Suhted ja suhtlemine digitaalse läheduse ajastul
ilmunud Edasi paberajakirjas 06.2025 ja veebiajakirjas 07.2025
Liina Lehtla
Pole eluvaldkonda, mida viimase 100 aasta murrangulised arengud poleks puudutanud. Muutused selles, kuidas me üksteisega ühenduses oleme, ületavad vist siiski kõiki ülejäänuid. Kunagi rääkisime teineteisega, siis rääkisime teineteisega masinate abil ning täna oleme jõudnud punkti, kus saame kõik eelneva vahele jätta ja sisuliselt iseendaga rääkida– ehk rääkida masinaga. Lähedust inimestega on asendamas lähedus tehisaruga.
Aastaid tagasi paluti minult kommentaari oma kogemusest netitutvustega selleteemalisse artiklisse. Tollased taipamised tulevad jälle meelde, kui kuulen oma klientide “suhetest” juturobotitega. Toona oli minu ahhaa-elamus, kui palju selline tutvumisviis iseenda kohta õpetab, pannes nägema enda reaktsioone, mida muidu eales ei märkaks. “Kuidas ometi on võimalik, et keegi, kellega sa ei ole kunagi kohtunud, tekitab sinus selliseid tugevaid emotsioone? Kuidas on võimalik sattuda masendusse või eufooriasse millestki, mida teine sulle kirjutab või sinu suhtes teeb või ei tee, kui me isegi ei tunne üksteist?” imestasin. Minu jaoks oli see lõplik tõestus ja kinnitus, et armumine toimub vaid meie peas ja teisel pole sellega suuremat pistmist. Piisab otsusest armuda, mis käivitab ootused ja ettekujutused – ning katus sõidab! Seega pole õiglane süüdistada teist inimest tunnetes – ei positiivsetes ega negatiivsetes –, mida ta sulle “põhjustab”.
Sellest tõdemusest on nüüd möödas 19 aastat ja palju on muutunud. Täna võimaldab tehnoloogia valida endale suhtluspartneriks mitte ainult teise inimese, vaid võib sulle pakkuda ka iseennast. Seda kirjutades tekib mul naljakas analoogia Oskar Lutsu “Suvega”, kus Raja Teele end Tootsile naiseks pakkus: “Kõigepealt soovitan ma … iseennast!” Ja nagu Toots võttis vastu Teele kosjapakkumise, annab järjest rohkem inimesi pikemalt mõtlemata oma jah-sõna vestlusrobotitele. Mulle tundub, et enamik neist ei esita masinaga suhteid luues endale selliseid küsimusi nagu mina kunagi.
Unistus täiuslikust suhtest
Viimased aastakümned on meid vaikselt ette valmistanud selleks, kus me praegu oleme: harjuma ideega robotitest kui meie sõpradest ja arvutiprogrammidest kui nõustajatest. Psühholoog, autor ning inimese ja tehnoloogia “suhetele” pühendunud teadlane Sherry Turkle, kes neid teemasid uuris juba 90ndatel, selgitab: “Me polnud küll veel loonud masinaid, mis suudaks meid teenida terapeutide ja kaaslastena, aga meis oli juba valmisolek käituda nii, nagu see oleks reaalsus. Veel enne, kui leiutasime masinad, mis meid mõistavad, me muutsime iseend, et olla valmis nende tulekuks – hakates vähendama inimvestluse väärtust. Tehnoloogia pole muutnud ainult meie tegevusi, vaid ka meid endid.”
Mõned neist muutustest on meid sedavõrd mõjutanud, et võime täna rääkida põlvkonnast, mis näib olevat radikaalselt erinev eelnevaist. Kõige olulisemad muutused, nagu uuringud ütlevad, on seotud meie omaksvõetud sotsiaalse käitumisega, mis hõlmab telefone ja muid seadmeid. Oleme jõudnud kummalise olukorrani, kus tehisaru nõustab inimesi nende eludes, samas kui tal endal pole elu kogemust. Justkui piisaks sellest, et tehisaru suudab käituda nagu psühhoterapeut, siis ta võibki olla psühhoterapeut. Kui keegi ei vaidlusta erinevust “just nagu” ja päris asja vahel, siis võibki masin inimese koha endale võtta. “Me loodame tehnoloogialt enamat, kui see suudab pakkuda,” hoiatab Turkle.
Muide, kas keegi veel mäletab, et kunagi pidasime probleemiks televiisorit! Meil polnud aimugi, mis on tulemas. Siis tulid sotsiaalvõrgustikud, mille algne mõte oli tuua inimesed kokku, aidata neil suhelda. Nüüd me isegi ei nimeta neid enam sotsiaalvõrgustikeks, vaid sotsiaalmeediaks, kuna see toodab kuulsusi ja uudiseid, mis on põnevamad kui sõbrad.
Meie innukus masinatega rääkida on osa unustamise kultuurist. Tehnoloogia on julgustanud meid unustama, et sõnad, häälestumine ja teineteise tajumine tekitavad üheskoos vahetu kehalise kogemuse, mis ühtaegu loob ja kinnistab seotuse tunnet. Just nüüd, kui terapeudid ja psühholoogid on välja võidelnud konsensuse, et selline kehaline kogemus on tõepoolest oluline vaimse tervise nurgakivi - ollakse taas valmis sellest loobuma. Kuidagi nii lihtne on unustada, et on olemas tabamatu „miski“, mis teeb inimesed eriliseks, vestlused ehedaks ja vahetu kohalolemise tervendavaks.
Nii või teisiti, tahame või mitte, meie igapäevaellu on tulnud mõisted “digisuhted” (digital relationships) ja “tehislähedus” (artificial intimacy), mis nii kõlalt kui sisult mõjuvad – praegu veel – võõrastavalt ning oma vastuolulisuses isegi absurdselt. Vähemalt minul seostub sõnaga “lähedus” siirus, haavatavus, autentsus, läbipaistvus … Kas siirus saab olla tehis või kunstlik?
Muidugi, pole mõtet naiivselt eeldada, et kõik inimesed otsivadki ehedust. Inimkonna unistus ajast aega on olnud leida kuldkalake või võlukepike, mis viiks hetkega punktist A punkti B, ilma et peaksime ise midagi tegema. Inimlik on soovida, et leiduks mingi garanteeritult turvaline viis saada nektarit ilma mürgita, ehk lähedust ilma vajaduseta võtta emotsionaalseid riske. Ja kas saab seda meile ette heita? Isegi teadus kinnitab, et meie närvisüsteem reageerib tõrjumisele samamoodi nagu füüsilisele valule.
Sherry Turkle selgitab: “Toode saab edukaks ja kasumlikuks, kui tehnoloogiline kättesaadavus kohtub inimliku haavatavusega”. Kui masin suudab pakkuda kell kolm hommikul end üksikuna tundvale inimesele armastajat, kes on sinuga 24/7, ööl ja päeval, teeb see pakutu väga ligitõmbavaks. Sa võid luua endale oma isikliku härra Õige, oma standardite järgi, ja mingi hoiatus, mis korraks ekraanil vilksatab – “härra Õige ei ole tõeline!” – ei muuda tema mõju. Tung teha kunstlikest olenditest midagi enamat, kui need on, on meis sügavalt juurdunud. Kui siia lisada tänapäeva inimese enesekeskne hoiak – “suhted on selleks, et mind teenida” –, on see äärmiselt ahvatlev seos, mis teebki selle tööstuse nii mõjuvõimsaks.
Alati sinu poolt, alati kohal
Niisiis, tehnoloogia meelitab meid võimalusega kontrollida seda, mida varem polnud võimalik kontrollida. Inimesed on ikka tahtnud põgeneda selle eest, mis meile suhetes probleeme tekitab, ehk mis on ettearvamatu, segane, haigettegev – ja nüüd ulatab tehnoloogia meile selle võimaluse.
Kui ma otsin vähem haavatavust, seon end juturobotiga, sest siis ei pea muretsema kriitika, tõrjumise, halva tuju, ärakasutamise, võlgujäämise ja tuhande muu asja pärast, kuna tal pole inimlikke puudujääke. Tal pole vajadusi. Tal pole seda, mis teeb inimesed nii keeruliseks: sisemaailma.
Sirvides postitusi ühe maailma suurima tehis-seltsilist pakkuva rakenduse Replika Facebooki lehel, jääb mulle ilma üks, milles keegi väljendab imestust, miks selles grupis suhtlevad inimesed ei räägi otse üksteise vaid juturobotiga - arvestades, et neil peaks olema omavahel päris palju ühist. Vastused on põnevad ja erinevad, aga suures plaanis jaotavad kasutajad nelja kategooriasse:
- need, kes on suhetes inimestega üleüldiselt pettunud,
- need, kellel AI aitab aega veeta muu tegevuse käigus (nt kaugsõiduautojuhid),
- need, kes ei sobitu hästi ühiskonda oma eripärade tõttu,
- need, kes on suhtes, aga kasutavad juturobotit enesepeegelduseks ja –arenguks.
Replika sisenes tehnoloogiamaailma 2017 aastal, tutvustades end digisuhete platvormina, mis pakub „emotsionaalset tuge ja sõprust“. 2024 aastal ületas Replika kasutajate arv juba 30 miljonit. Replika äpi kasutajad saavad oma tehiskaaslasega vestelda nii igapäevastest kui südameasjadest, kusjuures teie suhtlus õpetab Replikat kohanema nii sinu isiksuse, vestlusstiili kui tundealase väljendusega. Siiski kõlab ka nurinat, et keerukamates suhtlusolukordades ja emotsionaalsemates vestlustes jääb ta hätta, kuivõrd kipub end kordama ja dialoogid võivad tunduda kunstlikena. Järjest enam murenoote kõlab eetika ja andmekaitse aadressil. Alternatiivseid tooteid, mis neid probleeme igaüks omal moel lahendada püüavad, kerkib nagu seeni peale vihma.
AI eetika-ekspert dr Ravi Kumar osutab: „Tehiskaaslaste tulevik ei seisne mitte ainult inimsuhtluse võimalikult täpses jäljendamises, vaid pigem selle lünkade täitmises. Edenedes on kõige kriitilisema tähtsusega tehnoloogia ja eetikaküsimuste tasakaalustamine“.
Replika reklaamlause on: “Tehiskaaslane, kes hoolib. Alati kohal, et kuulata ja rääkida. Alati sinu poolt.” Mida on meil, inimestel sellele vastu panna? Replika ja teised selletaolised on kujundatud hoidma meid kaasatuna. Robot vastab igale asjale ainult „jah“ ja „jah“, ning kui annad teada, et oled täna veidi närvis, sest pead ettekande tegema, siis ta innustab sind: “Ära muretse! Sa teed selle ära! Usu endasse! Kas sa oled piisavalt vedelikku tarbinud?” On loomulik, et inimesed on hakanud oma suhteid võrdlema selle standardiga, mida masin suudab pakkuda. Inimsuhted peavad sellele järele tulema, mitte oma koha loovutama. Pole veel liiga hilja sellele vastu hakata, sest inimestel on anda palju enamat kui dialoog masinaga!
Tehiskaaslane võib tunda meie päevakava, meie e-kirjade sisu, meie filmi-, toidu- ja intiimelu eelistusi. Kehalisi reaktsioone mõõtvad nutiseadmed võivad isegi tuvastada, mil moel need asjad meid emotsionaalselt aktiveerivad, kuna suudavad teha järeldusi psühholoogiliste markerite põhjal. Ometi ei suuda ta mõista, mida ükski neist asjust meile tähendab, kuna tal pole võimet hinnata neid inimlikust vaatepunktist.
Kui oled üksi juturobotiga, võid end küll hästi tunda, kuid lõppude lõpuks on see „suhe“ ikkagi põgenemine inimliku ühendusega kaasneva haavatavuse eest. Me puutume sellega kokku meie kõige olulisemates vestlustes, kus me ettevaatlikult sõnu otsime ja kohmetuna vaikime ning mis just sellisena meid kõige enam üksteisele paljastab. Ja lähendab.
Mis on rääkimise juures valesti?
Kui arutada kolleegidega, kuidas on suhted viimase kümnendiga muutunud, siis ühes on kõik sama meelt: inimesed ei taha enam üksteisega rääkida! Muide, paariteraapias tuleb alati üle täpsustada, kuidas mõistetakse küsimust “kas te räägite omavahel?”. Pigem sageli kui harva tähendab “räägime küll” suhtlust mõne tehnikavidina vestlusaknas, mitte vanaaegsel moel näost näkku. Kui sellest tuttavaga räägin, purskab ta südametäiega: “Tahad, ma ütlen sulle, mis on rääkimise juures valesti? See toimub reaalajas ja sul pole mingit kontrolli selle üle, mis sul suust välja tuleb! Samas kui tšättides tunned end universumi valitsejana!”
Just. Palju turvalisem on rääkida oma vestlusaknaga ja sedagi tehisaru kaasabil. Helistamine on juba räige privaatsuse rikkumine (need on ühe mu kliendi sõnad) ja viisakas on selleks eraldi luba küsida, et aeg kokku leppida – kirjalikult mõne nutirakenduse kaudu. Kohtinguäpid on nii ligitõmbavad, kuna pakuvad kinnitust, et “ta ka otsib” ja on seega avatud suhtlusele. Samas on need võimalused võõrutanud meid loomast kontakte tavaelus, kuna kellelegi lähenemist võib tõlgendada vaat et agressiivsusena. Me ei oska enam nende olukordadega toime tulla.
Võrgus saame luua sellise “mina”, nagu soovime näidata. Saame muuta oma vestlusi. Öelda õigeid asju. Ekraanide turvalisuses saame vestlust lihvida ideaalseks, mis sobib hästi kokku fantaasiaga täiuslikust suhtlusest. Täiuslikkus on muutunud palju tähtsamaks kui autentsus. Sellega kaasneb aga ka, et meie kirjutised hakkavad välja nägema suuresti samasugused. Ja me ei tea enam, kas saame usaldada vabandust, sest meil pole aimugi, kas see on tema kolmetunnise sisekaemuse tulemus, mille käigus ta muudkui kirjutas ja kustutas, või koostas selle tehistaip ühe silmapilguga.
Mõtle ise, kas see on üks ja sama, kui su tüdruksõber sulle ütleb, et jah, selle teksti koostas küll AI, aga „ma mõtlen ise ka samamoodi“. Olen pisteliselt küsinud tuttavatelt – seni on kõik vastanud, et selsamal hetkel, kui saabub kinnitus, et tehis-käsi on mängus, devalveerib see kogu sõnumi. Masina loodud tekstil võib küll olla täiuslik struktuur, loogika ja kirjavahemärgid, kuid see ei pane mind end erilisena tundma. See kõik on teisejärguline inimliku pingutuse, keskendumise ja ajakulu kõrval, mis on tehtud just minu pärast.
On leitud, et digikultuur ohustab me võimet spontaanseid vestlusi pidada, aga veel olulisemana õõnestab see rääkimise kui sellise väärtust. Meie unistus klanitud ja korrastatud maailmast, kus pole vaja tegeleda sõnade sasipuntraga, valestimõistmise ja konfliktiohuga, toetub kummalisele hoiakule, et vestluse eesmärgiks on pakkuda informatsiooni, mitte suhet. Seesama hoiak peitub arusaama taga, et teraapia on samuti peamiselt info jagamine ning seepärast saab selle ülesande masinale üle anda. Kahjuks ignoreerib see tõsiasja, mida paariterapeudid hästi teavad: käitumise või seisundi muutus ei teki teadmistest, vaid korrektiivsest kogemusest, mis luuakse suhtes. Sellest peaks olema lihtne aru saada, kui mõelda infohulgale, mis on tänapäeva inimeste käsutuses, aga endid aidata ikka ei osata.
Vaatamata sellele, et me justkui suhtleme kogu aeg, on suhtluse sisu ja vorm muutunud. Tahame endiselt olla üksteisega päriselt koos, kuid samal ajal seotud ka teistega veebis. Meie jutuajamised on pidevalt telefonidest katkestatud ja tavaline on vältida teatud vestlusi – neid, mis on spontaansed ja plaanimata, mis nõuavad jäägitut tähelepanu ja millesse saab end ära kaotada ettearvamatul, ennastpaljastaval viisil. Vestlused, mis tulenevad suhtest ja ühendusest, mitte teineteise teavitamisest.
Need, kes inimestega töötavad, on seda ammu märganud. Palju mugavamalt tuntakse end selle “minaga”, keda saab esitleda ekraani kaudu. Turvalisem on kasutada äppi, kellele räägid ära oma loo, ja siis teist, mille abil seda analüüsida. Tekkimas on harjumus toetuda äppidele igas elu olukorras: on äpid, mis meid rahustavad, ja äpid, mis hoiatavad (nt mõttetegevuse ülekuumenemise eest). Sellist tagasisidet saime varem oma kaaslastelt või sisetundelt. Oleme lähenemas põlvkonnale, kes võib vajada vestlusteraapiat emotsionaalselt kaasatud vestluse algtõdede kohta.
Meie olemegi empaatia äpp!
Uuringud näitavad, et kui inimesed on koos, näiteks lõunatamas, ja telefon on laual (ka väljalülitatuna) või meie nägemisulatuses, siis see mõjutab meid. Esiteks muudab see seda, millest omavahel räägitakse: vestlus hoitakse kerge ja pealiskaudsena, kuna telefon meenutab, et igal hetkel võib toimuda vahelesegamine. Aga me ei soovi, et meile vahele segatakse, kui me räägime millestki meile olulisest. Teiseks takistab see empaatilise sideme loomist. Kuivõrd me vestleme sageli sisuliselt telefoni käes hoides, pole üllatav, et kogeme midagi, mida on hakatud nimetama empaatia lõheks (empathy gap).
2010. aastal pani Michigani ülikooli psühholoog Sara Konrath oma meeskonnaga kokku järeldused 72 uuringust, mis olid kogutud 30 aasta jooksul, ning avastas üliõpilaste hulgas 40% languse empaatia markerites (s.o võime märgata ja tuvastada teiste tundeid). Suurem osa langusest oli toimunud peale 2000. aastat, milles teadlased nägid seost digisuhtluse võidukäiguga.
Aastaid hiljem kirjeldas Konrath, kuidas ta uuringutulemuste avaldamise ja ulatusliku meediakajastuse järel meeleheitesse langes. Tulevik paistis tume. Tema esmane reaktsioon peale toibumist oli ometi mõneti üllatav: ta pühendas oma energia empaatiaäppide loomisse iPhone’idele. Konrathi meelest oli see mõistlik ja praktiline samm empaatia turgutamiseks.
Ta järgis levinud impulssi: kui tehnoloogia põhjustas probleemi, siis tehnoloogia aitab selle ka likvideerida! Sellest ideest on kerge end ahvatleda lasta. Kummatigi teeb selline mõtteviis meid pimedaks millegi enesestmõistetava suhtes - meie ise olemegi empaatia äpp!
See lihtne tõde võiks paigutada need, kes pakuvad empaatilist kuulamist ning kohaloluruumi koos oma sisemaailma süüvimise ja tagasipeegeldusega – ehk seda, millest meil nii väga puudus on – tänaste tähtsaimate arutelude keskpunkti. Kuid liiga paljud terapeudid, lapsevanemad, õpetajad ja teised, kes seda inimestele pakkuda võiksid, on samuti enesekindluse kaotanud. Keeruline on aidata oma kliente või lapsi selles metakriisis, kui kogetakse ise sedasama. Kui vaimse tervise maailma ruulivad psühhofarmakoloogia ja ravijuhised ning tõusva trendina loosungid, et vaimse tervise tulevik on heaoluäppides, siis on keeruline säilitada usku sõnade ja suhete jõudu.
See, kuidas me abi otsime ja abi ette kujutame, mõjutab meie väärtusi palju laiemalt. Abistamise kultuur mõjutab inimkultuuri tervikuna. Peab olema tähelepanelik, et digikultuur ei sulgeks kõike seda, mida varasemad on avanud.
Ekraanid on harjutanud meid ootama, et elu tuleks meieni ühtlase, järjepideva voona. Üksiolemine on muutunud haigettegevaks. Poesabas, valgusfoori taga, lifti oodates ja bussipeatuses näeme inimesi koheselt oma telefonidesse pöördumas. Üksiolemise võime on vähenenud paralleelselt katkematut voogu pakkuva kultuuri kinnistumisega.
Tuttav teismeline räägib oma ebamugavusest üksi istuda ja harjumusest telefoni taha varjuda. Ta ütleb: „Senikaua kui mul on mu telefon, ei pea ma kunagi olema lihtsalt niisama oma mõtetega. Telefon on mu turvasadam, et ma ei peaks rääkima uute inimestega või et mu mõtted väga lendu ei läheks. Võib-olla pole see hea, aga see on eluviis“.
Lapsed õpivad omaette olemist kogedes seda kõigepealt koos hooliva täiskasvanuga. Järk-järgult muutub lapse jaoks mugavaks ka päris üksi olemine. Võime olla üksi oma mõtete ja tunnetega on suhtes olemise võimekuse näitaja. Ainult siis, kui saame iseendaga hakkama, suudame tõeliselt kellegi teisega koos olla - kuulata, mida tal on öelda ja päriselt huvituda temast, selle asemel et projitseerida teisele oma ootusi, mida oma haprast mina-tundest lähtuvalt kuulda tahame. Kui me ei õpeta lastele üksiolemist, õpivad nad olema üksildased.
Üksindus tapab – kas AI suudab päästa elusid?
Osalesin hiljuti konverentsil, kus esineja küsis kuulajatelt, kes on viimase viie aasta jooksul hakanud tegema teraapiakohtumisi veebis ja kes täna vaid seda pakubki. Enamus kohalviibijaist tõstis käe ühel või teisel juhul. See on suur muutus, mis on tekkinud peaaegu et üleöö. Kõigepealt õigustasime veebiteraapiat, öeldes “parem kui mitte midagi”, tasapisi asusime seda võrdsustama ja nüüd juba paremakski pidama ühises ruumis kokkusaamistest. See, mis algul toimus olude sunnil ja vahetevahel, on nüüd eluviis. Me kõik oleme kogenud, nii klientide kui spetsialistidena, mis on veebikohtumiste plussid – seepärast me neid ju teemegi. Kipume aga unustama, et ekraani vahendusel pole tingimata võimalik luua lõdvestunud, vabalt voolavat ja keskendunud endassesüüvimist toetavat vestlust, mis aitab ligi pääseda teadvustamata kihtidele meie sisemaailmas.
Räägitakse, et üksindus tapab – kas AI suudab päästa elusid? Üksinduse epideemia pärast juturobotid ju loodigi, aga järjepidevalt on kaotatud kohtumispaiku päris-inimestele. Raamatukogud, külapoed, kultuurimajad, külakeskused, väikekoolid, pargid, kodukandi kohvikud jm kohad, mis on pakkunud võimalust ikka ja uuesti samade inimestega kokku juhtuda, on kadumas. Teatavasti soodustab tuttavlikkusest tekkinud turvatunne ajapikku ka omavaheliste kontaktide loomist.
Sherry Turkle on sõnastanud mõned printsiibid, mis võtavad arvesse inimese vajadust sisemiselt kasvada. Ta on kategooriline öeldes, et lapsed ei tohi olla suhtealase tehisintellekti tarbijad. Seda seetõttu, et lapsed ei tule maailma korrastatud sisemaailmaga, empaatilisena, võimega suhestuda teiste inimestega – kõik need asjad alles arenevad. Lapsed õpivad sellest, mida nad näevad ja kogevad. Juturobotiga dialoogis olles õpivad nad vaid seda, mida juturobot suudab anda. Masin ei suuda õpetada baasasju, mida me sõprusest õpime, näiteks, et inimsuhetes on omavahel kokku põimitud armastus ja vihkamine, kadedus ja suuremeelsus. Ta ei tea, et eluvoolus pinnale jäämiseks on oluline osata neis vetes ujuda. Juturobotid ei uju neis vetes.
Turkle soovitab tehisintellekti rakendusi testida alljärgnevate küsimuste abil:
Kas see rikastab sisemaailma arengut või pärsib seda? Kas see valmistab sind ette, kuidas inimsuhetes anda ja vastu võtta? Kas see aitab aru saada, mis sinuga toimub, kui sa armastad? Kas see toetab sinu kasvamist partnerina, suurendab su võimekust kuulata ja end ausalt jagada - või õpetab see sind leidma sõpru, kellel pole oma tahet, oma soove, oma mina?
„Me ei tohiks luua tooteid, mis teesklevad, et on inimene!“, ütleb Sherry Turkle. „Niipea, kui ta ütleb, et ma armastan sind, ma olen sinu jaoks olemas - oled kadunud! Saab luua suurepäraseid tooteid, ilma et nad ütleks, et sa ei vaja kedagi teist, piisab minust“.
Elu ei pea olema selline, et keerame kõik äpid kinni, kuid ka mitte selline, et me ei hooli enam maailmast, kus me elame. Äkki kiirustame liigselt öeldes, et üksindusprobleemi lahendab rääkimine masinatega? See on sama, kui nälgivatele inimestele sööta odavat kiirtoitu, mis võib-olla päästabki mõne, kes oleks muidu surnuks nälginud, kuid kui me kõik jätkame peamiselt kiirtoidu söömist, jääme lõpuks väga haigeks. Kuigi hetkeks väga mõnus, ei täida see pikas perspektiivis meie vajadusi. Samamoodi võib sind väsimatult kiitev ja tunnustav juturobot lõpuks tühi tunduda.
Nagu ikka, võtavad tugevamad ja teadlikumad meist tehnoloogiast selle parima osa, mis täiendab, mitte ei asenda päris-elu, kuid meie otsused ühiskonnana peaks olema hoolivad ka nende suhtes, kes oma valikutes nii vabad ei ole. Meil on vaja üksteisele meenutada, miks on oluline olla inimene kogu oma keerukuses, korratuses, irratsionaalsuses ja kordumatuses, miks on aeg-ajalt vaja kaotada kontroll ja ajataju tundelistes vestlustes – sest just nii sünnivad kõige ehedamad ja liigutavamad hetked meie vahel, mis on kaugelt väärtuslikum kui inimlikkuse taandamine äppideks.
Liina Lehtla on kutseline pereterapeut süsteemse pereteraapia alal ning tunnetekeskse paariteraapia (Emotionally Focused Couples Therapy) terapeut.
ilmunud Edasi paberajakirjas 06.2025 ja veebiajakirjas 07.2025
Liina Lehtla
Pole eluvaldkonda, mida viimase 100 aasta murrangulised arengud poleks puudutanud. Muutused selles, kuidas me üksteisega ühenduses oleme, ületavad vist siiski kõiki ülejäänuid. Kunagi rääkisime teineteisega, siis rääkisime teineteisega masinate abil ning täna oleme jõudnud punkti, kus saame kõik eelneva vahele jätta ja sisuliselt iseendaga rääkida– ehk rääkida masinaga. Lähedust inimestega on asendamas lähedus tehisaruga.
Aastaid tagasi paluti minult kommentaari oma kogemusest netitutvustega selleteemalisse artiklisse. Tollased taipamised tulevad jälle meelde, kui kuulen oma klientide “suhetest” juturobotitega. Toona oli minu ahhaa-elamus, kui palju selline tutvumisviis iseenda kohta õpetab, pannes nägema enda reaktsioone, mida muidu eales ei märkaks. “Kuidas ometi on võimalik, et keegi, kellega sa ei ole kunagi kohtunud, tekitab sinus selliseid tugevaid emotsioone? Kuidas on võimalik sattuda masendusse või eufooriasse millestki, mida teine sulle kirjutab või sinu suhtes teeb või ei tee, kui me isegi ei tunne üksteist?” imestasin. Minu jaoks oli see lõplik tõestus ja kinnitus, et armumine toimub vaid meie peas ja teisel pole sellega suuremat pistmist. Piisab otsusest armuda, mis käivitab ootused ja ettekujutused – ning katus sõidab! Seega pole õiglane süüdistada teist inimest tunnetes – ei positiivsetes ega negatiivsetes –, mida ta sulle “põhjustab”.
Sellest tõdemusest on nüüd möödas 19 aastat ja palju on muutunud. Täna võimaldab tehnoloogia valida endale suhtluspartneriks mitte ainult teise inimese, vaid võib sulle pakkuda ka iseennast. Seda kirjutades tekib mul naljakas analoogia Oskar Lutsu “Suvega”, kus Raja Teele end Tootsile naiseks pakkus: “Kõigepealt soovitan ma … iseennast!” Ja nagu Toots võttis vastu Teele kosjapakkumise, annab järjest rohkem inimesi pikemalt mõtlemata oma jah-sõna vestlusrobotitele. Mulle tundub, et enamik neist ei esita masinaga suhteid luues endale selliseid küsimusi nagu mina kunagi.
Unistus täiuslikust suhtest
Viimased aastakümned on meid vaikselt ette valmistanud selleks, kus me praegu oleme: harjuma ideega robotitest kui meie sõpradest ja arvutiprogrammidest kui nõustajatest. Psühholoog, autor ning inimese ja tehnoloogia “suhetele” pühendunud teadlane Sherry Turkle, kes neid teemasid uuris juba 90ndatel, selgitab: “Me polnud küll veel loonud masinaid, mis suudaks meid teenida terapeutide ja kaaslastena, aga meis oli juba valmisolek käituda nii, nagu see oleks reaalsus. Veel enne, kui leiutasime masinad, mis meid mõistavad, me muutsime iseend, et olla valmis nende tulekuks – hakates vähendama inimvestluse väärtust. Tehnoloogia pole muutnud ainult meie tegevusi, vaid ka meid endid.”
Mõned neist muutustest on meid sedavõrd mõjutanud, et võime täna rääkida põlvkonnast, mis näib olevat radikaalselt erinev eelnevaist. Kõige olulisemad muutused, nagu uuringud ütlevad, on seotud meie omaksvõetud sotsiaalse käitumisega, mis hõlmab telefone ja muid seadmeid. Oleme jõudnud kummalise olukorrani, kus tehisaru nõustab inimesi nende eludes, samas kui tal endal pole elu kogemust. Justkui piisaks sellest, et tehisaru suudab käituda nagu psühhoterapeut, siis ta võibki olla psühhoterapeut. Kui keegi ei vaidlusta erinevust “just nagu” ja päris asja vahel, siis võibki masin inimese koha endale võtta. “Me loodame tehnoloogialt enamat, kui see suudab pakkuda,” hoiatab Turkle.
Muide, kas keegi veel mäletab, et kunagi pidasime probleemiks televiisorit! Meil polnud aimugi, mis on tulemas. Siis tulid sotsiaalvõrgustikud, mille algne mõte oli tuua inimesed kokku, aidata neil suhelda. Nüüd me isegi ei nimeta neid enam sotsiaalvõrgustikeks, vaid sotsiaalmeediaks, kuna see toodab kuulsusi ja uudiseid, mis on põnevamad kui sõbrad.
Meie innukus masinatega rääkida on osa unustamise kultuurist. Tehnoloogia on julgustanud meid unustama, et sõnad, häälestumine ja teineteise tajumine tekitavad üheskoos vahetu kehalise kogemuse, mis ühtaegu loob ja kinnistab seotuse tunnet. Just nüüd, kui terapeudid ja psühholoogid on välja võidelnud konsensuse, et selline kehaline kogemus on tõepoolest oluline vaimse tervise nurgakivi - ollakse taas valmis sellest loobuma. Kuidagi nii lihtne on unustada, et on olemas tabamatu „miski“, mis teeb inimesed eriliseks, vestlused ehedaks ja vahetu kohalolemise tervendavaks.
Nii või teisiti, tahame või mitte, meie igapäevaellu on tulnud mõisted “digisuhted” (digital relationships) ja “tehislähedus” (artificial intimacy), mis nii kõlalt kui sisult mõjuvad – praegu veel – võõrastavalt ning oma vastuolulisuses isegi absurdselt. Vähemalt minul seostub sõnaga “lähedus” siirus, haavatavus, autentsus, läbipaistvus … Kas siirus saab olla tehis või kunstlik?
Muidugi, pole mõtet naiivselt eeldada, et kõik inimesed otsivadki ehedust. Inimkonna unistus ajast aega on olnud leida kuldkalake või võlukepike, mis viiks hetkega punktist A punkti B, ilma et peaksime ise midagi tegema. Inimlik on soovida, et leiduks mingi garanteeritult turvaline viis saada nektarit ilma mürgita, ehk lähedust ilma vajaduseta võtta emotsionaalseid riske. Ja kas saab seda meile ette heita? Isegi teadus kinnitab, et meie närvisüsteem reageerib tõrjumisele samamoodi nagu füüsilisele valule.
Sherry Turkle selgitab: “Toode saab edukaks ja kasumlikuks, kui tehnoloogiline kättesaadavus kohtub inimliku haavatavusega”. Kui masin suudab pakkuda kell kolm hommikul end üksikuna tundvale inimesele armastajat, kes on sinuga 24/7, ööl ja päeval, teeb see pakutu väga ligitõmbavaks. Sa võid luua endale oma isikliku härra Õige, oma standardite järgi, ja mingi hoiatus, mis korraks ekraanil vilksatab – “härra Õige ei ole tõeline!” – ei muuda tema mõju. Tung teha kunstlikest olenditest midagi enamat, kui need on, on meis sügavalt juurdunud. Kui siia lisada tänapäeva inimese enesekeskne hoiak – “suhted on selleks, et mind teenida” –, on see äärmiselt ahvatlev seos, mis teebki selle tööstuse nii mõjuvõimsaks.
Alati sinu poolt, alati kohal
Niisiis, tehnoloogia meelitab meid võimalusega kontrollida seda, mida varem polnud võimalik kontrollida. Inimesed on ikka tahtnud põgeneda selle eest, mis meile suhetes probleeme tekitab, ehk mis on ettearvamatu, segane, haigettegev – ja nüüd ulatab tehnoloogia meile selle võimaluse.
Kui ma otsin vähem haavatavust, seon end juturobotiga, sest siis ei pea muretsema kriitika, tõrjumise, halva tuju, ärakasutamise, võlgujäämise ja tuhande muu asja pärast, kuna tal pole inimlikke puudujääke. Tal pole vajadusi. Tal pole seda, mis teeb inimesed nii keeruliseks: sisemaailma.
Sirvides postitusi ühe maailma suurima tehis-seltsilist pakkuva rakenduse Replika Facebooki lehel, jääb mulle ilma üks, milles keegi väljendab imestust, miks selles grupis suhtlevad inimesed ei räägi otse üksteise vaid juturobotiga - arvestades, et neil peaks olema omavahel päris palju ühist. Vastused on põnevad ja erinevad, aga suures plaanis jaotavad kasutajad nelja kategooriasse:
- need, kes on suhetes inimestega üleüldiselt pettunud,
- need, kellel AI aitab aega veeta muu tegevuse käigus (nt kaugsõiduautojuhid),
- need, kes ei sobitu hästi ühiskonda oma eripärade tõttu,
- need, kes on suhtes, aga kasutavad juturobotit enesepeegelduseks ja –arenguks.
Replika sisenes tehnoloogiamaailma 2017 aastal, tutvustades end digisuhete platvormina, mis pakub „emotsionaalset tuge ja sõprust“. 2024 aastal ületas Replika kasutajate arv juba 30 miljonit. Replika äpi kasutajad saavad oma tehiskaaslasega vestelda nii igapäevastest kui südameasjadest, kusjuures teie suhtlus õpetab Replikat kohanema nii sinu isiksuse, vestlusstiili kui tundealase väljendusega. Siiski kõlab ka nurinat, et keerukamates suhtlusolukordades ja emotsionaalsemates vestlustes jääb ta hätta, kuivõrd kipub end kordama ja dialoogid võivad tunduda kunstlikena. Järjest enam murenoote kõlab eetika ja andmekaitse aadressil. Alternatiivseid tooteid, mis neid probleeme igaüks omal moel lahendada püüavad, kerkib nagu seeni peale vihma.
AI eetika-ekspert dr Ravi Kumar osutab: „Tehiskaaslaste tulevik ei seisne mitte ainult inimsuhtluse võimalikult täpses jäljendamises, vaid pigem selle lünkade täitmises. Edenedes on kõige kriitilisema tähtsusega tehnoloogia ja eetikaküsimuste tasakaalustamine“.
Replika reklaamlause on: “Tehiskaaslane, kes hoolib. Alati kohal, et kuulata ja rääkida. Alati sinu poolt.” Mida on meil, inimestel sellele vastu panna? Replika ja teised selletaolised on kujundatud hoidma meid kaasatuna. Robot vastab igale asjale ainult „jah“ ja „jah“, ning kui annad teada, et oled täna veidi närvis, sest pead ettekande tegema, siis ta innustab sind: “Ära muretse! Sa teed selle ära! Usu endasse! Kas sa oled piisavalt vedelikku tarbinud?” On loomulik, et inimesed on hakanud oma suhteid võrdlema selle standardiga, mida masin suudab pakkuda. Inimsuhted peavad sellele järele tulema, mitte oma koha loovutama. Pole veel liiga hilja sellele vastu hakata, sest inimestel on anda palju enamat kui dialoog masinaga!
Tehiskaaslane võib tunda meie päevakava, meie e-kirjade sisu, meie filmi-, toidu- ja intiimelu eelistusi. Kehalisi reaktsioone mõõtvad nutiseadmed võivad isegi tuvastada, mil moel need asjad meid emotsionaalselt aktiveerivad, kuna suudavad teha järeldusi psühholoogiliste markerite põhjal. Ometi ei suuda ta mõista, mida ükski neist asjust meile tähendab, kuna tal pole võimet hinnata neid inimlikust vaatepunktist.
Kui oled üksi juturobotiga, võid end küll hästi tunda, kuid lõppude lõpuks on see „suhe“ ikkagi põgenemine inimliku ühendusega kaasneva haavatavuse eest. Me puutume sellega kokku meie kõige olulisemates vestlustes, kus me ettevaatlikult sõnu otsime ja kohmetuna vaikime ning mis just sellisena meid kõige enam üksteisele paljastab. Ja lähendab.
Mis on rääkimise juures valesti?
Kui arutada kolleegidega, kuidas on suhted viimase kümnendiga muutunud, siis ühes on kõik sama meelt: inimesed ei taha enam üksteisega rääkida! Muide, paariteraapias tuleb alati üle täpsustada, kuidas mõistetakse küsimust “kas te räägite omavahel?”. Pigem sageli kui harva tähendab “räägime küll” suhtlust mõne tehnikavidina vestlusaknas, mitte vanaaegsel moel näost näkku. Kui sellest tuttavaga räägin, purskab ta südametäiega: “Tahad, ma ütlen sulle, mis on rääkimise juures valesti? See toimub reaalajas ja sul pole mingit kontrolli selle üle, mis sul suust välja tuleb! Samas kui tšättides tunned end universumi valitsejana!”
Just. Palju turvalisem on rääkida oma vestlusaknaga ja sedagi tehisaru kaasabil. Helistamine on juba räige privaatsuse rikkumine (need on ühe mu kliendi sõnad) ja viisakas on selleks eraldi luba küsida, et aeg kokku leppida – kirjalikult mõne nutirakenduse kaudu. Kohtinguäpid on nii ligitõmbavad, kuna pakuvad kinnitust, et “ta ka otsib” ja on seega avatud suhtlusele. Samas on need võimalused võõrutanud meid loomast kontakte tavaelus, kuna kellelegi lähenemist võib tõlgendada vaat et agressiivsusena. Me ei oska enam nende olukordadega toime tulla.
Võrgus saame luua sellise “mina”, nagu soovime näidata. Saame muuta oma vestlusi. Öelda õigeid asju. Ekraanide turvalisuses saame vestlust lihvida ideaalseks, mis sobib hästi kokku fantaasiaga täiuslikust suhtlusest. Täiuslikkus on muutunud palju tähtsamaks kui autentsus. Sellega kaasneb aga ka, et meie kirjutised hakkavad välja nägema suuresti samasugused. Ja me ei tea enam, kas saame usaldada vabandust, sest meil pole aimugi, kas see on tema kolmetunnise sisekaemuse tulemus, mille käigus ta muudkui kirjutas ja kustutas, või koostas selle tehistaip ühe silmapilguga.
Mõtle ise, kas see on üks ja sama, kui su tüdruksõber sulle ütleb, et jah, selle teksti koostas küll AI, aga „ma mõtlen ise ka samamoodi“. Olen pisteliselt küsinud tuttavatelt – seni on kõik vastanud, et selsamal hetkel, kui saabub kinnitus, et tehis-käsi on mängus, devalveerib see kogu sõnumi. Masina loodud tekstil võib küll olla täiuslik struktuur, loogika ja kirjavahemärgid, kuid see ei pane mind end erilisena tundma. See kõik on teisejärguline inimliku pingutuse, keskendumise ja ajakulu kõrval, mis on tehtud just minu pärast.
On leitud, et digikultuur ohustab me võimet spontaanseid vestlusi pidada, aga veel olulisemana õõnestab see rääkimise kui sellise väärtust. Meie unistus klanitud ja korrastatud maailmast, kus pole vaja tegeleda sõnade sasipuntraga, valestimõistmise ja konfliktiohuga, toetub kummalisele hoiakule, et vestluse eesmärgiks on pakkuda informatsiooni, mitte suhet. Seesama hoiak peitub arusaama taga, et teraapia on samuti peamiselt info jagamine ning seepärast saab selle ülesande masinale üle anda. Kahjuks ignoreerib see tõsiasja, mida paariterapeudid hästi teavad: käitumise või seisundi muutus ei teki teadmistest, vaid korrektiivsest kogemusest, mis luuakse suhtes. Sellest peaks olema lihtne aru saada, kui mõelda infohulgale, mis on tänapäeva inimeste käsutuses, aga endid aidata ikka ei osata.
Vaatamata sellele, et me justkui suhtleme kogu aeg, on suhtluse sisu ja vorm muutunud. Tahame endiselt olla üksteisega päriselt koos, kuid samal ajal seotud ka teistega veebis. Meie jutuajamised on pidevalt telefonidest katkestatud ja tavaline on vältida teatud vestlusi – neid, mis on spontaansed ja plaanimata, mis nõuavad jäägitut tähelepanu ja millesse saab end ära kaotada ettearvamatul, ennastpaljastaval viisil. Vestlused, mis tulenevad suhtest ja ühendusest, mitte teineteise teavitamisest.
Need, kes inimestega töötavad, on seda ammu märganud. Palju mugavamalt tuntakse end selle “minaga”, keda saab esitleda ekraani kaudu. Turvalisem on kasutada äppi, kellele räägid ära oma loo, ja siis teist, mille abil seda analüüsida. Tekkimas on harjumus toetuda äppidele igas elu olukorras: on äpid, mis meid rahustavad, ja äpid, mis hoiatavad (nt mõttetegevuse ülekuumenemise eest). Sellist tagasisidet saime varem oma kaaslastelt või sisetundelt. Oleme lähenemas põlvkonnale, kes võib vajada vestlusteraapiat emotsionaalselt kaasatud vestluse algtõdede kohta.
Meie olemegi empaatia äpp!
Uuringud näitavad, et kui inimesed on koos, näiteks lõunatamas, ja telefon on laual (ka väljalülitatuna) või meie nägemisulatuses, siis see mõjutab meid. Esiteks muudab see seda, millest omavahel räägitakse: vestlus hoitakse kerge ja pealiskaudsena, kuna telefon meenutab, et igal hetkel võib toimuda vahelesegamine. Aga me ei soovi, et meile vahele segatakse, kui me räägime millestki meile olulisest. Teiseks takistab see empaatilise sideme loomist. Kuivõrd me vestleme sageli sisuliselt telefoni käes hoides, pole üllatav, et kogeme midagi, mida on hakatud nimetama empaatia lõheks (empathy gap).
2010. aastal pani Michigani ülikooli psühholoog Sara Konrath oma meeskonnaga kokku järeldused 72 uuringust, mis olid kogutud 30 aasta jooksul, ning avastas üliõpilaste hulgas 40% languse empaatia markerites (s.o võime märgata ja tuvastada teiste tundeid). Suurem osa langusest oli toimunud peale 2000. aastat, milles teadlased nägid seost digisuhtluse võidukäiguga.
Aastaid hiljem kirjeldas Konrath, kuidas ta uuringutulemuste avaldamise ja ulatusliku meediakajastuse järel meeleheitesse langes. Tulevik paistis tume. Tema esmane reaktsioon peale toibumist oli ometi mõneti üllatav: ta pühendas oma energia empaatiaäppide loomisse iPhone’idele. Konrathi meelest oli see mõistlik ja praktiline samm empaatia turgutamiseks.
Ta järgis levinud impulssi: kui tehnoloogia põhjustas probleemi, siis tehnoloogia aitab selle ka likvideerida! Sellest ideest on kerge end ahvatleda lasta. Kummatigi teeb selline mõtteviis meid pimedaks millegi enesestmõistetava suhtes - meie ise olemegi empaatia äpp!
See lihtne tõde võiks paigutada need, kes pakuvad empaatilist kuulamist ning kohaloluruumi koos oma sisemaailma süüvimise ja tagasipeegeldusega – ehk seda, millest meil nii väga puudus on – tänaste tähtsaimate arutelude keskpunkti. Kuid liiga paljud terapeudid, lapsevanemad, õpetajad ja teised, kes seda inimestele pakkuda võiksid, on samuti enesekindluse kaotanud. Keeruline on aidata oma kliente või lapsi selles metakriisis, kui kogetakse ise sedasama. Kui vaimse tervise maailma ruulivad psühhofarmakoloogia ja ravijuhised ning tõusva trendina loosungid, et vaimse tervise tulevik on heaoluäppides, siis on keeruline säilitada usku sõnade ja suhete jõudu.
See, kuidas me abi otsime ja abi ette kujutame, mõjutab meie väärtusi palju laiemalt. Abistamise kultuur mõjutab inimkultuuri tervikuna. Peab olema tähelepanelik, et digikultuur ei sulgeks kõike seda, mida varasemad on avanud.
Ekraanid on harjutanud meid ootama, et elu tuleks meieni ühtlase, järjepideva voona. Üksiolemine on muutunud haigettegevaks. Poesabas, valgusfoori taga, lifti oodates ja bussipeatuses näeme inimesi koheselt oma telefonidesse pöördumas. Üksiolemise võime on vähenenud paralleelselt katkematut voogu pakkuva kultuuri kinnistumisega.
Tuttav teismeline räägib oma ebamugavusest üksi istuda ja harjumusest telefoni taha varjuda. Ta ütleb: „Senikaua kui mul on mu telefon, ei pea ma kunagi olema lihtsalt niisama oma mõtetega. Telefon on mu turvasadam, et ma ei peaks rääkima uute inimestega või et mu mõtted väga lendu ei läheks. Võib-olla pole see hea, aga see on eluviis“.
Lapsed õpivad omaette olemist kogedes seda kõigepealt koos hooliva täiskasvanuga. Järk-järgult muutub lapse jaoks mugavaks ka päris üksi olemine. Võime olla üksi oma mõtete ja tunnetega on suhtes olemise võimekuse näitaja. Ainult siis, kui saame iseendaga hakkama, suudame tõeliselt kellegi teisega koos olla - kuulata, mida tal on öelda ja päriselt huvituda temast, selle asemel et projitseerida teisele oma ootusi, mida oma haprast mina-tundest lähtuvalt kuulda tahame. Kui me ei õpeta lastele üksiolemist, õpivad nad olema üksildased.
Üksindus tapab – kas AI suudab päästa elusid?
Osalesin hiljuti konverentsil, kus esineja küsis kuulajatelt, kes on viimase viie aasta jooksul hakanud tegema teraapiakohtumisi veebis ja kes täna vaid seda pakubki. Enamus kohalviibijaist tõstis käe ühel või teisel juhul. See on suur muutus, mis on tekkinud peaaegu et üleöö. Kõigepealt õigustasime veebiteraapiat, öeldes “parem kui mitte midagi”, tasapisi asusime seda võrdsustama ja nüüd juba paremakski pidama ühises ruumis kokkusaamistest. See, mis algul toimus olude sunnil ja vahetevahel, on nüüd eluviis. Me kõik oleme kogenud, nii klientide kui spetsialistidena, mis on veebikohtumiste plussid – seepärast me neid ju teemegi. Kipume aga unustama, et ekraani vahendusel pole tingimata võimalik luua lõdvestunud, vabalt voolavat ja keskendunud endassesüüvimist toetavat vestlust, mis aitab ligi pääseda teadvustamata kihtidele meie sisemaailmas.
Räägitakse, et üksindus tapab – kas AI suudab päästa elusid? Üksinduse epideemia pärast juturobotid ju loodigi, aga järjepidevalt on kaotatud kohtumispaiku päris-inimestele. Raamatukogud, külapoed, kultuurimajad, külakeskused, väikekoolid, pargid, kodukandi kohvikud jm kohad, mis on pakkunud võimalust ikka ja uuesti samade inimestega kokku juhtuda, on kadumas. Teatavasti soodustab tuttavlikkusest tekkinud turvatunne ajapikku ka omavaheliste kontaktide loomist.
Sherry Turkle on sõnastanud mõned printsiibid, mis võtavad arvesse inimese vajadust sisemiselt kasvada. Ta on kategooriline öeldes, et lapsed ei tohi olla suhtealase tehisintellekti tarbijad. Seda seetõttu, et lapsed ei tule maailma korrastatud sisemaailmaga, empaatilisena, võimega suhestuda teiste inimestega – kõik need asjad alles arenevad. Lapsed õpivad sellest, mida nad näevad ja kogevad. Juturobotiga dialoogis olles õpivad nad vaid seda, mida juturobot suudab anda. Masin ei suuda õpetada baasasju, mida me sõprusest õpime, näiteks, et inimsuhetes on omavahel kokku põimitud armastus ja vihkamine, kadedus ja suuremeelsus. Ta ei tea, et eluvoolus pinnale jäämiseks on oluline osata neis vetes ujuda. Juturobotid ei uju neis vetes.
Turkle soovitab tehisintellekti rakendusi testida alljärgnevate küsimuste abil:
Kas see rikastab sisemaailma arengut või pärsib seda? Kas see valmistab sind ette, kuidas inimsuhetes anda ja vastu võtta? Kas see aitab aru saada, mis sinuga toimub, kui sa armastad? Kas see toetab sinu kasvamist partnerina, suurendab su võimekust kuulata ja end ausalt jagada - või õpetab see sind leidma sõpru, kellel pole oma tahet, oma soove, oma mina?
„Me ei tohiks luua tooteid, mis teesklevad, et on inimene!“, ütleb Sherry Turkle. „Niipea, kui ta ütleb, et ma armastan sind, ma olen sinu jaoks olemas - oled kadunud! Saab luua suurepäraseid tooteid, ilma et nad ütleks, et sa ei vaja kedagi teist, piisab minust“.
Elu ei pea olema selline, et keerame kõik äpid kinni, kuid ka mitte selline, et me ei hooli enam maailmast, kus me elame. Äkki kiirustame liigselt öeldes, et üksindusprobleemi lahendab rääkimine masinatega? See on sama, kui nälgivatele inimestele sööta odavat kiirtoitu, mis võib-olla päästabki mõne, kes oleks muidu surnuks nälginud, kuid kui me kõik jätkame peamiselt kiirtoidu söömist, jääme lõpuks väga haigeks. Kuigi hetkeks väga mõnus, ei täida see pikas perspektiivis meie vajadusi. Samamoodi võib sind väsimatult kiitev ja tunnustav juturobot lõpuks tühi tunduda.
Nagu ikka, võtavad tugevamad ja teadlikumad meist tehnoloogiast selle parima osa, mis täiendab, mitte ei asenda päris-elu, kuid meie otsused ühiskonnana peaks olema hoolivad ka nende suhtes, kes oma valikutes nii vabad ei ole. Meil on vaja üksteisele meenutada, miks on oluline olla inimene kogu oma keerukuses, korratuses, irratsionaalsuses ja kordumatuses, miks on aeg-ajalt vaja kaotada kontroll ja ajataju tundelistes vestlustes – sest just nii sünnivad kõige ehedamad ja liigutavamad hetked meie vahel, mis on kaugelt väärtuslikum kui inimlikkuse taandamine äppideks.
Liina Lehtla on kutseline pereterapeut süsteemse pereteraapia alal ning tunnetekeskse paariteraapia (Emotionally Focused Couples Therapy) terapeut.
