Ekstaatilise seksi teejuht ehk elu järele kiimas
Krista Dudarenko
Ajakiri ÜKS, november 2006
Kuidas võib seks olla kiiretee Jumala juurde?, mõtlen end vastava pealkirjaga enesearengukursusele asutades. Eelnevalt on seminari korraldaja südamele pannud, et kolme päeva jooksul toimuvat ei sobi artiklis otseselt kajastada, ning ajakirja fotograaf võiks kaamera samahästi lahti pakkimata jätta. Tunnen, kuidas vastuolulised tundmused sisimas maad võtavad. Mis seal õieti toimuma hakkab?! Paduseks võhivõõrastega?
Eelarvamused ja kammitsad.
Õunapuudest ümbritsetud maja ümber helendab sügisene päike. Rahvas valgub tasahaaval kohale – ja kõik piidlevad üksteist vargsi uurivalt. Panen mõttes juba silte. See siin on tulnud läbipaistvas lootuses seksi saada. Too paarike tahab iga hinna eest koosellu särtsu tuua. See on enesearengukursuste sõltlane, too suhtefoobik. Siis saabub Guru ise. Teekond võib alata.
Soojenduseks räägib suhtenõustaja ja hingamisterapeut Johan Ekenberg, et algav koolitus on parim, mida ta viimase 20 aasta jooksul on saavutanud. Kuidas saab mingi seksiseminar olla kellegi vaat et elutöö?, mõtlen skeptiliselt ringi vaadates. Nii mõnigi kaaslane näib nihelevat samalaadses ebamugavustundes.
Miks me seksime?, küsib Johan. See on tüütu abielukohustus, et mees võõrastesse ei läheks, arvanuks küllap meie emad ja vanaemad. Laste saamise eesmärgil, ütleb keegi kursuslastest. Seks on nauding, lisab teine. Armatsemise üks põhjustest on seegi, et teine keha on masturbeerimiseks parem vahend kui üksinda „toimetamine”, lisab Johan. Praegusaja naisteajakirjadest võib lugeda ohtralt õpetlikke lugusid võrgutamisnõksudest ja seksitehnika täiustamisest. Ometi tekib küsimus, kas see ongi kõik? Katsud siit, masseerid sealt, teatud aja pärast jõuad kõrgpunkti ja keha olekski nagu rahulduse saanud. Aga hinges haigutab pahatihti ikka tühimik.
Kuidas jõuda suurema läheduseni? Johan jagab laiali sallid, millega igaüks peab silmad katma. Pimesikumängu ülesanne seisneb mööda ruumi ringi liikumises, teistega kohtumises ning tunnetamises, mida need kokkupõrked ja puudutused võiksid äratada. Kui lähedaseks suudad sa teisega saada?, heidab Johan õhku. Kas see üleskutse pole vastutustundetu?, esinen korralekutsuva küsimusega. „Reaalelus on meil kõigil kaasa, laps ja pangalaen – ja sina provotseerid meid lähenema tundmatutele, kellega meil piisavalt tagant kihutades ehk tõesti midagi tekib…” Kogu auditoorium pahvatab naerma.
Kui abitu tunne! Mõni kutt on nagu massaažikursustele sattunud. Üks ilus tüdruk üritab käed laiali mööda tuba kõndides meeleheitlikult kedagi leida. Paljude lähedustotsivad puudutused tungivad privaattsooni tõeliselt räigelt. Paralleel, kuidas praegune seostub igapäevaelus juhtuvaga, tekitab lausa füüsilist valu. Kuni juhtub, et satud vastamisi kellegagi, kes näib olevat See Õige. Sa nagu saaksidki temaga üheks… misjärel läheb ta edasi. Ja sa oled sellest nii vapustatud, et viimsedki elujõuriismed kaovad. Vajud lihtsalt põrandale istuma ja mõtled: kuidas kõik võis ometi taas kord nii minna, et ta sind niimoodi puudutas – ja seejärel lahkus. Tasahaaval hakkab kohale jõudma, et seksinippidega pole siin tõesti vähimatki pistmist.
Lilled ja mesilased.
Juba mõnestki senisest mõttemallist lahtiraputatud kursuslased ootavad järge. Uus päev algab omajagu harjumuspäraselt – tantsimisega Johani valitud muusika saatel. Juba jälle, oigab keegi vaevatult. Tõsijutt, algul on enda liigutamine paljudele vastumeelt, kuid iseendalegi märkamatult jõuavad kehad pingevabamasse seisundisse. Seegi on õppetund – kuidas mitte oodata piinatult harjutuse (loe: elu) lõppemist, vaid suuta olla kohal, siin ja praegu, nii et muusika saaks sinuks? Et sa ei üritaks tantsida, vaid oleksid ise tants, üleni ja täiuslikult?
Tavaliselt on meil endast ja teistest kindlakskujunenud arvamus, mis paraku baseerub madalal enesehinnangul. Me surume alla oma tõelist olemust, kartes tunduda naeruväärse ja lapsikuna. Kui paljut oleme me elus vältinud! Tundeid, kohtumisi, avastusi ja arenguid – Uusi Algusi, mis õigupoolest pole vähimalgi määral ohtlikud. Seevastu on küllaga neurootilisi emotsioone – me häbeneme olla ausad ja alasti. „Kuidas võiksin ma teiste ees tantsida oma kümne lisakilo/läbihigistatud särgi/sassis juustega – mida n a d minust arvavad?” Tants on siin vaid metafoor. Me ei ole lubanud endal nutta ja naerda, anda ja võtta, hingata ja häält teha – ühesõnaga, elada. Ja kogu energia, sealhulgas seksuaalenergia kulub allasurutud pingete ja emotsioonidega toimetulekuks. Ning hinges laiutava tühiku täitmiseks kõikvõimalike sõltuvussuhetega.
Sa oled kingitus maailmale!, hüüatab Johan. Ei ole õige vireleda läbi elu, külg ees ja selg küürus. Lilled peavad õitsema, muidu surevad mesilased ära. Kui me väldiksime oma elus igat väljakutset, sureksime meiegi ära. Tuleb julgeda elada ning mitte lasta end muserdada teel ettetulevatest raskustest. Lilled vajavad päikest ja vihma. Kui loobuda võitlemisest, loobume me ka seksist – nii nagu on hääbunud lugematute paaride intiimelu. Nähkem end kingitusena maailmale: tööl kolleegidele, kursusel grupile ja seksis partnerile!
Selle väljavaate kinnistamiseks käsutab Johan „poisid” ühele ja „tüdrukud” teisele poole ruumi. Tõesõna, täpselt nagu kooliaja klassiõhtutel. Harjutus seisneb kellegi välja valimises ja talle ütlemises, mille poolest too eriline on. Kõige ilusam, parem ja targem. Kusjuures seda tuleb teha nii, et teine tõesti tunneks: jah, nii see ongi. Me seisame ootel ja kohe-kohe on platsis ka säältsamast, kooliajast pärit neurootilisus – kas keegi m i n d ei valigi? Aga nad valivad. Esmalt tüdrukud poisse ning seejärel vastupidi. „Sul on kõige päikselisem naeratus maailmas.” „Sa oled väga mehelik.” „Sa oled elus iga oma keharakuga.” „Sa äratasid minus midagi, millest ma olin kartnud, et seda enam iial tunda ei saa.” „Mul on hea meel, et sa sel rännakul iseendasse nii kaugele oled jõudnud.”
Sujuvalt saavad need 20 võõrast üksteisele lähedasemaks, kui enamik neist, kellega aastaid on lähestikku elatud ja lävitud. Fotograaf on unustanud pildistamise. Ning ma ise asjaolu, et olen tegelikult tööl – ehk tegelikult peaksin mõttes artiklit kirjutama.
Kolmas jõud.
Ja ikkagi, kuidas saab seks olla kiirtee jumalani?
Meil kõigil on ettekujutus, kuidas elu peab kulgema. Kooli minnes tambitakse kõike ettetulevat teatud moel tegema: me õpime autot juhtima, ülemuste heakskiitu pälvima, arvete maksmiseks raha teenima. Kellegagi tutvudes ja lähedaseks saades armatseme temaga samuti, kui eelmise partneriga. Meie sees on programmid, mis liiguvad teatud rööpaid mööda. Aga igapäevaelu ei toimi. Vähemasti mitte nõnda, et sellest valgust ja jõudu ammutada.
Niisiis teeme me veel harjutusi, sest kehakeele lugemises vilunud õpetaja tabab hästi, milliseid ülesandeid osalejate ette veeretada, saamaks paremasse kontakti oma keha ja teistega. Me hingame koos. Me tunnetame armastus- ja seksuaalenergia tärkamist ja voolamist, ja kohati näib, et eestlaste puritaanlust on otsustatud tõsiselt proovile panna. Aga just seeläbi saab läheduse mõiste, mis alles hiljuti nii mõnegi jaoks piiratud tähendust kandis, hoopis uue mõõtme.
Paljudes kultuurides on ainus võimalus kellegagi sügavalt lähedaseks saada temaga seksida. Johan esitab oma jüngritele järjekordse väljakutse: miks mitte harjutada teistega tõeliselt lähedal olemist ilma seksuaalsuhtesse asumata? Inimesed kardavad, et kui nad kellegagi lähedasteks saavad, kaasneb sellega tingimata kohustus voodisse pugeda. Enamik meist loob endale elu, milles raames kehtib sund, et kui sa oled abielus, tuleb selle inimesega kokku jääda ning talle truu olla. See tähendab, et kui sa kellegagi kontakti saad, tuleb ta endast ära tõugata, kuna skeem näeb ette, et tõeliselt lähedaseks saanud peavad omavahel vältimatult seksima – ning see hävitab ju abielu. Seega lükatakse teisi endast ära, mis on ent täiesti tarbetu! Miks me ei võiks luua kultuuri, kus üksteisega tõeliselt lähedasteks saada, ilma et sellega kaasneks kohustus seksida?
Kas me suudame tunda rohkem emotsioone?, aitab Johan meil edasi liikuda. Õnne, pisaraid, viha ja kurbust kogeda söandades muutume tundlikumaks. Ja siis teab meel sedagi, mis juhtub allpool naba. Niisiis peab looma kiirtee peani, sest nimelt seal kogeme me jumalat. See saab toimuda siis, kui me ei oota situatsioonidelt enam iseendi nõuetele ja ettekujutustele vastavust. Kui igaüks tõesti usub, et nimelt tema ongi see nektar, mida maailm vajab. Kui oleme vabastanud hingamise ja üles leidnud oma hääle. Kui me söandame lähedust jagada ja seda vastu võtta. Siis ei ole seks (loe: elu) enam pelgalt sooritus, vaid tõusulainega kaasaminek, energia voolamine, spirituaalne kogemus – kolmas jõud. Pole sihti, kuhu välja jõuda, on rännak.
Mulle tundub, et need, kes siit partnerit lootsid leida, on mõtte maha matnud. Ja saanud asemele midagi märksa väärtuslikumat.
Aeg elama hakata.
Lõpuringis seistes on tunda jälle neurootilisust. Kohe-kohe laseme me üksteise kätest lahti, unustame selle õunapuudest ümbritsetud maja valguse ja naaseme argiellu. Ma ei söanda veel mõeldagi, kas Tema, kes kogu selle uskumatu aja siin minuga samas rütmis hingas ja tundis, mind ka homme teretada tahab. Võlumaailma hajudes jääb tühjaks jäänud pihkude vahele… igapäevane tavalisus? Uue enesearengukursuse paaniline ootus? Johan näib mõistvat sedagi mehhanismi imehästi, aga vastukaaluks ootusele õhutada meid siintoimunut kordama, püstitab ta uue vaatenurga: sedalaadi seminaride eesmärk on lõpetada seminaridel käimine. Miks? Kuidas?, ahmib nii mõnigi õhku.
Olen kohanud aastate vältel inimesi, kes osalevad igal mu kursusel, selgitab Johan. Seminaridel on elu ju imehea… Niisiis läheme me esmaspäeva hommikul tööle, pea õlgade vahel… ja ootame järgmist nädalalõpukursust. Tegelikult ei vaja te uut koolitust!, sisendab Johan. Pärast seminari või kaht oleks ülim aeg rakendada nn „seminarihoiak” oma igapäevaellu. Mnjaa, tekib õhevil kaaslastes teatav nõutus – see tähendab äärmiselt suurt muudatust tavaelu käitumis- ja mõttemallides. Aga mingi uutlaadi kindlustunde toel tundub see pärast kogetut ja teadasaadut täiesti võimalik.
Ma usun, te mõistate nüüd, et see ei olnud niivõrd seksiseminar, vaid õpetus, kuidas üles ärgata, jätkab Johan. Hakake ometi kord elama! Ja tehke seda omal moel, oma unistustele vastavalt, armastust usaldades. Kui igapäevaelu miljonid olukorrad tekitavad irratsionaalseid emotsioone, kasutage oma mõistust ja küsige endalt: on see tõesti ohtlik? Mis võiks tegelikult juhtuda? Nüüd, mil te olete kuulnud, kui imelistena teid näevad ümbritsevad, hakake elama – ja tehke seda täiel rinnal! Kutsuge See Tüdruk endaga kohtama. Vaadake, kas te suudate oma lastele rohkem armastust anda. Või tehke, mida te iganes ihalete. Ja kui te seda julgete, hakkab elu igas mõttes laienema ja avarduma.
Enne teeleminekut kallistame üksteist veel kord. Paljudel on pisarad silmis. Me ei varja neid enam, nagu teisigi tundeid, sest nüüd, siinsamas, on elu tõesti alanud. Näib, et praegu saab tervikuks ning omandab reaalse sisu kõikidel senistel enesearengukursustel kuuldu ja raamatutest loetu. Teele asudes ma tõesti usun, et olen maailmale kingitus.
* Samanimelise raamatu pealkiri; autor Johan Ekenberg.
Osaleja kommentaar:
Aare Mae (51): Olen viimastel aastatel palju käinud erinevatel esoteerika loengutel ja ka praktikatel, kuid ükski neist pole mulle nii hämmastavat kasu toonud kui Johani kursus. Kuigi Johan ütles, et 4-5 päeva pärast seminari võime olla eufoorias ja siis kõik vaibub, ei ole see minu koha pealt üldse nii. See, mis juhtus, oli mulle erilise väärtusega. Kui ma seda kõike oleksin varem julgenud tunda (näiteks teismelise eas), siis oleks mu elu kulgenud hoopis teistmoodi – oleksin osanud elada oma senist elu õnnelikult. Muidugi, oleksid ja kahetsemine ei aita siin midagi. Olen ülimalt rahul, et viimaks ometi sain rängast energiataagast lahti. Ütleksin, et ma olin kursusel nagu energeetilises WC-s, kus aastatepikkune saast kehast välja hakkas voolama. Kõik hämmastas. Ei uskunud oma silmi (!), kui ühe harjutuse ajal hakkas seksuaalenergia minus keerlema ja pöörlema ilma minu tahtest sõltumata – keha hakkas ise võnkuma – ma ei pidanud mingist hetkest alates üldse pingutama…
Seni oli mu alateadvuses ikkagi vaikselt tiksunud arusaam, et suguorganid on justkui midagi vältimatult paha – need on sul kaasas ja pead pidevalt hoidma neid tõrjuvas olekus, justkui oma kehast eraldi olevatena. Olen lugenud küll Osho raamatut “Tantra vaimsus ja seks” ning seksi kohta teoreetiliselt paljut mõistnud, kuid tõeliselt aitas mul oma seksuaalsuse tunnetuseni jõuda Johan. Oma seksuaalsust ma enam varjata ei soovi. Kõik tunded peavad saama minus vabalt voolata. Olen palju kordi kuulnud-lugenud, et minu keha ei ole mina ise. Alles nüüd sain ma sellest tõeliselt aru. Võimas mees see meretagune mees!
Ajakiri ÜKS, november 2006
Kuidas võib seks olla kiiretee Jumala juurde?, mõtlen end vastava pealkirjaga enesearengukursusele asutades. Eelnevalt on seminari korraldaja südamele pannud, et kolme päeva jooksul toimuvat ei sobi artiklis otseselt kajastada, ning ajakirja fotograaf võiks kaamera samahästi lahti pakkimata jätta. Tunnen, kuidas vastuolulised tundmused sisimas maad võtavad. Mis seal õieti toimuma hakkab?! Paduseks võhivõõrastega?
Eelarvamused ja kammitsad.
Õunapuudest ümbritsetud maja ümber helendab sügisene päike. Rahvas valgub tasahaaval kohale – ja kõik piidlevad üksteist vargsi uurivalt. Panen mõttes juba silte. See siin on tulnud läbipaistvas lootuses seksi saada. Too paarike tahab iga hinna eest koosellu särtsu tuua. See on enesearengukursuste sõltlane, too suhtefoobik. Siis saabub Guru ise. Teekond võib alata.
Soojenduseks räägib suhtenõustaja ja hingamisterapeut Johan Ekenberg, et algav koolitus on parim, mida ta viimase 20 aasta jooksul on saavutanud. Kuidas saab mingi seksiseminar olla kellegi vaat et elutöö?, mõtlen skeptiliselt ringi vaadates. Nii mõnigi kaaslane näib nihelevat samalaadses ebamugavustundes.
Miks me seksime?, küsib Johan. See on tüütu abielukohustus, et mees võõrastesse ei läheks, arvanuks küllap meie emad ja vanaemad. Laste saamise eesmärgil, ütleb keegi kursuslastest. Seks on nauding, lisab teine. Armatsemise üks põhjustest on seegi, et teine keha on masturbeerimiseks parem vahend kui üksinda „toimetamine”, lisab Johan. Praegusaja naisteajakirjadest võib lugeda ohtralt õpetlikke lugusid võrgutamisnõksudest ja seksitehnika täiustamisest. Ometi tekib küsimus, kas see ongi kõik? Katsud siit, masseerid sealt, teatud aja pärast jõuad kõrgpunkti ja keha olekski nagu rahulduse saanud. Aga hinges haigutab pahatihti ikka tühimik.
Kuidas jõuda suurema läheduseni? Johan jagab laiali sallid, millega igaüks peab silmad katma. Pimesikumängu ülesanne seisneb mööda ruumi ringi liikumises, teistega kohtumises ning tunnetamises, mida need kokkupõrked ja puudutused võiksid äratada. Kui lähedaseks suudad sa teisega saada?, heidab Johan õhku. Kas see üleskutse pole vastutustundetu?, esinen korralekutsuva küsimusega. „Reaalelus on meil kõigil kaasa, laps ja pangalaen – ja sina provotseerid meid lähenema tundmatutele, kellega meil piisavalt tagant kihutades ehk tõesti midagi tekib…” Kogu auditoorium pahvatab naerma.
Kui abitu tunne! Mõni kutt on nagu massaažikursustele sattunud. Üks ilus tüdruk üritab käed laiali mööda tuba kõndides meeleheitlikult kedagi leida. Paljude lähedustotsivad puudutused tungivad privaattsooni tõeliselt räigelt. Paralleel, kuidas praegune seostub igapäevaelus juhtuvaga, tekitab lausa füüsilist valu. Kuni juhtub, et satud vastamisi kellegagi, kes näib olevat See Õige. Sa nagu saaksidki temaga üheks… misjärel läheb ta edasi. Ja sa oled sellest nii vapustatud, et viimsedki elujõuriismed kaovad. Vajud lihtsalt põrandale istuma ja mõtled: kuidas kõik võis ometi taas kord nii minna, et ta sind niimoodi puudutas – ja seejärel lahkus. Tasahaaval hakkab kohale jõudma, et seksinippidega pole siin tõesti vähimatki pistmist.
Lilled ja mesilased.
Juba mõnestki senisest mõttemallist lahtiraputatud kursuslased ootavad järge. Uus päev algab omajagu harjumuspäraselt – tantsimisega Johani valitud muusika saatel. Juba jälle, oigab keegi vaevatult. Tõsijutt, algul on enda liigutamine paljudele vastumeelt, kuid iseendalegi märkamatult jõuavad kehad pingevabamasse seisundisse. Seegi on õppetund – kuidas mitte oodata piinatult harjutuse (loe: elu) lõppemist, vaid suuta olla kohal, siin ja praegu, nii et muusika saaks sinuks? Et sa ei üritaks tantsida, vaid oleksid ise tants, üleni ja täiuslikult?
Tavaliselt on meil endast ja teistest kindlakskujunenud arvamus, mis paraku baseerub madalal enesehinnangul. Me surume alla oma tõelist olemust, kartes tunduda naeruväärse ja lapsikuna. Kui paljut oleme me elus vältinud! Tundeid, kohtumisi, avastusi ja arenguid – Uusi Algusi, mis õigupoolest pole vähimalgi määral ohtlikud. Seevastu on küllaga neurootilisi emotsioone – me häbeneme olla ausad ja alasti. „Kuidas võiksin ma teiste ees tantsida oma kümne lisakilo/läbihigistatud särgi/sassis juustega – mida n a d minust arvavad?” Tants on siin vaid metafoor. Me ei ole lubanud endal nutta ja naerda, anda ja võtta, hingata ja häält teha – ühesõnaga, elada. Ja kogu energia, sealhulgas seksuaalenergia kulub allasurutud pingete ja emotsioonidega toimetulekuks. Ning hinges laiutava tühiku täitmiseks kõikvõimalike sõltuvussuhetega.
Sa oled kingitus maailmale!, hüüatab Johan. Ei ole õige vireleda läbi elu, külg ees ja selg küürus. Lilled peavad õitsema, muidu surevad mesilased ära. Kui me väldiksime oma elus igat väljakutset, sureksime meiegi ära. Tuleb julgeda elada ning mitte lasta end muserdada teel ettetulevatest raskustest. Lilled vajavad päikest ja vihma. Kui loobuda võitlemisest, loobume me ka seksist – nii nagu on hääbunud lugematute paaride intiimelu. Nähkem end kingitusena maailmale: tööl kolleegidele, kursusel grupile ja seksis partnerile!
Selle väljavaate kinnistamiseks käsutab Johan „poisid” ühele ja „tüdrukud” teisele poole ruumi. Tõesõna, täpselt nagu kooliaja klassiõhtutel. Harjutus seisneb kellegi välja valimises ja talle ütlemises, mille poolest too eriline on. Kõige ilusam, parem ja targem. Kusjuures seda tuleb teha nii, et teine tõesti tunneks: jah, nii see ongi. Me seisame ootel ja kohe-kohe on platsis ka säältsamast, kooliajast pärit neurootilisus – kas keegi m i n d ei valigi? Aga nad valivad. Esmalt tüdrukud poisse ning seejärel vastupidi. „Sul on kõige päikselisem naeratus maailmas.” „Sa oled väga mehelik.” „Sa oled elus iga oma keharakuga.” „Sa äratasid minus midagi, millest ma olin kartnud, et seda enam iial tunda ei saa.” „Mul on hea meel, et sa sel rännakul iseendasse nii kaugele oled jõudnud.”
Sujuvalt saavad need 20 võõrast üksteisele lähedasemaks, kui enamik neist, kellega aastaid on lähestikku elatud ja lävitud. Fotograaf on unustanud pildistamise. Ning ma ise asjaolu, et olen tegelikult tööl – ehk tegelikult peaksin mõttes artiklit kirjutama.
Kolmas jõud.
Ja ikkagi, kuidas saab seks olla kiirtee jumalani?
Meil kõigil on ettekujutus, kuidas elu peab kulgema. Kooli minnes tambitakse kõike ettetulevat teatud moel tegema: me õpime autot juhtima, ülemuste heakskiitu pälvima, arvete maksmiseks raha teenima. Kellegagi tutvudes ja lähedaseks saades armatseme temaga samuti, kui eelmise partneriga. Meie sees on programmid, mis liiguvad teatud rööpaid mööda. Aga igapäevaelu ei toimi. Vähemasti mitte nõnda, et sellest valgust ja jõudu ammutada.
Niisiis teeme me veel harjutusi, sest kehakeele lugemises vilunud õpetaja tabab hästi, milliseid ülesandeid osalejate ette veeretada, saamaks paremasse kontakti oma keha ja teistega. Me hingame koos. Me tunnetame armastus- ja seksuaalenergia tärkamist ja voolamist, ja kohati näib, et eestlaste puritaanlust on otsustatud tõsiselt proovile panna. Aga just seeläbi saab läheduse mõiste, mis alles hiljuti nii mõnegi jaoks piiratud tähendust kandis, hoopis uue mõõtme.
Paljudes kultuurides on ainus võimalus kellegagi sügavalt lähedaseks saada temaga seksida. Johan esitab oma jüngritele järjekordse väljakutse: miks mitte harjutada teistega tõeliselt lähedal olemist ilma seksuaalsuhtesse asumata? Inimesed kardavad, et kui nad kellegagi lähedasteks saavad, kaasneb sellega tingimata kohustus voodisse pugeda. Enamik meist loob endale elu, milles raames kehtib sund, et kui sa oled abielus, tuleb selle inimesega kokku jääda ning talle truu olla. See tähendab, et kui sa kellegagi kontakti saad, tuleb ta endast ära tõugata, kuna skeem näeb ette, et tõeliselt lähedaseks saanud peavad omavahel vältimatult seksima – ning see hävitab ju abielu. Seega lükatakse teisi endast ära, mis on ent täiesti tarbetu! Miks me ei võiks luua kultuuri, kus üksteisega tõeliselt lähedasteks saada, ilma et sellega kaasneks kohustus seksida?
Kas me suudame tunda rohkem emotsioone?, aitab Johan meil edasi liikuda. Õnne, pisaraid, viha ja kurbust kogeda söandades muutume tundlikumaks. Ja siis teab meel sedagi, mis juhtub allpool naba. Niisiis peab looma kiirtee peani, sest nimelt seal kogeme me jumalat. See saab toimuda siis, kui me ei oota situatsioonidelt enam iseendi nõuetele ja ettekujutustele vastavust. Kui igaüks tõesti usub, et nimelt tema ongi see nektar, mida maailm vajab. Kui oleme vabastanud hingamise ja üles leidnud oma hääle. Kui me söandame lähedust jagada ja seda vastu võtta. Siis ei ole seks (loe: elu) enam pelgalt sooritus, vaid tõusulainega kaasaminek, energia voolamine, spirituaalne kogemus – kolmas jõud. Pole sihti, kuhu välja jõuda, on rännak.
Mulle tundub, et need, kes siit partnerit lootsid leida, on mõtte maha matnud. Ja saanud asemele midagi märksa väärtuslikumat.
Aeg elama hakata.
Lõpuringis seistes on tunda jälle neurootilisust. Kohe-kohe laseme me üksteise kätest lahti, unustame selle õunapuudest ümbritsetud maja valguse ja naaseme argiellu. Ma ei söanda veel mõeldagi, kas Tema, kes kogu selle uskumatu aja siin minuga samas rütmis hingas ja tundis, mind ka homme teretada tahab. Võlumaailma hajudes jääb tühjaks jäänud pihkude vahele… igapäevane tavalisus? Uue enesearengukursuse paaniline ootus? Johan näib mõistvat sedagi mehhanismi imehästi, aga vastukaaluks ootusele õhutada meid siintoimunut kordama, püstitab ta uue vaatenurga: sedalaadi seminaride eesmärk on lõpetada seminaridel käimine. Miks? Kuidas?, ahmib nii mõnigi õhku.
Olen kohanud aastate vältel inimesi, kes osalevad igal mu kursusel, selgitab Johan. Seminaridel on elu ju imehea… Niisiis läheme me esmaspäeva hommikul tööle, pea õlgade vahel… ja ootame järgmist nädalalõpukursust. Tegelikult ei vaja te uut koolitust!, sisendab Johan. Pärast seminari või kaht oleks ülim aeg rakendada nn „seminarihoiak” oma igapäevaellu. Mnjaa, tekib õhevil kaaslastes teatav nõutus – see tähendab äärmiselt suurt muudatust tavaelu käitumis- ja mõttemallides. Aga mingi uutlaadi kindlustunde toel tundub see pärast kogetut ja teadasaadut täiesti võimalik.
Ma usun, te mõistate nüüd, et see ei olnud niivõrd seksiseminar, vaid õpetus, kuidas üles ärgata, jätkab Johan. Hakake ometi kord elama! Ja tehke seda omal moel, oma unistustele vastavalt, armastust usaldades. Kui igapäevaelu miljonid olukorrad tekitavad irratsionaalseid emotsioone, kasutage oma mõistust ja küsige endalt: on see tõesti ohtlik? Mis võiks tegelikult juhtuda? Nüüd, mil te olete kuulnud, kui imelistena teid näevad ümbritsevad, hakake elama – ja tehke seda täiel rinnal! Kutsuge See Tüdruk endaga kohtama. Vaadake, kas te suudate oma lastele rohkem armastust anda. Või tehke, mida te iganes ihalete. Ja kui te seda julgete, hakkab elu igas mõttes laienema ja avarduma.
Enne teeleminekut kallistame üksteist veel kord. Paljudel on pisarad silmis. Me ei varja neid enam, nagu teisigi tundeid, sest nüüd, siinsamas, on elu tõesti alanud. Näib, et praegu saab tervikuks ning omandab reaalse sisu kõikidel senistel enesearengukursustel kuuldu ja raamatutest loetu. Teele asudes ma tõesti usun, et olen maailmale kingitus.
* Samanimelise raamatu pealkiri; autor Johan Ekenberg.
Osaleja kommentaar:
Aare Mae (51): Olen viimastel aastatel palju käinud erinevatel esoteerika loengutel ja ka praktikatel, kuid ükski neist pole mulle nii hämmastavat kasu toonud kui Johani kursus. Kuigi Johan ütles, et 4-5 päeva pärast seminari võime olla eufoorias ja siis kõik vaibub, ei ole see minu koha pealt üldse nii. See, mis juhtus, oli mulle erilise väärtusega. Kui ma seda kõike oleksin varem julgenud tunda (näiteks teismelise eas), siis oleks mu elu kulgenud hoopis teistmoodi – oleksin osanud elada oma senist elu õnnelikult. Muidugi, oleksid ja kahetsemine ei aita siin midagi. Olen ülimalt rahul, et viimaks ometi sain rängast energiataagast lahti. Ütleksin, et ma olin kursusel nagu energeetilises WC-s, kus aastatepikkune saast kehast välja hakkas voolama. Kõik hämmastas. Ei uskunud oma silmi (!), kui ühe harjutuse ajal hakkas seksuaalenergia minus keerlema ja pöörlema ilma minu tahtest sõltumata – keha hakkas ise võnkuma – ma ei pidanud mingist hetkest alates üldse pingutama…
Seni oli mu alateadvuses ikkagi vaikselt tiksunud arusaam, et suguorganid on justkui midagi vältimatult paha – need on sul kaasas ja pead pidevalt hoidma neid tõrjuvas olekus, justkui oma kehast eraldi olevatena. Olen lugenud küll Osho raamatut “Tantra vaimsus ja seks” ning seksi kohta teoreetiliselt paljut mõistnud, kuid tõeliselt aitas mul oma seksuaalsuse tunnetuseni jõuda Johan. Oma seksuaalsust ma enam varjata ei soovi. Kõik tunded peavad saama minus vabalt voolata. Olen palju kordi kuulnud-lugenud, et minu keha ei ole mina ise. Alles nüüd sain ma sellest tõeliselt aru. Võimas mees see meretagune mees!
