Aeg elama hakata
Krista Dudarenko
Tervis Pluss, mai 2007
“Me elame, et naerda ja armatseda!” ütleb Rootsi nõustaja ja hingamisterapeut Johan Ekenberg. Ta on veendunud, et intrigeeriva pealkirjaga enesearenguseminar “Seks – kiirtee Jumala juurde,” mida siinsed huvilised võivad maikuus juba neljandat korda külastada*, on parim, millega ta viimase 20 aasta jooksul hakkama on saanud.
“Kui ma olin 20-aastane, teadsin vaid üht: ma ei hakka elama elu, milles ma pole õnnelik,” tunnistab Johan. “Pärinen perekonnast, kus peab omana korralikku töökohta, teenima head raha jne. Kogu elu olen ma näinud isa istumas oma tähtsas kabinetis. Ühel hommikul sain aru, et mitte tema ei oma seda kontorit, vaid kontor omab teda. Ta on lihtsalt ori. Seega ei alustanud ma millegagi enne, kui veendusin: asi on piisavalt lõbus, et sellega tegeleda. Päev, mil sa ei tunne armastust ja rahulolu, on kasutult raisatud päev…”
Läheduse otsinguil
“Miks mitte teha kõige lõbusamat asja, mida võiks ette kujutada?,” vastab Johan küsimusele, kuidas võib nn seksiseminar olla tema kahe aastakümne väljapaistvaim saavutus. “Ehk näha inimesi, olla neile tõeliselt lähedal ja puudutada teemat, millest kõik on huvitatud. Kuna olen avastanud, et seks võib olla midagi oluliselt enamat, kui nn tavaseks, tahan ma seda teadmist jagada.” Johani seminarid pole seksuaalsed moel, nagu kiputakse eelarvamuslikult oletama. Nende raames ei jagata nippe partneri võrgutamiseks ega teavet keha mõnupunktidest. Tema nädalalõpukursused on pigem elust ja armastusest. “Kui saada inimestega päriselt lähedaseks, võib ühtlasi puudutada ka seksuaalsuse aspekti,” usub Johan. Ja üks võimalus lähedust kogeda on praktiseerida näiteks vabastavat hingamist. Hingamisterapeudina on Johan tunnetanud, et selles tehnikas on elemente, mida võib tunda ka hea seksi puhul –avatus ja armastus, ilma mistahes kiimasuseta. “Sama juhtub õigupoolest mistahes teraapias – armastuse keskkonnas. Me saame üksteisega tõeliselt lähedasteks, ja seda me ju soovimegi.” Johan tahab, et inimesi juhiks armastuse kogemus, aga mitte hirmusegane harjumus tundeid alla suruda, mis on viinud meid võimetuseni tunda rõõmu kõigest olemasolevast, kaasaarvatud iseendast. Et avaneda ja armastust sügavamalt kogeda, tuleb tema kursuslastel teha harjutusi, mis põhinevad liikumisel, hingamisel ja häälel. Indias kehakeele lugemist õppinud Johan teab, et keha räägib alati tõtt, samal ajal kui suu järjekindlalt valetab. “Seetõttu vaatan ma kehasid, et näha, kes need inimesed on. Kui keha ütleb: ma olen kurb, teeme me harjutusi, kus saaks nutta. Pole probleemi, kui sa ütled, et oled kurb ja su nägu on kurb – see on reaalsus. Paraku ütleb ühiskond, et ainus normaalne emotsioon on olla õnnelik, niisiis me naeratame vihased olles. Sellega ajame segadusse nii ennast kui teisi ega tea lõpuks enam, mida me tunneme või kes me oleme.”
Kingitus maailmale
Eesti abielupaarid ei räägi ega seksi enam omavahel. Olles 15 aastat koos elanud, paarisuhe hääbub. Johan usub, et suhe kustub, kui uks teiste juurde on suletud. “Situatsioonis, kus ei tohiks mujale isegi vaadata, muutub kõik kirjeldamatult tüütuks – olla pidevalt ühe inimesega koos, vahtida telekat, juua oma õhtust drinki… Mõne aasta pärast suhe ongi hääbunud! Põhjus, miks me iseendile säärase kultuuri lõime, on see, et meil on hirm. Ma tahan oma partnerit kontrolli all hoida, kuna ma kardan, et kui ta saab võimaluse heita pilgu kellegi teise poole, mõistab ta, et ma ei ole küllalt hea ja jätab mu maha. Niisiis baseerub kogu abieluinstitutsioon hirmul, aga mitte armastusel. Seevastu oleks vaja ellu õhku tuua, teistega lähedaseks saada ja uut infot ammutada; ühesõnaga näha, et maailmas on veel teisigi inimesi. Sel juhul sa ärkad üles – ja sinu abielu ärkab tardumusest.” Me kardame end väljendada ja inimeste ees esineda, me muretseme, mida teised võiksid meist arvata jne. Johan usub, et parim viis seada oma väärtushinnangute neurootilised emotsioonid kahtluse alla on esitada neile väljakutse. “Paari aasta eest osales mu kursusel naine, kes ei olnud mitte ülekaaluline, vaid sõna otseses mõttes paks,” meenutab Johan. “Mõistagi oli see tema jaoks suur probleem. Me tegime harjutust, mis nägi ette lahtiriietumist ja grupi ees tantsimist. Ta oli nii hirmul, et ühel hetkel oli ta vihane minu, seejärel enda peale, edasi süüdistas paksuse pärast oma ema jne. Süüdlaste otsimine ei ole lahendus. Reaalsus on see, et sa oled hetkel ülekaaluline. Sa võid jätkata viha pidamist ja süüdistamist, ning arvata, et kõik vihkavad sind välimuse pärast. Või aktsepteerid seda – mis on tegelikult ainus võimalus. Too naine asus grupi ees tantsima ja riideid seljast võtma. Ma ütlesin talle: näita meile, kui seksikas sa oled! Värista oma rindu! Lase käia! Nii ta tegigi. Algul oli näha, et vanad programmid käisid ta peas aina edasi. Ent kui talle hakkas oma keha meeldima, kui ta tundis tegevusest mõnu ja hakkas nägema iseend kingitusena maailmale, juhtus ime. Kõik mehed hakkasid tema kehas ilu nägema ning armusid sellesse! Seega pole ilul mingit pistmist füüsilise välimusega. Sa võid näida väliselt täiuslik, kuid kui sa hoiad end kontrolli all, ei ole kontaktis oma emotsioonidega, vaid tahad, et kõik sind armastaksid, kuna ise sa ennast ei armasta, ei soovi keegi su lähedal olla. Ma näen seda oma kursustel pidevalt – populaarsed on need, kes on elus. Ilu on elus olemine. Sa oled veendunud, et sa teistele ei meeldi. Aga äkki see pole nii? Esita väljakutse ja sa näed, et eksid – see ongi mu koolituse põhiidee. Lõpuks sa usud, et oled sama hea, kui kõik teised. Sa oled kingitus maailmale.”
Ekstaasi ilma meelemürkideta
Johan ei suitseta ega tarvita alkoholi ning õpetab ka oma kursuslastele, kuidas viia end ekstaasi ilma meelemürkideta. Paljud meist teevad oma esimese sigareti 15-aastaselt. “Mitte kellelegi siin planeedil ei meeldi oma esimene sigarett,“ teab Johan. Miks nad siis teise võtsid? “Sest neile oli olulisem saada rühmas aktsepteeritud, kui teha midagi, mis meeldiks ja maitseks hästi. Sama kehtib alkoholi kohta. Esimest korda viskit proovides ei meeldi see kellelegi. Mõne aja pärast harjud sa nii ära, et sulle hakkab viski meeldima. Kui oled paar aastat vangis istunud ning pääsed välja, igatsed sa uuesti tagasi, sest see oli turvaline. Inimestele elavad abieludes, mis neile ei meeldi, aga nõnda on nad harjunud.” Küsimus on ennekõike selles, et kui sa saad kontakti oma tunnete ja kehaga ning adud, et see sigarett ei maitsenud eriti hästi, miks peaks uue tõmbama? “Kuid kuna su enesehinnang on liiga madal ja sa tahad koguda kindlust kuhugi kuuludes, võtad sa teise sigareti, oled peagi suitsetaja – ja köhid nagu hull,” räägib Johan. “Ärgake üles ja teadvustage, mis on oluline! Inimesed suitsetavad ja kuritarvitavad alkoholi ning elavad armastuseta kooseludes, olles hirmude alla maetud.” Johan peab end poliitikuks, kes tegeleb inimeste üles äratamisega, et panna nad nägema, mis elus on oluline – jääda terveks. Paljud lõpetavad suitsetamise surmahirmu ajel. “See vale hoiak,” leiab Johan. “Kui nad end armastaksid, ei suitsetaks nad enam. Kui Jumal tuleks taevast alla ja ütleks: “Sa oled täiuslik. Sina oled see õige,” ehk kui võiks saada kogu armastuse, mida sa vajad, lõpetaksid sa elu elamise, mis pole piisavalt hea. Niisiis on kõige aluseks armastuse puudus – nimelt seetõttu tehakse asju, mida ei taheta. Me oleme tulvil süü-, mitte armastustunnet.” Armastus on märksa olulisem kui ekstaatiline seks, rõhutab Johan. “Aga ma tahan, et inimestel oleks ka ekstaatilise seksi kogemus, kuna siis ärakavad nad spirituaalsesse reaalsusse ja tunnistavad, kui imelised olevused nad. Ma loodan, et ükskord saadakse aru – me kõik oleme ühendatud. Meist igaühel on kaalu.”
Siin ja praegu
Ka Johan rõhutab siin ja praegu elamise tähtsust, millest viimasel ajal on palju räägitud. Sest õigupoolest on see ainus reaalsus – elu toimubki ainult praegu. Kui mõelda, et elu algab siis, kui saan kooli lõpetatud/teise töökoha/uue elukaaslase/veel ühe lapse… jääme me kõikidest võimalustest ilma. Võib-olla on praegune ainus, mis meil siin maailmas on? “Seega: lõbutsegem!” hüüatab Johan. “Enamik inimesi ei lõbutse. Nad ootavad reede õhtut. Reede õhtul aga juhtub midagi, mis paneb mõistma, et see pole piisavalt hea. Ja elu pole kunagi piisavalt hea, sest mina pole piisavalt hea.” Johan soovitab oma kursuslastele alati harjutust võtta üks päev nö vabaks, et uurida oma elu põhjalikult. ”Kõnni oma majas ringi, vaata ja hinda seda, mis sul on. Näe asju, mis seisavad su köögis. Vaata oma sõpru – sina oled mu kõrval praegu. See võimalus on mu elus siiani ainus – ja toimub nüüd.” Niisuguse suhtumisega toimub elu nüüd ja me ei pea meeleheitlikult homset ootama. Kui tänane meeldib, on homne õigupoolest veel parem. Aga kui teha ainult tulevikuplaane või mõelda eilsest, jääme me reaalsusest ilma ja masendume. “Ka seks ei toimi, kui me ei ela siin ja praegu,” naaseb Johan jutu algusse. “Inimesed seksivad, sest võib-olla kahe minuti või poole tunni pärast võin ma partneri orgasmini viia – meil on ju kohustus teisele orgasmi tekitada. Nauding aga kestab kaks sekundit… See on lollus! Tundkem elust mõnu, sest kui me praegu lõbutseme, on homne veel parem!” Pahatihti suudetakse seda alles siis, kui elada pole enam palju. “Kui arst ütleks, et mulle on jäänud vaid nädal, vaataksin ma tõsiselt oma elu ning aduksin, et pean rääkima emaga, tänama kõiki oma lähedasi jne, sest nädala pärast mind enam pole,” kirjeldab Johan tüüpilist suhtumist. “Järelikult on viimane nädal olulisem kui kõik senised nädalad su elus. Miks mitte elada igat nädalat nii nagu oleks see viimne? Mina nimetan seda ekstaatiliseks hoiakuks. Siis hakkad sa nägema siin ja praegu reaalsust, mis on ju ometi ilus…” Kuid kui elada siin ja praegu, peame me hakkama iseend armastama. Ja see on juba märksa raskem.
Aeg ärgata Nii nagu mistahes põgenemisel argipäevast, kipub tõsiellu naastes hajuma ka kosutava nädalalõpukursuse eufooria. Osalejad pöörduvad tagasi oma turvalisse reaalsusse, väites: “Selle kutiga on midagi viltu. Ja too kursus ei võinud olla tõsi.” Sest kui tõepoolest elada nende kolme päeva kogemusest sündinud tõe vaimus, vajab praegune elu muutmist. Aga meil pole piisavalt energiat seda teha. Üks nädalavahetus ei suuda muuta kultuuri, milles me oleme elanud 35 aastat. Paljud Johani kursusel käinud pöörduvad pärast tema õpetatu vastu, arvates, et neile tehti lihtsalt ajupesu. Või leiavad, et vabastav hingamine on uimasti. “Sest kui kõik kogetu oleks õige, pole mu elu ju piisavalt hea,” on Johan armutu. “Kas on tõesti normaalne elada koos inimesega, kellega sind ei liida ei armastus ega seks? Ei ole.” Kord Johani seminaril käinud tulevad tema juurde uuesti – inimesed ei suuda unustada, et neil päevil kogesid nad midagi sellist, mida tahaks ka oma igapäevaellu. Ning pärast paari seminari jõutakse arvamusele, et oma eluga peab midagi ette võtma, sest vajadused nõuavad olemasolevast rohkemat. Samas kardetakse harjumuspärast muuta – meid kõiki saadab ju vastutus nimetajaga “kaasa, laps(ed) ja majalaen.” Johan möönab, et muutumine võtab väga kaua aega. Teda ei huvita üksikute inimeste elu muutmine; ta ei lahenda isiklikke probleeme ega teosta psühhoteraapiat. “Ma tahaksin muuta meie kultuuri armastavamaks. Inimesed teevad ikka halbu tegusid – meil on endiselt kehvi päevi, me ütleme ja teeme ikka seda, mida ei taha. Küsimus ei ole täiuslikuks saamisest. Peamine on ärgata üles ja tajuda reaalsust: me oleme siin, et lõbutseda!” Johan usub, et kui näha, mis elu tegelikult võiks olla – mida armastus võiks tähendada, oleks sel põrutav mõju otsustele, mida me teeme. “Kui me tõeliselt aduksime, et elul on väga hea tähendus, ilus siht, siis me enam ei kardaks. Me ei peaks enam nii palju muretsema. Ja elu võiks olla tõesti lausa lust!”
___________________________
* Lähem info Eestis korraldavatest enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee
Lugu sajast ahvist Teadlane söötis ühel saarel ahvidele magusaid kartuleid. Kui ta pani suure koti kartulitega ahvide juurde, ei saanud nood algul aru, millega tegu. Ahvid ei suutnud kartuleid süüa, sest need olid porised. Seega nad ignoreerisid kartulikotti. Mõne aja pärast tuli ühele ahvile idee viia üks kartul vee juurde, pesta see ära ja süüa. Teised ahvid vahtisid seda pealt ega reageerinud kuidagi. Too ahv aga jätkas kartulite pesemist ja söömist. Asja märkas tema parim sõber: hmm, mida sina teed? Ahaa, võtad midagi kotist ja pesed veel juures? Ma proovin ka. Temagi võttis kartuli, pesi selle ära ja hakkas sööma. Niisiis küürisid kaks ahvi kartuleid ning sõid need seejärel ära. Mõne nädala pärast oli saarel 99 ahvi, kes sama tegid. Tuhanded teised sellest ei hoolinud. Ühel hommikul võtsid 100 ahvi oma magusad kartulid ja läksid neid pesema. Kõik tegid ühel ajal ühte ja sama. Siis jõudis sõnum pärale ka kõikidele ülejäänud ahvidele…
Johan täiendab: “Mina ootan, et 100 ahvi läheksid oja äärde oma kartuleid pesema. Kui piisavatel inimestel on spirituaalseid kogemusi ehk kui nad on käinud enesearengukursustel, teinud vabastavat hingamist ja kogenud armastust, on see meie kultuuris tohutu muudatus. Pole oluline, mis juhtub meist üksikutega. Meil on vaja paljusid inimesi, kes hirmu asemel hakkaksid elama armastusest…”
Tervis Pluss, mai 2007
“Me elame, et naerda ja armatseda!” ütleb Rootsi nõustaja ja hingamisterapeut Johan Ekenberg. Ta on veendunud, et intrigeeriva pealkirjaga enesearenguseminar “Seks – kiirtee Jumala juurde,” mida siinsed huvilised võivad maikuus juba neljandat korda külastada*, on parim, millega ta viimase 20 aasta jooksul hakkama on saanud.
“Kui ma olin 20-aastane, teadsin vaid üht: ma ei hakka elama elu, milles ma pole õnnelik,” tunnistab Johan. “Pärinen perekonnast, kus peab omana korralikku töökohta, teenima head raha jne. Kogu elu olen ma näinud isa istumas oma tähtsas kabinetis. Ühel hommikul sain aru, et mitte tema ei oma seda kontorit, vaid kontor omab teda. Ta on lihtsalt ori. Seega ei alustanud ma millegagi enne, kui veendusin: asi on piisavalt lõbus, et sellega tegeleda. Päev, mil sa ei tunne armastust ja rahulolu, on kasutult raisatud päev…”
Läheduse otsinguil
“Miks mitte teha kõige lõbusamat asja, mida võiks ette kujutada?,” vastab Johan küsimusele, kuidas võib nn seksiseminar olla tema kahe aastakümne väljapaistvaim saavutus. “Ehk näha inimesi, olla neile tõeliselt lähedal ja puudutada teemat, millest kõik on huvitatud. Kuna olen avastanud, et seks võib olla midagi oluliselt enamat, kui nn tavaseks, tahan ma seda teadmist jagada.” Johani seminarid pole seksuaalsed moel, nagu kiputakse eelarvamuslikult oletama. Nende raames ei jagata nippe partneri võrgutamiseks ega teavet keha mõnupunktidest. Tema nädalalõpukursused on pigem elust ja armastusest. “Kui saada inimestega päriselt lähedaseks, võib ühtlasi puudutada ka seksuaalsuse aspekti,” usub Johan. Ja üks võimalus lähedust kogeda on praktiseerida näiteks vabastavat hingamist. Hingamisterapeudina on Johan tunnetanud, et selles tehnikas on elemente, mida võib tunda ka hea seksi puhul –avatus ja armastus, ilma mistahes kiimasuseta. “Sama juhtub õigupoolest mistahes teraapias – armastuse keskkonnas. Me saame üksteisega tõeliselt lähedasteks, ja seda me ju soovimegi.” Johan tahab, et inimesi juhiks armastuse kogemus, aga mitte hirmusegane harjumus tundeid alla suruda, mis on viinud meid võimetuseni tunda rõõmu kõigest olemasolevast, kaasaarvatud iseendast. Et avaneda ja armastust sügavamalt kogeda, tuleb tema kursuslastel teha harjutusi, mis põhinevad liikumisel, hingamisel ja häälel. Indias kehakeele lugemist õppinud Johan teab, et keha räägib alati tõtt, samal ajal kui suu järjekindlalt valetab. “Seetõttu vaatan ma kehasid, et näha, kes need inimesed on. Kui keha ütleb: ma olen kurb, teeme me harjutusi, kus saaks nutta. Pole probleemi, kui sa ütled, et oled kurb ja su nägu on kurb – see on reaalsus. Paraku ütleb ühiskond, et ainus normaalne emotsioon on olla õnnelik, niisiis me naeratame vihased olles. Sellega ajame segadusse nii ennast kui teisi ega tea lõpuks enam, mida me tunneme või kes me oleme.”
Kingitus maailmale
Eesti abielupaarid ei räägi ega seksi enam omavahel. Olles 15 aastat koos elanud, paarisuhe hääbub. Johan usub, et suhe kustub, kui uks teiste juurde on suletud. “Situatsioonis, kus ei tohiks mujale isegi vaadata, muutub kõik kirjeldamatult tüütuks – olla pidevalt ühe inimesega koos, vahtida telekat, juua oma õhtust drinki… Mõne aasta pärast suhe ongi hääbunud! Põhjus, miks me iseendile säärase kultuuri lõime, on see, et meil on hirm. Ma tahan oma partnerit kontrolli all hoida, kuna ma kardan, et kui ta saab võimaluse heita pilgu kellegi teise poole, mõistab ta, et ma ei ole küllalt hea ja jätab mu maha. Niisiis baseerub kogu abieluinstitutsioon hirmul, aga mitte armastusel. Seevastu oleks vaja ellu õhku tuua, teistega lähedaseks saada ja uut infot ammutada; ühesõnaga näha, et maailmas on veel teisigi inimesi. Sel juhul sa ärkad üles – ja sinu abielu ärkab tardumusest.” Me kardame end väljendada ja inimeste ees esineda, me muretseme, mida teised võiksid meist arvata jne. Johan usub, et parim viis seada oma väärtushinnangute neurootilised emotsioonid kahtluse alla on esitada neile väljakutse. “Paari aasta eest osales mu kursusel naine, kes ei olnud mitte ülekaaluline, vaid sõna otseses mõttes paks,” meenutab Johan. “Mõistagi oli see tema jaoks suur probleem. Me tegime harjutust, mis nägi ette lahtiriietumist ja grupi ees tantsimist. Ta oli nii hirmul, et ühel hetkel oli ta vihane minu, seejärel enda peale, edasi süüdistas paksuse pärast oma ema jne. Süüdlaste otsimine ei ole lahendus. Reaalsus on see, et sa oled hetkel ülekaaluline. Sa võid jätkata viha pidamist ja süüdistamist, ning arvata, et kõik vihkavad sind välimuse pärast. Või aktsepteerid seda – mis on tegelikult ainus võimalus. Too naine asus grupi ees tantsima ja riideid seljast võtma. Ma ütlesin talle: näita meile, kui seksikas sa oled! Värista oma rindu! Lase käia! Nii ta tegigi. Algul oli näha, et vanad programmid käisid ta peas aina edasi. Ent kui talle hakkas oma keha meeldima, kui ta tundis tegevusest mõnu ja hakkas nägema iseend kingitusena maailmale, juhtus ime. Kõik mehed hakkasid tema kehas ilu nägema ning armusid sellesse! Seega pole ilul mingit pistmist füüsilise välimusega. Sa võid näida väliselt täiuslik, kuid kui sa hoiad end kontrolli all, ei ole kontaktis oma emotsioonidega, vaid tahad, et kõik sind armastaksid, kuna ise sa ennast ei armasta, ei soovi keegi su lähedal olla. Ma näen seda oma kursustel pidevalt – populaarsed on need, kes on elus. Ilu on elus olemine. Sa oled veendunud, et sa teistele ei meeldi. Aga äkki see pole nii? Esita väljakutse ja sa näed, et eksid – see ongi mu koolituse põhiidee. Lõpuks sa usud, et oled sama hea, kui kõik teised. Sa oled kingitus maailmale.”
Ekstaasi ilma meelemürkideta
Johan ei suitseta ega tarvita alkoholi ning õpetab ka oma kursuslastele, kuidas viia end ekstaasi ilma meelemürkideta. Paljud meist teevad oma esimese sigareti 15-aastaselt. “Mitte kellelegi siin planeedil ei meeldi oma esimene sigarett,“ teab Johan. Miks nad siis teise võtsid? “Sest neile oli olulisem saada rühmas aktsepteeritud, kui teha midagi, mis meeldiks ja maitseks hästi. Sama kehtib alkoholi kohta. Esimest korda viskit proovides ei meeldi see kellelegi. Mõne aja pärast harjud sa nii ära, et sulle hakkab viski meeldima. Kui oled paar aastat vangis istunud ning pääsed välja, igatsed sa uuesti tagasi, sest see oli turvaline. Inimestele elavad abieludes, mis neile ei meeldi, aga nõnda on nad harjunud.” Küsimus on ennekõike selles, et kui sa saad kontakti oma tunnete ja kehaga ning adud, et see sigarett ei maitsenud eriti hästi, miks peaks uue tõmbama? “Kuid kuna su enesehinnang on liiga madal ja sa tahad koguda kindlust kuhugi kuuludes, võtad sa teise sigareti, oled peagi suitsetaja – ja köhid nagu hull,” räägib Johan. “Ärgake üles ja teadvustage, mis on oluline! Inimesed suitsetavad ja kuritarvitavad alkoholi ning elavad armastuseta kooseludes, olles hirmude alla maetud.” Johan peab end poliitikuks, kes tegeleb inimeste üles äratamisega, et panna nad nägema, mis elus on oluline – jääda terveks. Paljud lõpetavad suitsetamise surmahirmu ajel. “See vale hoiak,” leiab Johan. “Kui nad end armastaksid, ei suitsetaks nad enam. Kui Jumal tuleks taevast alla ja ütleks: “Sa oled täiuslik. Sina oled see õige,” ehk kui võiks saada kogu armastuse, mida sa vajad, lõpetaksid sa elu elamise, mis pole piisavalt hea. Niisiis on kõige aluseks armastuse puudus – nimelt seetõttu tehakse asju, mida ei taheta. Me oleme tulvil süü-, mitte armastustunnet.” Armastus on märksa olulisem kui ekstaatiline seks, rõhutab Johan. “Aga ma tahan, et inimestel oleks ka ekstaatilise seksi kogemus, kuna siis ärakavad nad spirituaalsesse reaalsusse ja tunnistavad, kui imelised olevused nad. Ma loodan, et ükskord saadakse aru – me kõik oleme ühendatud. Meist igaühel on kaalu.”
Siin ja praegu
Ka Johan rõhutab siin ja praegu elamise tähtsust, millest viimasel ajal on palju räägitud. Sest õigupoolest on see ainus reaalsus – elu toimubki ainult praegu. Kui mõelda, et elu algab siis, kui saan kooli lõpetatud/teise töökoha/uue elukaaslase/veel ühe lapse… jääme me kõikidest võimalustest ilma. Võib-olla on praegune ainus, mis meil siin maailmas on? “Seega: lõbutsegem!” hüüatab Johan. “Enamik inimesi ei lõbutse. Nad ootavad reede õhtut. Reede õhtul aga juhtub midagi, mis paneb mõistma, et see pole piisavalt hea. Ja elu pole kunagi piisavalt hea, sest mina pole piisavalt hea.” Johan soovitab oma kursuslastele alati harjutust võtta üks päev nö vabaks, et uurida oma elu põhjalikult. ”Kõnni oma majas ringi, vaata ja hinda seda, mis sul on. Näe asju, mis seisavad su köögis. Vaata oma sõpru – sina oled mu kõrval praegu. See võimalus on mu elus siiani ainus – ja toimub nüüd.” Niisuguse suhtumisega toimub elu nüüd ja me ei pea meeleheitlikult homset ootama. Kui tänane meeldib, on homne õigupoolest veel parem. Aga kui teha ainult tulevikuplaane või mõelda eilsest, jääme me reaalsusest ilma ja masendume. “Ka seks ei toimi, kui me ei ela siin ja praegu,” naaseb Johan jutu algusse. “Inimesed seksivad, sest võib-olla kahe minuti või poole tunni pärast võin ma partneri orgasmini viia – meil on ju kohustus teisele orgasmi tekitada. Nauding aga kestab kaks sekundit… See on lollus! Tundkem elust mõnu, sest kui me praegu lõbutseme, on homne veel parem!” Pahatihti suudetakse seda alles siis, kui elada pole enam palju. “Kui arst ütleks, et mulle on jäänud vaid nädal, vaataksin ma tõsiselt oma elu ning aduksin, et pean rääkima emaga, tänama kõiki oma lähedasi jne, sest nädala pärast mind enam pole,” kirjeldab Johan tüüpilist suhtumist. “Järelikult on viimane nädal olulisem kui kõik senised nädalad su elus. Miks mitte elada igat nädalat nii nagu oleks see viimne? Mina nimetan seda ekstaatiliseks hoiakuks. Siis hakkad sa nägema siin ja praegu reaalsust, mis on ju ometi ilus…” Kuid kui elada siin ja praegu, peame me hakkama iseend armastama. Ja see on juba märksa raskem.
Aeg ärgata Nii nagu mistahes põgenemisel argipäevast, kipub tõsiellu naastes hajuma ka kosutava nädalalõpukursuse eufooria. Osalejad pöörduvad tagasi oma turvalisse reaalsusse, väites: “Selle kutiga on midagi viltu. Ja too kursus ei võinud olla tõsi.” Sest kui tõepoolest elada nende kolme päeva kogemusest sündinud tõe vaimus, vajab praegune elu muutmist. Aga meil pole piisavalt energiat seda teha. Üks nädalavahetus ei suuda muuta kultuuri, milles me oleme elanud 35 aastat. Paljud Johani kursusel käinud pöörduvad pärast tema õpetatu vastu, arvates, et neile tehti lihtsalt ajupesu. Või leiavad, et vabastav hingamine on uimasti. “Sest kui kõik kogetu oleks õige, pole mu elu ju piisavalt hea,” on Johan armutu. “Kas on tõesti normaalne elada koos inimesega, kellega sind ei liida ei armastus ega seks? Ei ole.” Kord Johani seminaril käinud tulevad tema juurde uuesti – inimesed ei suuda unustada, et neil päevil kogesid nad midagi sellist, mida tahaks ka oma igapäevaellu. Ning pärast paari seminari jõutakse arvamusele, et oma eluga peab midagi ette võtma, sest vajadused nõuavad olemasolevast rohkemat. Samas kardetakse harjumuspärast muuta – meid kõiki saadab ju vastutus nimetajaga “kaasa, laps(ed) ja majalaen.” Johan möönab, et muutumine võtab väga kaua aega. Teda ei huvita üksikute inimeste elu muutmine; ta ei lahenda isiklikke probleeme ega teosta psühhoteraapiat. “Ma tahaksin muuta meie kultuuri armastavamaks. Inimesed teevad ikka halbu tegusid – meil on endiselt kehvi päevi, me ütleme ja teeme ikka seda, mida ei taha. Küsimus ei ole täiuslikuks saamisest. Peamine on ärgata üles ja tajuda reaalsust: me oleme siin, et lõbutseda!” Johan usub, et kui näha, mis elu tegelikult võiks olla – mida armastus võiks tähendada, oleks sel põrutav mõju otsustele, mida me teeme. “Kui me tõeliselt aduksime, et elul on väga hea tähendus, ilus siht, siis me enam ei kardaks. Me ei peaks enam nii palju muretsema. Ja elu võiks olla tõesti lausa lust!”
___________________________
* Lähem info Eestis korraldavatest enesearengu- ja hingamiskursustest www.inspirekeskus.ee
Lugu sajast ahvist Teadlane söötis ühel saarel ahvidele magusaid kartuleid. Kui ta pani suure koti kartulitega ahvide juurde, ei saanud nood algul aru, millega tegu. Ahvid ei suutnud kartuleid süüa, sest need olid porised. Seega nad ignoreerisid kartulikotti. Mõne aja pärast tuli ühele ahvile idee viia üks kartul vee juurde, pesta see ära ja süüa. Teised ahvid vahtisid seda pealt ega reageerinud kuidagi. Too ahv aga jätkas kartulite pesemist ja söömist. Asja märkas tema parim sõber: hmm, mida sina teed? Ahaa, võtad midagi kotist ja pesed veel juures? Ma proovin ka. Temagi võttis kartuli, pesi selle ära ja hakkas sööma. Niisiis küürisid kaks ahvi kartuleid ning sõid need seejärel ära. Mõne nädala pärast oli saarel 99 ahvi, kes sama tegid. Tuhanded teised sellest ei hoolinud. Ühel hommikul võtsid 100 ahvi oma magusad kartulid ja läksid neid pesema. Kõik tegid ühel ajal ühte ja sama. Siis jõudis sõnum pärale ka kõikidele ülejäänud ahvidele…
Johan täiendab: “Mina ootan, et 100 ahvi läheksid oja äärde oma kartuleid pesema. Kui piisavatel inimestel on spirituaalseid kogemusi ehk kui nad on käinud enesearengukursustel, teinud vabastavat hingamist ja kogenud armastust, on see meie kultuuris tohutu muudatus. Pole oluline, mis juhtub meist üksikutega. Meil on vaja paljusid inimesi, kes hirmu asemel hakkaksid elama armastusest…”