Viiest sekundist lõputu ekstaasini
Tekst Krista Kiin Fotod Priit Grepp
Eesti Naine juuni 2016
Pikaajalistes kooseludes juhtub sageli, et iha vaibub ja voodielu hääbub. Paljud paarid pöörduvad siis tantra ja spirituaalsuse poole. Kas seksikursused tõesti aitavad uinunud ekstaasi äratada ja paremaks armastajaks saada?
Praegusajal ilmuvast kirjandusest võib leida lugematuid nippe seksitehnika täiustamiseks. Katsud end siit, masseerid partnerit sealt, mõne aja pärast jõuavad mõlemad kõrgpunktini – ja keha nagu olekski rahulduse saanud. Hinges ent haigutab ikka tühimik.
Kirest kinnisideeni.
“Kui sa ei tunne iha elu järele, ei ole oodata ka paremaid orgasme,” põhjendab Rootsi suhtenõustaja Johan Ekenberg. Eestit regulaarselt oma intrigeeriva “Seks – kiirtee jumala juurde” enesearengukursusega* külastava Ekenbergi meelest on läänemaailm alates rasestumisvastaste vahendite võidukäigust 1960.-ndatel eksiarvamusel nagu oleks meie suhtumine seksi muutunud pingevabaks. Paraku lokkab kõikjal liialdatud seksualiseerimine ühes paanilise hirmuga tõelise läheduse ees. Naised on pinges ja tuimad, sest neid ei ole kunagi füüsiliselt puudutatud piirkondadest, mis aitaksid avaneda. Mehed omakorda usuvad, et kogu “triki” teeb ära hõõrdumine – see on nagu tule süütamine puutükki nühkides. Nn “hõõrdeseksiga” kaasnev viiesekundiline orgasm on pahatihti ainus rõõm, mida tänapäeva isased elus kogevad.
Automaatsed seksfantaasiad silme ees, kasutab enamik meist partnerit lihtsalt masturbatsioonivahendina. “Lühikese organismihetke jooksul on mõtlemine välja lülitatud,” märgib Ekenberg. “See üürike puhkus on ainus viis vabaneda mõistuse terrorist, mistõttu ollaksegi seksi kinnismõtete küüsis. Samal ajal leidub üha rohkem inimesi, kes aastast teise aina vähem seksivad.“
See seminar on erinev kõikidest teistest enesearengukursustest, mil olen osalenud. Olen siin koos Kallimaga. Viimaks on mu kõrval Mees, kes ei nimeta mu sõpru ja meie ringkonda „sina ja su enesetapjate klubiks“. Olen Ta poole õhanud viimased kümme aastat – ja nüüd on Ta minuga.
Jah, võib-olla ei ole meie kaks selle kursuse päris-sihtgrupp. Me lähedus on alles nii värske ja kirglik, et pruugib vaid pisut puid alla visata – ja juba süttime särinal põlema. Me januneme teineteise järele ilma seksiseminaritagi. Kui poleks lapsi ja töiseid kohustusi, me voodist vist välja ei saakski. Ma ei tea, milline oleks elu praegu, kui oleksin sellele kursusele jõudnud oma eksmehega pärast 15 aastat abielu. Või Tema oma laste emaga. Tõenäoliselt poleks meist kumbki oma eelmistest partneritest lahku läinudki. Aga praegu pole sel enam tähtsust.
Kadunud elujanu, pinges kehad.
„See siin ei ole tantraseminar, mille eesmärgiks on muuta teid seksuaalselt vabamaks,“ kummutab Johan hirmu nagu peaksid tema kursusel osalejad end paljaks võtma ja/või läbisegi seksima. „Mida me antud nädalavahetusel harjutame, ei ole klassikaline seksiõpetus, mille ideeks on produtseerida orgasmi. Me ei asu õppima kummalisi tehnikaid, mis võiksid viia uutesse kõrgustesse, vaid kasutame seksuaalsust kui töövahendit, et saavutada kontakti oma põhiolemusega ja õppida, kuidas seda maailmale paremini väljendada. Kõige selle käigus te muutute vabamaks, kuid see ei ole eesmärk omaette.“
Meid kõiki on üles kasvatatud teadmisega, et ma ei ole piisavalt hea ega sobitu teiste sekka. „Ma pean arenema ja kõvasti tööd tegema,“ kirjeldab Johan levinud tendentsi. „Seega olen ma üksi ja õnnetu ses veidras maailmas, kus tuleb vaid võidelda ja vaeva näha. Kui me oma sügaval sisimas teaksime, et miski pole ohtlik ja kõik, mis juhtub, on õigupoolest parim – oleks see maailmarevolutsioon. Lõppeks ei ole tähtis, kes on parajasti president, vaid see, kui elus me suudame olla ja palju armastust tunda!“
Meie kaasaegsete põhiprobleem seiseb selles, et oma tunnetega ei olda kontaktis. „Me liigume ringi nagu kapid – üleni pinges – ja väldime olukordi, kus me võiksime midagi tunda,“ nendib Johan. „See on põhjus, miks hääbub ka paaride seksuaalelu. Kui meil ei ole kontakti oma tunnetega, seks ei toimi. Tõelise armastuse ja kire kogemise eelduseks on avada oma süda ja olla tunnetes aus. Kui sa tahad kinkida partnerile ainsa tõeliselt unikaalse anni – iseenda – pead sa olema tingimusteta kontaktis nii oma kurbuse kui kiimaga. Selles seisneb seksuaalse treeningu olulisim osa.”
Niisiis me treenime, alustades tantsimisest, sest kehalugemist õppinud õpetaja teab, kuidas läbi füüsise liigutamise jõuda stressivabamasse seisundisse, et alatasa hinnanguid andev meel vaibuks ning inimesed avaneksid. Algul pole see sugugi lihtne, sest me jääme kimpu juba esimese ülesandega puudutada neid kehaosi, mis endale meeldivad. Kuidas mulle saaks meeldida oma ebatäiuslikkus ühes lisakilode või kõverustega?
„Mida enam kehalisi pingeid aja jooksul lisandub, seda jäigemaks ja liikumatumaks me muutume,“ märgib Johan. „Paindumatute, tundepelglike kehadega ei oma mingit tähtsust, kui mitmeid seksitehnikaid te järgida üritate. Kord juba oma tunded maha keeranud, juhtub sama kogu seksuaalsusega.“
Valust ekstaasini.
„Ee-ee, meie kohustusliku „koduse tööni“ ei jõudnudki – enne läksime riidu,“ tunnistab üks paar avapäevajärgsel hommikul. „Ma ütlesin, et mul on valus, ja sa jätkasid ikka!“ lisab naine.
„Kui naise keha on vaba, tundub seks nagu tants, kuid kui naine on krampis, on tema vagiina lihtsalt auk, kuhu mees oma riista sisse topib,“ sõnab Johan. „ Pinged, mis naiste alakeha kammitsevad, ei ole niivõrd personaalsed, vaid seotud pigem tuhandete aastate ajalooga: sõjad, vägistamised, rasked sünnitused, hukkunud lapsed. Kui integreerida valu armastuseks, loome me maailma rohkem rahu ja vähendame pingeid. Niisiis on aeg hakata naiselikkust väärtustama ja ülistama! Selle asemel, et püüda täide viia pornofilmidest nähtut, kuidas seks peaks toimuma, hinga ja lõdvestu; tunneta, mida partner tunneb, kui teda siit või sealt puudutad. Kui naine julgeb näidata välja oma hirmu, tunnetab ka mees tema haavatavaid kohti, kuna nad on ühendatud. Nähes, et mehel on armastus silmis, kui ta naisesse siseneb, usaldab naine lõdvestuda ja avaneda... Seksifilmide nõksud ei toimi, kuna tõelisel lähedusel ei ole mingit pistmist tegemise, vaid olemisega, teisisõnu kohalolekuga. Ei ole tähtsust, mida teha oma käte või peenisega. Kas te suudate olla kohal ja lihtsalt ühte sulanduda, selle asemel, et kuhugi tingimata välja jõuda – aidata teisel orgasmi saada?“
...Ja siis me harjutame koolituse kõige suuremat väljakutset – et seksuaalne erutus ja armastuse tundmine toimuks samaaegselt. „Ma pole sind veel puudutanudki – ja juba sa niutsud ekstaasis,“ kohmab Ta nõutult. Jah, ma olen taevasse teel...! See on just See, millest Johan räägib. Et kui paar on omavahel tõeliselt lähedane, avaneb naine nagu lill ja on valmis meest vastu võtma avalisüli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Just seal me praegu olemegi. „Ma armastan sind!“ sosistan kallimale. Esimest korda kõigi nende pikkade aastate jooksul. „Mina sind ka,“ vastab Tema.
Ilma mõt-le-ma-ta!
Johan leiab, et mõtlemine on otsekui sõltuvus. „Kui me vaatleme oma mõtteid lähemalt, on kõik üks korduv bullshit. Kui palju on meil muremõtteid! Me oleme sõltvuses muretsemisest – mõistus leiab aina uusi põhjuseid südamevaluks. Samuti on vihaga. Kuid meil ei ole vaja kõike mõista! Selle asemel, et võtta roiskuv prügikott ette ning sorteerida ja nuusutada kogu praht läbi, viska see rämps minema!“
Kohe-kohe saab see imeline nädalavahetus otsa ja me kõik naaseme oma argipäeva, milles tuleb seista taas silmitsi töö ja miljoni muu kohustusega. Tean täpselt, et nelja päeva pärast on energiatase langenud, pea vajub taas õlgade vahele ja näib, et ainus, mis aitaks, on uus enesearengukursus...
„Meie kultuuris on kombeks otsida kenasid kogemusi,“ nõustub Johan. „Kui midagi toredat on toimunud, me soovime seda korrata, arvates, et saame sama elamuse. Kui see kursus andis sulle midagi ilusat, sa arvad: davai, lähme uuele kursusele ja kogeme uuesti! Kuid sa ei saa elust läbi minna ootuses, et andke mulle veel üks hea kogemus! Me peame uskuma, et elu annab meile sarnaseid kogemusi – erineval moel, iga päev. Tuleb lõpetada hinnangute andmine! Kui me oleme eluga kontaktis, me teame, et tulevad uued kogemused ning elu annab meile just seda, mida me enim vajame.
Liiga palju mõeldes kaotame sideme eluga. Mida rohkem me suudame lahti lasta ideest, et teame täpselt, kuidas asjad peaksid arenema, seda rohkem on meis hingerahu. Seega: usaldage elu! Las iga päev olla kui kingitus! Vahest ei teeni te oma praeguses töökohas kõige rohkem raha, kuid see on parim, mis teil on! Probleemiks ei ole mitte üks või teine olukord, vaid suhtumine sellesse. Seepärast me ka kannatame – mis on hea või halb, sõltub vaid meie meelest. Kaua eestlastel kulub arusaamiseks, et venelaste sissetung Eestisse oli hea, kuna sellest sündis midagi ilusat? Kui kaua võtab aega, et mõista: see, et mu tüdruk mind maha jättis või mind haigus tabas, on parim, mis võis juhtuda?“
Seksuaalsusega on samuti. „Võtta tänuga vastu, mida igal päeval on pakkuda – see on tatnristlik ellusuhtumine. Traditsioonilises maailmas me planeerime, mida partneriga teha, enne kui me temaga õieti kohtunud oleme: esmalt ütlen ma talle midagi ilusat, seejärel me joome teed, siis hakkame seksima... See ei ole kohalolek! Pigem looge lähedusest tants, mille puhul kumbki ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Nõnda on ka kogu elu tants, milles me kõik osaleme, olles lõpptulemuse eest võrdselt vastutavad. Kui elus tahad sa olla? Kui palju armastust tahad sa tunda? Kui sa päeva (loe:elu) lõpul istud käed rinnal risti ja väidad, et ei juhtunud midagi, mis sulle oleks kasu toonud, oled sa ise süüdi, sest sind ei olnud kohal!“
Ma usun, meie kahe suurimaks ülesandeks on mitte vajuda argielu all küüru ega hiilida piki seinaääri, vaid söandada elada nii, et tõeline olemus võiks õitseda. Mulle meeldib meenutada Johani sagedast ütlust: "Lilled peavad õitsema, muidu sureksid mesilased ära! Me peame inimestena õitsema, muidu surevad teised inimesed meie ümber nälga." Nii lihtne on mattuda igapäevakohustuste, ületöötamise ning rutiini frustratsiooni alla, unustades, et kuskil oli See Paik ja niisugune ühtekuuluvustunne... Niisiis on praeguseks "kodutööks" ennekõike see, kuidas hoida lõket põlemas ja tuba soojana ka siis, kui välised olud ei võimalda parajasti kaminasse puid lisada.
_______________________________________________
* Lähem info enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee
Tekst Krista Kiin Fotod Priit Grepp
Eesti Naine juuni 2016
Pikaajalistes kooseludes juhtub sageli, et iha vaibub ja voodielu hääbub. Paljud paarid pöörduvad siis tantra ja spirituaalsuse poole. Kas seksikursused tõesti aitavad uinunud ekstaasi äratada ja paremaks armastajaks saada?
Praegusajal ilmuvast kirjandusest võib leida lugematuid nippe seksitehnika täiustamiseks. Katsud end siit, masseerid partnerit sealt, mõne aja pärast jõuavad mõlemad kõrgpunktini – ja keha nagu olekski rahulduse saanud. Hinges ent haigutab ikka tühimik.
Kirest kinnisideeni.
“Kui sa ei tunne iha elu järele, ei ole oodata ka paremaid orgasme,” põhjendab Rootsi suhtenõustaja Johan Ekenberg. Eestit regulaarselt oma intrigeeriva “Seks – kiirtee jumala juurde” enesearengukursusega* külastava Ekenbergi meelest on läänemaailm alates rasestumisvastaste vahendite võidukäigust 1960.-ndatel eksiarvamusel nagu oleks meie suhtumine seksi muutunud pingevabaks. Paraku lokkab kõikjal liialdatud seksualiseerimine ühes paanilise hirmuga tõelise läheduse ees. Naised on pinges ja tuimad, sest neid ei ole kunagi füüsiliselt puudutatud piirkondadest, mis aitaksid avaneda. Mehed omakorda usuvad, et kogu “triki” teeb ära hõõrdumine – see on nagu tule süütamine puutükki nühkides. Nn “hõõrdeseksiga” kaasnev viiesekundiline orgasm on pahatihti ainus rõõm, mida tänapäeva isased elus kogevad.
Automaatsed seksfantaasiad silme ees, kasutab enamik meist partnerit lihtsalt masturbatsioonivahendina. “Lühikese organismihetke jooksul on mõtlemine välja lülitatud,” märgib Ekenberg. “See üürike puhkus on ainus viis vabaneda mõistuse terrorist, mistõttu ollaksegi seksi kinnismõtete küüsis. Samal ajal leidub üha rohkem inimesi, kes aastast teise aina vähem seksivad.“
See seminar on erinev kõikidest teistest enesearengukursustest, mil olen osalenud. Olen siin koos Kallimaga. Viimaks on mu kõrval Mees, kes ei nimeta mu sõpru ja meie ringkonda „sina ja su enesetapjate klubiks“. Olen Ta poole õhanud viimased kümme aastat – ja nüüd on Ta minuga.
Jah, võib-olla ei ole meie kaks selle kursuse päris-sihtgrupp. Me lähedus on alles nii värske ja kirglik, et pruugib vaid pisut puid alla visata – ja juba süttime särinal põlema. Me januneme teineteise järele ilma seksiseminaritagi. Kui poleks lapsi ja töiseid kohustusi, me voodist vist välja ei saakski. Ma ei tea, milline oleks elu praegu, kui oleksin sellele kursusele jõudnud oma eksmehega pärast 15 aastat abielu. Või Tema oma laste emaga. Tõenäoliselt poleks meist kumbki oma eelmistest partneritest lahku läinudki. Aga praegu pole sel enam tähtsust.
Kadunud elujanu, pinges kehad.
„See siin ei ole tantraseminar, mille eesmärgiks on muuta teid seksuaalselt vabamaks,“ kummutab Johan hirmu nagu peaksid tema kursusel osalejad end paljaks võtma ja/või läbisegi seksima. „Mida me antud nädalavahetusel harjutame, ei ole klassikaline seksiõpetus, mille ideeks on produtseerida orgasmi. Me ei asu õppima kummalisi tehnikaid, mis võiksid viia uutesse kõrgustesse, vaid kasutame seksuaalsust kui töövahendit, et saavutada kontakti oma põhiolemusega ja õppida, kuidas seda maailmale paremini väljendada. Kõige selle käigus te muutute vabamaks, kuid see ei ole eesmärk omaette.“
Meid kõiki on üles kasvatatud teadmisega, et ma ei ole piisavalt hea ega sobitu teiste sekka. „Ma pean arenema ja kõvasti tööd tegema,“ kirjeldab Johan levinud tendentsi. „Seega olen ma üksi ja õnnetu ses veidras maailmas, kus tuleb vaid võidelda ja vaeva näha. Kui me oma sügaval sisimas teaksime, et miski pole ohtlik ja kõik, mis juhtub, on õigupoolest parim – oleks see maailmarevolutsioon. Lõppeks ei ole tähtis, kes on parajasti president, vaid see, kui elus me suudame olla ja palju armastust tunda!“
Meie kaasaegsete põhiprobleem seiseb selles, et oma tunnetega ei olda kontaktis. „Me liigume ringi nagu kapid – üleni pinges – ja väldime olukordi, kus me võiksime midagi tunda,“ nendib Johan. „See on põhjus, miks hääbub ka paaride seksuaalelu. Kui meil ei ole kontakti oma tunnetega, seks ei toimi. Tõelise armastuse ja kire kogemise eelduseks on avada oma süda ja olla tunnetes aus. Kui sa tahad kinkida partnerile ainsa tõeliselt unikaalse anni – iseenda – pead sa olema tingimusteta kontaktis nii oma kurbuse kui kiimaga. Selles seisneb seksuaalse treeningu olulisim osa.”
Niisiis me treenime, alustades tantsimisest, sest kehalugemist õppinud õpetaja teab, kuidas läbi füüsise liigutamise jõuda stressivabamasse seisundisse, et alatasa hinnanguid andev meel vaibuks ning inimesed avaneksid. Algul pole see sugugi lihtne, sest me jääme kimpu juba esimese ülesandega puudutada neid kehaosi, mis endale meeldivad. Kuidas mulle saaks meeldida oma ebatäiuslikkus ühes lisakilode või kõverustega?
„Mida enam kehalisi pingeid aja jooksul lisandub, seda jäigemaks ja liikumatumaks me muutume,“ märgib Johan. „Paindumatute, tundepelglike kehadega ei oma mingit tähtsust, kui mitmeid seksitehnikaid te järgida üritate. Kord juba oma tunded maha keeranud, juhtub sama kogu seksuaalsusega.“
Valust ekstaasini.
„Ee-ee, meie kohustusliku „koduse tööni“ ei jõudnudki – enne läksime riidu,“ tunnistab üks paar avapäevajärgsel hommikul. „Ma ütlesin, et mul on valus, ja sa jätkasid ikka!“ lisab naine.
„Kui naise keha on vaba, tundub seks nagu tants, kuid kui naine on krampis, on tema vagiina lihtsalt auk, kuhu mees oma riista sisse topib,“ sõnab Johan. „ Pinged, mis naiste alakeha kammitsevad, ei ole niivõrd personaalsed, vaid seotud pigem tuhandete aastate ajalooga: sõjad, vägistamised, rasked sünnitused, hukkunud lapsed. Kui integreerida valu armastuseks, loome me maailma rohkem rahu ja vähendame pingeid. Niisiis on aeg hakata naiselikkust väärtustama ja ülistama! Selle asemel, et püüda täide viia pornofilmidest nähtut, kuidas seks peaks toimuma, hinga ja lõdvestu; tunneta, mida partner tunneb, kui teda siit või sealt puudutad. Kui naine julgeb näidata välja oma hirmu, tunnetab ka mees tema haavatavaid kohti, kuna nad on ühendatud. Nähes, et mehel on armastus silmis, kui ta naisesse siseneb, usaldab naine lõdvestuda ja avaneda... Seksifilmide nõksud ei toimi, kuna tõelisel lähedusel ei ole mingit pistmist tegemise, vaid olemisega, teisisõnu kohalolekuga. Ei ole tähtsust, mida teha oma käte või peenisega. Kas te suudate olla kohal ja lihtsalt ühte sulanduda, selle asemel, et kuhugi tingimata välja jõuda – aidata teisel orgasmi saada?“
...Ja siis me harjutame koolituse kõige suuremat väljakutset – et seksuaalne erutus ja armastuse tundmine toimuks samaaegselt. „Ma pole sind veel puudutanudki – ja juba sa niutsud ekstaasis,“ kohmab Ta nõutult. Jah, ma olen taevasse teel...! See on just See, millest Johan räägib. Et kui paar on omavahel tõeliselt lähedane, avaneb naine nagu lill ja on valmis meest vastu võtma avalisüli nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Just seal me praegu olemegi. „Ma armastan sind!“ sosistan kallimale. Esimest korda kõigi nende pikkade aastate jooksul. „Mina sind ka,“ vastab Tema.
Ilma mõt-le-ma-ta!
Johan leiab, et mõtlemine on otsekui sõltuvus. „Kui me vaatleme oma mõtteid lähemalt, on kõik üks korduv bullshit. Kui palju on meil muremõtteid! Me oleme sõltvuses muretsemisest – mõistus leiab aina uusi põhjuseid südamevaluks. Samuti on vihaga. Kuid meil ei ole vaja kõike mõista! Selle asemel, et võtta roiskuv prügikott ette ning sorteerida ja nuusutada kogu praht läbi, viska see rämps minema!“
Kohe-kohe saab see imeline nädalavahetus otsa ja me kõik naaseme oma argipäeva, milles tuleb seista taas silmitsi töö ja miljoni muu kohustusega. Tean täpselt, et nelja päeva pärast on energiatase langenud, pea vajub taas õlgade vahele ja näib, et ainus, mis aitaks, on uus enesearengukursus...
„Meie kultuuris on kombeks otsida kenasid kogemusi,“ nõustub Johan. „Kui midagi toredat on toimunud, me soovime seda korrata, arvates, et saame sama elamuse. Kui see kursus andis sulle midagi ilusat, sa arvad: davai, lähme uuele kursusele ja kogeme uuesti! Kuid sa ei saa elust läbi minna ootuses, et andke mulle veel üks hea kogemus! Me peame uskuma, et elu annab meile sarnaseid kogemusi – erineval moel, iga päev. Tuleb lõpetada hinnangute andmine! Kui me oleme eluga kontaktis, me teame, et tulevad uued kogemused ning elu annab meile just seda, mida me enim vajame.
Liiga palju mõeldes kaotame sideme eluga. Mida rohkem me suudame lahti lasta ideest, et teame täpselt, kuidas asjad peaksid arenema, seda rohkem on meis hingerahu. Seega: usaldage elu! Las iga päev olla kui kingitus! Vahest ei teeni te oma praeguses töökohas kõige rohkem raha, kuid see on parim, mis teil on! Probleemiks ei ole mitte üks või teine olukord, vaid suhtumine sellesse. Seepärast me ka kannatame – mis on hea või halb, sõltub vaid meie meelest. Kaua eestlastel kulub arusaamiseks, et venelaste sissetung Eestisse oli hea, kuna sellest sündis midagi ilusat? Kui kaua võtab aega, et mõista: see, et mu tüdruk mind maha jättis või mind haigus tabas, on parim, mis võis juhtuda?“
Seksuaalsusega on samuti. „Võtta tänuga vastu, mida igal päeval on pakkuda – see on tatnristlik ellusuhtumine. Traditsioonilises maailmas me planeerime, mida partneriga teha, enne kui me temaga õieti kohtunud oleme: esmalt ütlen ma talle midagi ilusat, seejärel me joome teed, siis hakkame seksima... See ei ole kohalolek! Pigem looge lähedusest tants, mille puhul kumbki ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Nõnda on ka kogu elu tants, milles me kõik osaleme, olles lõpptulemuse eest võrdselt vastutavad. Kui elus tahad sa olla? Kui palju armastust tahad sa tunda? Kui sa päeva (loe:elu) lõpul istud käed rinnal risti ja väidad, et ei juhtunud midagi, mis sulle oleks kasu toonud, oled sa ise süüdi, sest sind ei olnud kohal!“
Ma usun, meie kahe suurimaks ülesandeks on mitte vajuda argielu all küüru ega hiilida piki seinaääri, vaid söandada elada nii, et tõeline olemus võiks õitseda. Mulle meeldib meenutada Johani sagedast ütlust: "Lilled peavad õitsema, muidu sureksid mesilased ära! Me peame inimestena õitsema, muidu surevad teised inimesed meie ümber nälga." Nii lihtne on mattuda igapäevakohustuste, ületöötamise ning rutiini frustratsiooni alla, unustades, et kuskil oli See Paik ja niisugune ühtekuuluvustunne... Niisiis on praeguseks "kodutööks" ennekõike see, kuidas hoida lõket põlemas ja tuba soojana ka siis, kui välised olud ei võimalda parajasti kaminasse puid lisada.
_______________________________________________
* Lähem info enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee