul eesmärgil otsekui autasu jätkuva tagantsundimise eest. Ent kompenseerides hinges peituvat tühimikku asendustegevusega, eemaldab see meid reaalsusest ja iseendist, luues maailmast vildaka pildi ja pakkudes võimalust distantseeruda oma tõelistest vajadustest. Et elada vabalt ja õnnelikult, on vaja leida tasakaalukamaid käitumisviise, selle asemel, et parandada ja/või kontrollida teisi ning näha iseennast olude ohvrina.
Miks teistel on, aga mulle ei jätku?
“Kuna me võtame endaga ellu kaasa selle, mida oleme näinud ja kogenud, peituvad kaassõltuvuse juured mittetoimivas peretaustas, kus jäi vajaka emotsionaalsest ja/või füüsilisest juhendamisest ning toetusest,” märgib David Parker. Paljud meist on kasvanud üles keskkonnas, mida juhtis ema depressioon, isa alkoholilembus, saladused, väärkohtlemine, võlad jne. Kuna keegi midagi ei seletanud, tuli iseendale seletusi leiutada, vaikida ja teha nägu, et kõik on parimas korras. Kui laps elas alkoholisõltlaste peres või kui tema vanemal oli varjatud suhteid, millest teati, aga polnud lubatud rääkida, võis lapses areneda soov kõike heaks muuta ja hoolida liiga palju. Tendents korjata üles teiste valu ja püüda seda heastada mistahes hinnaga on paraku korduv. Alkohooliku(te) laps valib suureks saades alateadlikult ikka napsisõbrast partneri, kelles korduvad samad probleemid – tundes, et ta oma vanemaid tervendada ei suuda, tahab inimene tervendada teisi. Seeläbi kaovad iseenda identiteet ja vajadus hoolitseda enese eest. Tunded või käitumisstrateegiad nagu puudusetunne, meeldida püüdmine, võitlemine, rabelemine ja muretsemine põhinevad mitteobjektiivsel hinnangul, et see on möödapääsmatu. Kõik, mida me praegu kogeme, rajaneb kokkulepetel, mille oleme elus kunagi sõlminud iseendaga, ühiskonnaga ja vaimsel tasandil. Ja enim mõjutavad meid otsused, mis on kunagi langetatud iseenda kohta. Tüüpilisim neist on “ma pole piisavalt hea” arvamus. Kuid kas pole kasutu kanda endas isiklike veendumustena ikka veel oma esivanemate uskumusi?
Vabane, usu ja andesta
Anonüümsete Alkohoolikute (AA) rühmas öeldakse, et paraneda ei saa enne, kui saadakse aru oma haiguse tõsidusest. “Et sõltuvuslikest joontest vabaneda, tuleb leida suhtumised ja olukorrad, mis enda heaoluks enam ei tööta ning neid korrigeerima asuda,” leiab David Parker. Kaassõltuvuslikele käitumismallidele on vaja esitada väljakutse, et hirmust juhitud automaatpiloot asenduks eluterve vastamis- ja vastutusvõimega. Kõik kaassõltuvuse raamatud näevad ühe olulisima lahendusena 12 sammu programmi, milles toodud soovitused pärinevad osaliselt ka AA varasemate liikmete kogemusel. Asendades küsimuse “miks?” pärimisega “kuidas?” ja lõpetades minevikus tuhnimise, võib astuda suure sammu tervema elu poole. Süüdistamine ei paranda olnut, seevastu kui kõik vaimsed õpetused ja eneseabitehnikad rõhutavad nimelt andestuse ja aktsepteerimise tähtsust hingerahu saavutamisel. Äärmiselt soovitav on suhtumise ”ma ei suuda” muutmine ”ma suudan” mõtteviisiks. On suur vahe, kui muuta oma suhtumist läbikukkumisse, nii et seda ei nähta enam mitte kaotusele allajäämisena, vaid avatusena võidule. Madalseisu aegadel kipume kergesti otsustama, et elu ongi vaid seeria raisatud võimalusi, läbikukkunud suhteid ja lõksusolemist. Aga tunne ei ole veel fakt ning fakt on see, et midagi ei ole raisatud, vaid kõik on väärtuslik. Kõik, mis on toimunud, sisaldab õppetundi – ka tumedatest hetkedest kujuneb elukogemuse väärtuslik pärisosa. Minevikku võib vaadelda kui oleviku selgroogu, mis toetab tänaste otsuste langetamist. Sealjuures on mõtlemise muutmisel määrav teatud ajafaktoriga arvestamine. Enamikule inimestest on teatud mustrite murdmiseks ja uute kinnistamiseks vajalik aeg umbes kaks aastat. See tähendab jätkuvat valikute tegemist, mis sisaldab muuhulgas ka võimekust abi paluda ja seda vastu võtta – kaassõltuvusest vabanemine tähendabki paljus oma tunnete vaatlemist teiste toel**. Loobudes sõna ”jah” kasutamisest ja asendades selle väljenditega ”ei” või ”aitab küll” on nüanss, mida enamik meist võiks rakendada ilma liiga kõrget hinda maksmata. Otsustades lahti lasta ebareaalsetest (“ma olen läbi kukkunud” jms) uskumustest, on tulemuseks naudinguid ja lisaväärtusi pakkuv elu, mis põhineb usalduses elamisel, selle asemel et eksisteerida pidevas segaduses ja nn “koomaseisundis”.
Ärka üles!
Et endaga tööd teha, piisab sellestki, kui heidad pilgu peresuhetele, kust sa pärit oled. Mida varem hakkad märkama teatud juhtivaid seaduspärasusi, seda selgemalt asud eristama suhteid, mis sind enam ei teeni ning asendama neid suhetega, millel on rohkemat pakkuda. Mõtle, kas alljärgnevas on midagi, milles iseend ära tunned:
- iseenda väärtuse sõltumine oma kuuluvusest, perekondlikust, ametialasest või ühiskondlikust identiteedist;
- järjekordse suhte loomine alkohoolikust, töönarkomaanist või vägivaldse partneriga;
- oled pärit perekonnast, mida kontrollis alkohol või peresaladus, millest ei räägitud;
- su elu toimub peaasjalikult internetis – reaalsed kontaktid ja suhted on asendunud virtuaalsetega;
- sa põed haigust nimega ”mulle pole kunagi küllalt” (armastust, raha, võimalusi jne.);
- sa ütled “JAH”, kui tegelikult mõtled “EI”;
- sa oled ülehoolitsev või -hooliv, võtad juhtuvat isiklikult ja südamesse ning tunned vajadust kõike korda teha ja parandada;
- su perfektsionism on sind (su lähedasi) viimseni ära kurnanud;
- hirm on sinu jaoks oluline motivaator ja/või sa kasutad hirmu teiste motiveerimiseks;
- sul ei jää enda jaoks üldse aega.
Kommenteerib Kert Grünberg, hingamisterapeut ja kaassõltuvusest vabanemise tugigrupi läbiviija
Kaassõltuvuse viljakaimaks pinnaseks on elu pideva hirmu ja ettemääramatuse õhkkonnas. Eesti ajalugu vaadates on meil selleks olnud väga palju võimalusi.
Tänapäeval on pikaajaline pinge või ebakindlus väga tuttav paljudele perekodadele, sest ületöötamine ja sõltuvused on muutunud igapäevaseks nähtuseks. Kestva pinge õhkkonnas tekivad inimeste vahel kirjutamata reeglid, kus igasugune eneseavamine ja otsekohene jutuajamine isiklikel teemadel muutub võimatuks. Sellises õhkkonnas kohaneme olukorraga, kus meie tunded ja vajadused ei loe, kellelgi ei ole energiat ega soovi neid kuulata või tähele panna. Kohanedes ei pane me enam ise ka tähele, mida vajame või tunneme. Me valime käituda ja väljendada ennast viisil, mis enim võimaldab “ellu jääda” ja ümbritsevaga hästi läbi saada. Kaassõltlastena loome enda ellu olukorrad, kus meil pole võimalik tegeleda mitte enda vajaduste või tunnetega, vaid meist väljaspool olevatega. Seda kõike põhjusel, et meie endi tunded ja vajadused tunduvad vähem olulised. Vabanemise esimeseks sammuks on mõistmine, et minu õnn ja rahulolu ei sõltu teistest inimestest ega muudest välistest asjaoludest nagu palk, positsioon, teiste hinnangud jne. Ma võin aktsepteerida ennast tingimusteta just sellisena nagu ma praegu olen ega pea õnne välja teenima. On väga oluline, et me tunnistame endile oma olukorda ja võtame aega, küsides, mida ma vajan just praegu enim, miks ma ei luba endal seda saada ning mida ma tunnen, kui saan mida vajan? Oma tunnete ja vajaduste enesele tunnistamine ja nende omaks võtmine võimaldab meil välisest olukorrast distantseeruda ja aru saada, mis sisimas tegelikult toimub. Väga kasulik oleks proovida hingamisteraapiat, mis aitab luua turvalise kontakti unustatud ja alateadlike tunnetega. Olukordades, kus peab otsustama, tasuks endalt küsida, teen ma seda hirmust või rõõmust. Iseennast võib usaldada, loobudes hirmust, et ma ei ole piisav. Õpi tegema asju rõõmuga ja loobuma tegevustest, mida sa tegelikult teha ei taha. Julge seda väljendada ennast ja teist austades. Me võime usaldada elu – et see, mida soovime, tuleb meie juurde pingutuseta ja õigel ajal.
* Siin ja edaspidi kasutatud materjale David Parkeri Eestis peetud (kaas)sõltuvusseminaridelt. Lähem info www.inspirekeskus.ee
** Just praegu on loomisel kaassõltuvusest vabanemise tugirühm, mis hakkab koos käima kaks korda kuus Toompuiestee 10. Esimene kokkusaamine toimub 23. jaanuaril 2008. Lisainfo [email protected]
