Aeg olla koos ja eraldi
Ajakiri Edasi, märts 2025
Inimeseks olemise juurde käib vajadus olla koos, olla seotud. Samamoodi nagu vajadus autonoomia ja iseolemise järele. Ka iseendaga koos olemise järele. „Inimene areneb omaette olles“, ütles Luule Viilma, eesti oma tervendaja-teadjanaine. Eesti keeles on palju erilisi sõnu, ka see – omaette ehk iseendast ettepoole. Me kogume hetki ja elukogemusi teistega koos olemistest ning vajame siis omaette olemise aega, et seda kõike endast läbi lasta, iseendaga aru pidada, tunnetada, mida võtta või jätta. Nii, et see aitaks meid edasi.
Ometi tekib lähisuhetes sellesama iseendaga olemise pärast alatasa probleeme. Kui meil kõigil on samad põhivajadused, kuidas saab siis olla, et oma ruumi ja aja teema sedavõrd palju stressi tekitab? Miks me ei mõista teineteist poolelt sõnalt ega suuda olla tolerantsed, mõistlikud ja suuremeelsed? Ma arvan, et see on üks elu suurtest paradoksidest, mida ehk polegi võimalik lõplikult lahendada. Küll on võimalik õppida sellega toime tulema, vastuolusid integreerida. Paradoksaalselt on vajadused individuaalselt nii erinevad, sest need on seotud meie kujunemise looga. Nüansid ja detailid selles kipuvad määrama, kui palju lähedust või kaugust ma lähisuhetes vajan või talun. Ja nagu kiuste on paarisuhtes tihtipeale koos kaks inimest, kellest üks pigem kardab kaotada iseend ja teine, kes kardab kaotada partnerit.
Soov ja hirm olla seotud
Briti psühholoog ja psühhiaater John Bowlby tõi psühholoogiasse mõiste kiindumusvajadused (attachment needs), mis viitab vajadusele olla seotud nendega, kellest ma sõltun. Bowlby järgi pole turvaline kiindumus ainult lapse vajadus, vaid oluline läbi elu. Kui see vajadus on mulle olulistes suhetes katmata, näiteks paarisuhtes, siis saadab aju signaali, et ma pole enam kõige olulisem partneri jaoks, mul on oht teda kaotada. Tekib valuline reaktsioon, lausa paanika, sest elutähtis ressurss on defitsiidis.
See, mis nüüd edasi saab, sõltub igaühe kiindumusajaloost, ehk sellest, mida kogemus on õpetanud. Paraku on meil ainult piiratud arv võimalusi, kuidas häireolukorraga hakkama saada: püüda uuesti kontakti saavutada või tõmbuda kaitsesse. Nii hakkab üks paanika-olukorras võitlema ja protestima, et sundida partnerit tagasi tulema ja probleemiga tegelema, teine hoopis tõmbub endasse, püüdes eemaldumise abil tunnetes tasakaalu taastada, peaasi, et tülitsemist vältida. Kumbki soovib suhet päästa ja lähedust taastada, aga strateegiad selleks on vastupidised. Intensiivsed tunded tekivad mõlemal, kuigi see väljastpoolt vaadates nii ei paista, kuna eemalduja peidab tunded enda sisse ja protestija näitab tundeid välja. Ei üks ega teine pole toimiv viis sideme taastamiseks.
Oluline on aru saada, et me ei vali oma kiindumus-strateegiat vabatahtlikult - ehk seda, kuidas me ühenduse katkemisele automaatselt reageerime. Veel enam - meil ei saa mitte olla kiindumusvajadusi. Kuigi inimesed vahel soovivad seda, sest kiindumus muudab meid haavatavaks. Kellegi mittevajamine on kaitsestrateegia. Nii mõnigi ütleb või mõtleb tunnetemöllus valuliselt: „Kui mulle ometi ei läheks nii korda, mida sa ütled ja teed! Kui ma suudaks leiutada viisi mitte (sind) vajada, siis ma ei saaks haiget!“
Kõik, mis suhetes toimub, toimub läheduse pärast
Minu meelest on sellel, millisesse pinnasesse oma ruumi teema algatamine suhtes sattub otseses seoses kiindumusvajadustega ehk kui täis on parajasti minu läheduse-tass. Kas see parajasti ajab üle või on juba pikemat aega tühjapoolne. See, mis ühel ajal tähendab „ohh, lõpuks ometi sa lased mul hingata“, on mõnel teisel hetkel hinge kinni nööriv hülgamise kogemus.
14-aastane tüdruk, kes oma õega tuba jagab, näpistab omaette-olemise aega öötundidest, mil kõik on vaikne ja pole ohtu, et keegi üle tema õla kiikab, mida ta sinna päevikusse kirjutab.
Seesama tüdruk 10a hiljem paarisuhtes võib kogeda ülevoolavat ja põhjatut üksindust, kui tema vastne elukaaslane end jälle nädalavahetuse ekstreemspordiüritusele sätib.
Ja veel 5a hiljem on ta valmis andma pool elu selle eest, kui mees kasvõi üheks õhtuks need lapsed võtaks ja kaoks! Ja veel parem, kui tal koju jõudes ei tuleks mõttessegi mingit lähenemist algatada… Ainus, mida ta tahab, on, et keegi temalt midagi ei tahaks! Saaks vaid segamatult magada, vähemalt nii kaua, kuni esimene laps häält teeb…!
Muidugi ei pea üldse mööduma aastad, et oma vajadustes sellist kõikumist kogeda. Piisab, et olud muutuvad, kui muutuvad ka tõlgendused ja me liigume skaala ühte või teise otsa.
Kuigi kipume partneri signaale läheduse või kauguse osas väga isiklikult võtma, pole need sugugi alati seotud paarisuhte kvaliteedi või isegi suhtefaasiga. Kui igapäevaelu võtab mingil hetkel liiga palju ressurssi, siis loomulikult kõigub ka meie võime kontaktis olla või vajadus kontakti järele. Seepärast ei saa lootma jääda sellele, et kunagi paarisuhte alguses sai midagi omavahel kokku lepitud.
Süsteemse pere- ja paariteraapia teooria ütleb: „Kõik, mis peresüsteemis toimub, toimub läheduse pärast. Liikumise algatab ärevus, mis tekib sellest, et lähedust on kellegi jaoks kas liiga palju või liiga vähe“.
Seega, ärevus käivitub minu subjektiivsest tunnetusest, kuidas ma tajun oma suhet iseenda ja teistega. Tõepoolest, mitte ainult suhet selle ühe ja ainsaga, kes on minu paarisuhtepartner, vaid ka iseenda ja oma lähiringi inimestega – päritolupere, kolleegide ja sõpradega. Ühenduses-olemise tunne loob justkui minu kindlustunde baasi, minu tagala elu keerdkäikudes. Kui see vundament pakub kindlat jalgealust, saan võtta suuremaid emotsionaalseid riske, näiteks rääkida enda vajadustest ja olla tolerantne teiste suhtes. Me ei taju erinevusi endale ohtlikuna, kui oleme teistega turvaliselt seotud.
Kõrvalpõikena peab mainima, et iseenesest on ju üsna narr oodata, et üks inimene – minu partner – saab või peab pakkuma mulle samavõrd toetust ja ühendust, kui ma eelnevalt sain tervelt sõprade, perekonna, hõimlaste, kolleegide, tiimikaaslaste ja juhututtavate võrgustikult! Paljud meist on enne paarisuhet jõudnud üles ehitada toimiva suhtetaristu. Mõned sõbrad tulevad ja lähevad, viimane kipub aga paarisuhte tekkides tavalisem olema. Kui järele mõelda, siis me ei pea olema suhtes selleks, et olla suhtes. Meil oli suhteid ka enne seda! See on eriti kasulik meenutus siis, kui tundub, et partner ei paku (enam) kõike seda, mille pärast ma ta algselt valisin. Me ei ela ega armasta vaakumis.
„Kui me mitmekesistame oma suhteportfelli, aitab see vähendada ootuseid oma partnerile“, selgitab sotsiaalpsühholoog Elaine Cheung. „Oma lähisuhete piiride laiendamine ei pea automaatselt tähendama emotsionaalse energia paarisuhtest väljaviimist“, ütleb ta.
Eraldiolemise ajastu
Bowlby kiindumusteooria jutt vastastikusest sõltumisest ja teineteise vajamisest ei leidnud kaua sõbralikku vastukaja. Psühhoteraapias valitsesid tollal individualistlikud meetodid nagu psühhoanalüüs ning ka ühiskonnas laiemalt olid hoopis teised meeleolud. Ühiskonna areng võimaldas lõpuks ometi üksi hakkama saada! Ajastul, kui kõiki soove saab rahuldada kiiresti ja tekkepõhiselt - valmistoidu osta poest, pesu peseb masin, seltskonna saab sotsiaalmeediast ja enam-vähem kõike võib endale koju tellida, on lihtne jõuda tõdemuseni, et milleks mulle teine inimene! Kui ongi ainult üks aeg – oma aeg - ei pea kellelegi aru andma, arvestama, kohanema ega sobituma. Inimestega koos tulevad suhted, suhetega koos tunded ja tunnetega ei tea mida õieti peale hakata. Nagu üks mu sõber eneseirooniliselt ohkab: „Küll oleks lihtne maailmas elada, kui poleks kõiki neid inimesi!“
Isiklik heaolu kui iseenesestmõistetav inimõigus muudab peaaegu vaieldamatuks tõsiasjaks, et kooselu peab täitma minu vajadusi. Noored, edukad, keskmisest eneseteadlikumad mehed ja naised kuulutavad, et õnneliku elu tagab hierarhia, kus mina olen number üks, partner number kaks ja lapsed on kolmandal kohal. Kõigepealt hoolitse enda eest, sea ennast esikohale, ainult siis on sul ressurssi teistele midagi pakkuda, ütleb see mõtteviis. Päris-elus tekitab see aga tihti segadust. Mida see õieti tähendab? Klammerdudes iga hinna eest teadmisse, mis minu eripärase olukorraga ei sobitu, on tulemuseks kaos.
Kahe väikese lapse vanemad, kes iga hinna eest hoiavad oma magamistuba ja abieluvoodit lastevabana, et „kaitsta oma paarisuhet“, on magamatusest kurnatud, sest ööd mööduvad alatasa ärkavate laste pärast lastetoa vahet taarudes. Mis iganes põhjusel on nende laste jaoks liiga vara vanematest nii kaugel magada. Kõik saavad leevendust, kui mõneks ajaks vilistada reeglitele ning paigutada perekond teineteise käeulatusse. Lapsed rahunevad, vanemad puhkavad end välja, elu tundub jälle rõõmsam ja lootusrikkam. Jõuga tekitatud privaatsusest pole asja, kui vanemad on selle nautimiseks liiga väsinud. Ja pigem varem kui hiljem saavad nad oma magamistoa taas enda käsutusse.
Paindlikkus on see, mis neid raskest kohast üle aitab. Tõsi, skaala teises otsas on näited, kus laps „ununebki“ kaheteistkümneks aastaks ema kaissu magama ja isale jääb koht lapse voodis. Mitte sinna pole vaja välja jõuda.
„Ainus aeg, mida me kunagi tagasi ei saa, on aeg, mil meie lapsed on väikesed“, meenub mulle hinge läinud lause ühe kolleegi loengust. Ta rääkis sellest, et kellelegi, mingi kindlal ajal – võib-olla üsna piiratud ajal, olen just mina asendamatu.
Minu, sinu ja meie aeg
Elus on perioode, kui iseenda esikohal hoidmine – vähemalt selles tähenduses, nagu seda tihti tõlgendatakse – mitte ainult ei tööta, vaid pole ka eetiline. Vahel on arukas oma vajadused pausile panna, sest kellelgi on mind veel rohkem vaja. Kui me neid hetki ära ei taba ja nui neljaks enesekeskset elulaadi jätkame, võib olla tulemuseks enesesüüdistus ja kahetsus. Tõenäoliselt ka mõranenud suhted. Sellised olukorrad on lisaks väikestele lastele sageli seotud näiteks abivajavate vanemate ja abitus seisus koduloomadega.
Keskealine naine räägib, kuidas ta isegi nüüd, 20 aastat hiljem ei suuda endale andestada, et ta läks kolleegidega firmapeole, jättes oma haige, ilmselt valudes koera üksinda koju. Naastes leidis ta looma oma pissiloigus niutsumas. „Ma ei unusta iialgi tema kurbi silmi, kui ta minu saabudes püüdis saba liputada, justkui vabandades, et ta nii vilets välja näeb. Need olidki koera viimased tunnid ja ma ei olnud temaga koos!“, ahastab naine.
Või siis 15-aastase poisi lugu, kelle vanemad on otsustanud avatud suhet proovida, mis on viinud pereelu täielikku kriisi. Ema, kes enda sõnul tahab lõpuks ometi ka endale elada, ennast avastada, sest „mina olen ju oma elu tähtsaim inimene“, on nädalate kaupa kodust eemal. Poiss, kes on enda peale võtnud nii vendade kantseldamise kui segaduses isa lohutamise, lööb silmad maha, kui tunnistab: „Muidugi ma tahan, et ema oleks õnnelik. Ma ei taha, et ta peaks sundima end meiega olema, kui ta tegelikult tahab midagi muud. Aga… ma päriselt ei saa aru, miks ma talle enam tähtis ei ole“. See noormees püüab olla tolerantne, sest nii on talle õpetatud. Ta tahab teraapias õppida „mitte kedagi vajama“, et oleks lihtsam taluda kurbust sellest, et oma elu tähtsates arengupunktides on ta täitsa üksi. Tal on küll sõbrad, aga nemad on sama pidetud kui ta isegi. Tal ei ole täiskasvanu hoolivat juhatust ja toetust.
Ei saa ette heita, et reeglitest, normidest, ettekirjutustest ja oma esivanemate suhte-kannatustest räsitud inimesed igatsevad lõpuks ometi midagi muud. Moodne aeg on andnud inimestele võimaluse elada sõltumatult – see on midagi, mis kunagi varem inimkonna ajaloos pole võimalik olnud!
Kuid kitsalt individualistlikud eesmärgid ja ei lase meil õitseda, kui saavutame need teiste kannatuste hinnaga. Lisaks on vajaduste täitmiseks alati rohkem kui üks võimalus, teistega saab arvestada ka oma vajadustest loobumata, mitte nende arvelt.
Vabaduse koorem
Paarisuhte tasandilt vaadates võib võimendatud enesekesksus tekkida vastureaktsioonina varasemale üleseotuse kogemusele – kas juba vanematega või esimes(t)e partneri(te)ga. Ajame läheduse samasusega segamini ja kipume nägema lähedust kui kahe eraldi „mina“ sulandumist, kes justkui peaks jagama ühte aju ja südant, rääkimata maailmavaatest. Kuivõrd iga inimene on tulnud siia maailma ikkagi oma eluteed käima, siis ühel hetkel saab sellisest „ühtsusest“ kõrini, ning paiskutakse nagu kummipaela otsas teise äärmusesse. Võimetus aktsepteerida, et oleme erinevad inimesed, kellel on iseenesestmõistetavalt erinev reaalsus blokeerib tõelist lähedust.
Mina arvan, et kogu selle vabaduse juures, mida moodne aeg meile pakub, on lähisuhted läinud kordades keerukamaks. Vabadus veeretab meile kaela koorma, et peame teadma, mida tahame. Kuna suhteid ei reguleeri enam traditsioonid, reeglid ja normid nagu vanasti, peavad paarid ise otsustama, mida tähendab suhe, mida tähendab kooselu või abielu ja millised on just meie mängureeglid. Selleks, et teada, mis mulle tähtis on, pean tundma oma sisemaailma, veel enam - kuidas seda partneriga jagada. Kuna kõik tuleb läbi arutada ja kokku leppida, on vaja omavahel pidevalt rääkida. Rääkimisest saab sageli suhte suurim komistuskivi. Kuivõrd meie vanemate ja vanavanemate kooselu alustalad olid hoopis erinevad, puudub mudel eelmistelt põlvkodadelt, kuidas seda tõhusalt teha.
Lisaks sellele, et rääkimine kui protsess on keeruline, pole alati niisama lihtne selgusele jõuda, millest siis õieti rääkida. Kõigepealt on vaja aru saada, kas ma vajan oma ruumi paarisuhtes või vabastust paarisuhtest? Kas soovin olla partnerist eemal selleks, et tegeleda oma eripäraste huvide ja hobidega, mis meil omavahel ei kattu, sest olemegi erinevad inimesed, kellel on lisaks ühistele huvidele ka oma tegemised, mis ei kahjusta meie ainukordset sidet? Või vajan eemaldumist selleks, et puhata inimesest või pingest, mida suhe selle inimesega mulle põhjustab?
Näiteks: „Ma nii ootan, et mees lastega reisile läheks! Kui ta on kodus, siis tunnen kogu aeg tema ootusi mulle, tunnen, kuidas ta tahab kõike minuga jagada, plaane teha, minu lähedal olla… Ma lihtsalt ei suuda seda taluda!“, räägib naine, kes ei kujuta ette, et ta võiks oma üliheale mehele tunnistada, et juba ammu, kui üldse kunagi – ei vaata ta teda kui ihaldusväärset partnerit. Tal on suhtes püsimiseks omad põhjused. Ajutine eemaldumine teineteisest ei ravi nende suhte põhiprobleemi, nagu ka selle paari puhul:
„Asi pole selles, et me valime peale teineteise ka teisi inimesi ja tegemisi“, ütleb 30-ndates mees vaikselt. „Minu meelest me ei vali enam teineteist“. Vahelduse eelistamine lähedusele võib suhte tühjaks jätta.
Aga võib ka teisiti: „Kui ma olen terve nädalavahetuse meestega jahil olnud, siis muidugi on see tore - pea on tööasjadest tühi ja mõtlen ainult sellele, mis parajasti toimub… Õhtul saunas ikka keegi räägib või saad vihjetest aru, kuidas tal naisega on, või muidu kodus, siis ma alati mõtlen, kui hästi mul on läinud“. See mees tunneb koju minnes suurt tänulikkust ja õrnust oma naise ja pere vastu, sest distantsil olles on nende ühendus veelgi tugevamaks kasvanud.
Sarnasused toovad meid kokku - erinevused panevad meid arenema
Loomulikult oleksid suhted lihtsamad ja rahulikumad, kui mu partner mõtleks ja tunneks täpselt nii nagu mina ise. Enamasti on inimestel väga keeruline tunda lähedust kellegagi, kellega ei olda sama meelt. Uskuda, et üks viis reaalsust näha (tavaliselt minu oma) on õige ja teine vale, üks olemise viis on õige ja teine vale, on inimlik. Mõned erinevused vihastavad, kurvastavad või eraldavad meid, just seepärast on nii raske meeles pidada, et erinevused on ainus viis õppimiseks. Kui kõik inimesed oleks meiesarnased, ei oleks isiklik areng kuidagi võimalik. Igaüks meist näeb maailma läbi erineva filtri, luues nii palju reaalsusi, kui maailmas on inimesi. Lubada teisel olla eraldiseisev inimene oma vaadete ja maailmatajuga, oma vajadustega, õigusega mõelda omi mõtteid, neid välja öelda ja mitte muretseda kogu aeg selle pärast, et ma tunnen end sellepärast solvatuna, kõrvalejäetuna või ohustatuna – see on eristumise küsimus.
„Partner pole kunagi meie omand, ta on meile ainult laenatud“, meenutab psühhoterapeut Esther Perel. „Meil on võimalik seda laenulepingut pikendada või siis mitte. Arusaam, et armastatud inimese pärast tuleb igavesti vaeva näha peaks meid laisast rahulolust üles raputama, kõige paremas mõttes“.
Liina Lehtla
süsteemse pere-ja paariteraapia ja tunnetekeskse paariteraapia (Emotionally Focused Therapy) terapeut
Ajakiri Edasi, märts 2025
Inimeseks olemise juurde käib vajadus olla koos, olla seotud. Samamoodi nagu vajadus autonoomia ja iseolemise järele. Ka iseendaga koos olemise järele. „Inimene areneb omaette olles“, ütles Luule Viilma, eesti oma tervendaja-teadjanaine. Eesti keeles on palju erilisi sõnu, ka see – omaette ehk iseendast ettepoole. Me kogume hetki ja elukogemusi teistega koos olemistest ning vajame siis omaette olemise aega, et seda kõike endast läbi lasta, iseendaga aru pidada, tunnetada, mida võtta või jätta. Nii, et see aitaks meid edasi.
Ometi tekib lähisuhetes sellesama iseendaga olemise pärast alatasa probleeme. Kui meil kõigil on samad põhivajadused, kuidas saab siis olla, et oma ruumi ja aja teema sedavõrd palju stressi tekitab? Miks me ei mõista teineteist poolelt sõnalt ega suuda olla tolerantsed, mõistlikud ja suuremeelsed? Ma arvan, et see on üks elu suurtest paradoksidest, mida ehk polegi võimalik lõplikult lahendada. Küll on võimalik õppida sellega toime tulema, vastuolusid integreerida. Paradoksaalselt on vajadused individuaalselt nii erinevad, sest need on seotud meie kujunemise looga. Nüansid ja detailid selles kipuvad määrama, kui palju lähedust või kaugust ma lähisuhetes vajan või talun. Ja nagu kiuste on paarisuhtes tihtipeale koos kaks inimest, kellest üks pigem kardab kaotada iseend ja teine, kes kardab kaotada partnerit.
Soov ja hirm olla seotud
Briti psühholoog ja psühhiaater John Bowlby tõi psühholoogiasse mõiste kiindumusvajadused (attachment needs), mis viitab vajadusele olla seotud nendega, kellest ma sõltun. Bowlby järgi pole turvaline kiindumus ainult lapse vajadus, vaid oluline läbi elu. Kui see vajadus on mulle olulistes suhetes katmata, näiteks paarisuhtes, siis saadab aju signaali, et ma pole enam kõige olulisem partneri jaoks, mul on oht teda kaotada. Tekib valuline reaktsioon, lausa paanika, sest elutähtis ressurss on defitsiidis.
See, mis nüüd edasi saab, sõltub igaühe kiindumusajaloost, ehk sellest, mida kogemus on õpetanud. Paraku on meil ainult piiratud arv võimalusi, kuidas häireolukorraga hakkama saada: püüda uuesti kontakti saavutada või tõmbuda kaitsesse. Nii hakkab üks paanika-olukorras võitlema ja protestima, et sundida partnerit tagasi tulema ja probleemiga tegelema, teine hoopis tõmbub endasse, püüdes eemaldumise abil tunnetes tasakaalu taastada, peaasi, et tülitsemist vältida. Kumbki soovib suhet päästa ja lähedust taastada, aga strateegiad selleks on vastupidised. Intensiivsed tunded tekivad mõlemal, kuigi see väljastpoolt vaadates nii ei paista, kuna eemalduja peidab tunded enda sisse ja protestija näitab tundeid välja. Ei üks ega teine pole toimiv viis sideme taastamiseks.
Oluline on aru saada, et me ei vali oma kiindumus-strateegiat vabatahtlikult - ehk seda, kuidas me ühenduse katkemisele automaatselt reageerime. Veel enam - meil ei saa mitte olla kiindumusvajadusi. Kuigi inimesed vahel soovivad seda, sest kiindumus muudab meid haavatavaks. Kellegi mittevajamine on kaitsestrateegia. Nii mõnigi ütleb või mõtleb tunnetemöllus valuliselt: „Kui mulle ometi ei läheks nii korda, mida sa ütled ja teed! Kui ma suudaks leiutada viisi mitte (sind) vajada, siis ma ei saaks haiget!“
Kõik, mis suhetes toimub, toimub läheduse pärast
Minu meelest on sellel, millisesse pinnasesse oma ruumi teema algatamine suhtes sattub otseses seoses kiindumusvajadustega ehk kui täis on parajasti minu läheduse-tass. Kas see parajasti ajab üle või on juba pikemat aega tühjapoolne. See, mis ühel ajal tähendab „ohh, lõpuks ometi sa lased mul hingata“, on mõnel teisel hetkel hinge kinni nööriv hülgamise kogemus.
14-aastane tüdruk, kes oma õega tuba jagab, näpistab omaette-olemise aega öötundidest, mil kõik on vaikne ja pole ohtu, et keegi üle tema õla kiikab, mida ta sinna päevikusse kirjutab.
Seesama tüdruk 10a hiljem paarisuhtes võib kogeda ülevoolavat ja põhjatut üksindust, kui tema vastne elukaaslane end jälle nädalavahetuse ekstreemspordiüritusele sätib.
Ja veel 5a hiljem on ta valmis andma pool elu selle eest, kui mees kasvõi üheks õhtuks need lapsed võtaks ja kaoks! Ja veel parem, kui tal koju jõudes ei tuleks mõttessegi mingit lähenemist algatada… Ainus, mida ta tahab, on, et keegi temalt midagi ei tahaks! Saaks vaid segamatult magada, vähemalt nii kaua, kuni esimene laps häält teeb…!
Muidugi ei pea üldse mööduma aastad, et oma vajadustes sellist kõikumist kogeda. Piisab, et olud muutuvad, kui muutuvad ka tõlgendused ja me liigume skaala ühte või teise otsa.
Kuigi kipume partneri signaale läheduse või kauguse osas väga isiklikult võtma, pole need sugugi alati seotud paarisuhte kvaliteedi või isegi suhtefaasiga. Kui igapäevaelu võtab mingil hetkel liiga palju ressurssi, siis loomulikult kõigub ka meie võime kontaktis olla või vajadus kontakti järele. Seepärast ei saa lootma jääda sellele, et kunagi paarisuhte alguses sai midagi omavahel kokku lepitud.
Süsteemse pere- ja paariteraapia teooria ütleb: „Kõik, mis peresüsteemis toimub, toimub läheduse pärast. Liikumise algatab ärevus, mis tekib sellest, et lähedust on kellegi jaoks kas liiga palju või liiga vähe“.
Seega, ärevus käivitub minu subjektiivsest tunnetusest, kuidas ma tajun oma suhet iseenda ja teistega. Tõepoolest, mitte ainult suhet selle ühe ja ainsaga, kes on minu paarisuhtepartner, vaid ka iseenda ja oma lähiringi inimestega – päritolupere, kolleegide ja sõpradega. Ühenduses-olemise tunne loob justkui minu kindlustunde baasi, minu tagala elu keerdkäikudes. Kui see vundament pakub kindlat jalgealust, saan võtta suuremaid emotsionaalseid riske, näiteks rääkida enda vajadustest ja olla tolerantne teiste suhtes. Me ei taju erinevusi endale ohtlikuna, kui oleme teistega turvaliselt seotud.
Kõrvalpõikena peab mainima, et iseenesest on ju üsna narr oodata, et üks inimene – minu partner – saab või peab pakkuma mulle samavõrd toetust ja ühendust, kui ma eelnevalt sain tervelt sõprade, perekonna, hõimlaste, kolleegide, tiimikaaslaste ja juhututtavate võrgustikult! Paljud meist on enne paarisuhet jõudnud üles ehitada toimiva suhtetaristu. Mõned sõbrad tulevad ja lähevad, viimane kipub aga paarisuhte tekkides tavalisem olema. Kui järele mõelda, siis me ei pea olema suhtes selleks, et olla suhtes. Meil oli suhteid ka enne seda! See on eriti kasulik meenutus siis, kui tundub, et partner ei paku (enam) kõike seda, mille pärast ma ta algselt valisin. Me ei ela ega armasta vaakumis.
„Kui me mitmekesistame oma suhteportfelli, aitab see vähendada ootuseid oma partnerile“, selgitab sotsiaalpsühholoog Elaine Cheung. „Oma lähisuhete piiride laiendamine ei pea automaatselt tähendama emotsionaalse energia paarisuhtest väljaviimist“, ütleb ta.
Eraldiolemise ajastu
Bowlby kiindumusteooria jutt vastastikusest sõltumisest ja teineteise vajamisest ei leidnud kaua sõbralikku vastukaja. Psühhoteraapias valitsesid tollal individualistlikud meetodid nagu psühhoanalüüs ning ka ühiskonnas laiemalt olid hoopis teised meeleolud. Ühiskonna areng võimaldas lõpuks ometi üksi hakkama saada! Ajastul, kui kõiki soove saab rahuldada kiiresti ja tekkepõhiselt - valmistoidu osta poest, pesu peseb masin, seltskonna saab sotsiaalmeediast ja enam-vähem kõike võib endale koju tellida, on lihtne jõuda tõdemuseni, et milleks mulle teine inimene! Kui ongi ainult üks aeg – oma aeg - ei pea kellelegi aru andma, arvestama, kohanema ega sobituma. Inimestega koos tulevad suhted, suhetega koos tunded ja tunnetega ei tea mida õieti peale hakata. Nagu üks mu sõber eneseirooniliselt ohkab: „Küll oleks lihtne maailmas elada, kui poleks kõiki neid inimesi!“
Isiklik heaolu kui iseenesestmõistetav inimõigus muudab peaaegu vaieldamatuks tõsiasjaks, et kooselu peab täitma minu vajadusi. Noored, edukad, keskmisest eneseteadlikumad mehed ja naised kuulutavad, et õnneliku elu tagab hierarhia, kus mina olen number üks, partner number kaks ja lapsed on kolmandal kohal. Kõigepealt hoolitse enda eest, sea ennast esikohale, ainult siis on sul ressurssi teistele midagi pakkuda, ütleb see mõtteviis. Päris-elus tekitab see aga tihti segadust. Mida see õieti tähendab? Klammerdudes iga hinna eest teadmisse, mis minu eripärase olukorraga ei sobitu, on tulemuseks kaos.
Kahe väikese lapse vanemad, kes iga hinna eest hoiavad oma magamistuba ja abieluvoodit lastevabana, et „kaitsta oma paarisuhet“, on magamatusest kurnatud, sest ööd mööduvad alatasa ärkavate laste pärast lastetoa vahet taarudes. Mis iganes põhjusel on nende laste jaoks liiga vara vanematest nii kaugel magada. Kõik saavad leevendust, kui mõneks ajaks vilistada reeglitele ning paigutada perekond teineteise käeulatusse. Lapsed rahunevad, vanemad puhkavad end välja, elu tundub jälle rõõmsam ja lootusrikkam. Jõuga tekitatud privaatsusest pole asja, kui vanemad on selle nautimiseks liiga väsinud. Ja pigem varem kui hiljem saavad nad oma magamistoa taas enda käsutusse.
Paindlikkus on see, mis neid raskest kohast üle aitab. Tõsi, skaala teises otsas on näited, kus laps „ununebki“ kaheteistkümneks aastaks ema kaissu magama ja isale jääb koht lapse voodis. Mitte sinna pole vaja välja jõuda.
„Ainus aeg, mida me kunagi tagasi ei saa, on aeg, mil meie lapsed on väikesed“, meenub mulle hinge läinud lause ühe kolleegi loengust. Ta rääkis sellest, et kellelegi, mingi kindlal ajal – võib-olla üsna piiratud ajal, olen just mina asendamatu.
Minu, sinu ja meie aeg
Elus on perioode, kui iseenda esikohal hoidmine – vähemalt selles tähenduses, nagu seda tihti tõlgendatakse – mitte ainult ei tööta, vaid pole ka eetiline. Vahel on arukas oma vajadused pausile panna, sest kellelgi on mind veel rohkem vaja. Kui me neid hetki ära ei taba ja nui neljaks enesekeskset elulaadi jätkame, võib olla tulemuseks enesesüüdistus ja kahetsus. Tõenäoliselt ka mõranenud suhted. Sellised olukorrad on lisaks väikestele lastele sageli seotud näiteks abivajavate vanemate ja abitus seisus koduloomadega.
Keskealine naine räägib, kuidas ta isegi nüüd, 20 aastat hiljem ei suuda endale andestada, et ta läks kolleegidega firmapeole, jättes oma haige, ilmselt valudes koera üksinda koju. Naastes leidis ta looma oma pissiloigus niutsumas. „Ma ei unusta iialgi tema kurbi silmi, kui ta minu saabudes püüdis saba liputada, justkui vabandades, et ta nii vilets välja näeb. Need olidki koera viimased tunnid ja ma ei olnud temaga koos!“, ahastab naine.
Või siis 15-aastase poisi lugu, kelle vanemad on otsustanud avatud suhet proovida, mis on viinud pereelu täielikku kriisi. Ema, kes enda sõnul tahab lõpuks ometi ka endale elada, ennast avastada, sest „mina olen ju oma elu tähtsaim inimene“, on nädalate kaupa kodust eemal. Poiss, kes on enda peale võtnud nii vendade kantseldamise kui segaduses isa lohutamise, lööb silmad maha, kui tunnistab: „Muidugi ma tahan, et ema oleks õnnelik. Ma ei taha, et ta peaks sundima end meiega olema, kui ta tegelikult tahab midagi muud. Aga… ma päriselt ei saa aru, miks ma talle enam tähtis ei ole“. See noormees püüab olla tolerantne, sest nii on talle õpetatud. Ta tahab teraapias õppida „mitte kedagi vajama“, et oleks lihtsam taluda kurbust sellest, et oma elu tähtsates arengupunktides on ta täitsa üksi. Tal on küll sõbrad, aga nemad on sama pidetud kui ta isegi. Tal ei ole täiskasvanu hoolivat juhatust ja toetust.
Ei saa ette heita, et reeglitest, normidest, ettekirjutustest ja oma esivanemate suhte-kannatustest räsitud inimesed igatsevad lõpuks ometi midagi muud. Moodne aeg on andnud inimestele võimaluse elada sõltumatult – see on midagi, mis kunagi varem inimkonna ajaloos pole võimalik olnud!
Kuid kitsalt individualistlikud eesmärgid ja ei lase meil õitseda, kui saavutame need teiste kannatuste hinnaga. Lisaks on vajaduste täitmiseks alati rohkem kui üks võimalus, teistega saab arvestada ka oma vajadustest loobumata, mitte nende arvelt.
Vabaduse koorem
Paarisuhte tasandilt vaadates võib võimendatud enesekesksus tekkida vastureaktsioonina varasemale üleseotuse kogemusele – kas juba vanematega või esimes(t)e partneri(te)ga. Ajame läheduse samasusega segamini ja kipume nägema lähedust kui kahe eraldi „mina“ sulandumist, kes justkui peaks jagama ühte aju ja südant, rääkimata maailmavaatest. Kuivõrd iga inimene on tulnud siia maailma ikkagi oma eluteed käima, siis ühel hetkel saab sellisest „ühtsusest“ kõrini, ning paiskutakse nagu kummipaela otsas teise äärmusesse. Võimetus aktsepteerida, et oleme erinevad inimesed, kellel on iseenesestmõistetavalt erinev reaalsus blokeerib tõelist lähedust.
Mina arvan, et kogu selle vabaduse juures, mida moodne aeg meile pakub, on lähisuhted läinud kordades keerukamaks. Vabadus veeretab meile kaela koorma, et peame teadma, mida tahame. Kuna suhteid ei reguleeri enam traditsioonid, reeglid ja normid nagu vanasti, peavad paarid ise otsustama, mida tähendab suhe, mida tähendab kooselu või abielu ja millised on just meie mängureeglid. Selleks, et teada, mis mulle tähtis on, pean tundma oma sisemaailma, veel enam - kuidas seda partneriga jagada. Kuna kõik tuleb läbi arutada ja kokku leppida, on vaja omavahel pidevalt rääkida. Rääkimisest saab sageli suhte suurim komistuskivi. Kuivõrd meie vanemate ja vanavanemate kooselu alustalad olid hoopis erinevad, puudub mudel eelmistelt põlvkodadelt, kuidas seda tõhusalt teha.
Lisaks sellele, et rääkimine kui protsess on keeruline, pole alati niisama lihtne selgusele jõuda, millest siis õieti rääkida. Kõigepealt on vaja aru saada, kas ma vajan oma ruumi paarisuhtes või vabastust paarisuhtest? Kas soovin olla partnerist eemal selleks, et tegeleda oma eripäraste huvide ja hobidega, mis meil omavahel ei kattu, sest olemegi erinevad inimesed, kellel on lisaks ühistele huvidele ka oma tegemised, mis ei kahjusta meie ainukordset sidet? Või vajan eemaldumist selleks, et puhata inimesest või pingest, mida suhe selle inimesega mulle põhjustab?
Näiteks: „Ma nii ootan, et mees lastega reisile läheks! Kui ta on kodus, siis tunnen kogu aeg tema ootusi mulle, tunnen, kuidas ta tahab kõike minuga jagada, plaane teha, minu lähedal olla… Ma lihtsalt ei suuda seda taluda!“, räägib naine, kes ei kujuta ette, et ta võiks oma üliheale mehele tunnistada, et juba ammu, kui üldse kunagi – ei vaata ta teda kui ihaldusväärset partnerit. Tal on suhtes püsimiseks omad põhjused. Ajutine eemaldumine teineteisest ei ravi nende suhte põhiprobleemi, nagu ka selle paari puhul:
„Asi pole selles, et me valime peale teineteise ka teisi inimesi ja tegemisi“, ütleb 30-ndates mees vaikselt. „Minu meelest me ei vali enam teineteist“. Vahelduse eelistamine lähedusele võib suhte tühjaks jätta.
Aga võib ka teisiti: „Kui ma olen terve nädalavahetuse meestega jahil olnud, siis muidugi on see tore - pea on tööasjadest tühi ja mõtlen ainult sellele, mis parajasti toimub… Õhtul saunas ikka keegi räägib või saad vihjetest aru, kuidas tal naisega on, või muidu kodus, siis ma alati mõtlen, kui hästi mul on läinud“. See mees tunneb koju minnes suurt tänulikkust ja õrnust oma naise ja pere vastu, sest distantsil olles on nende ühendus veelgi tugevamaks kasvanud.
Sarnasused toovad meid kokku - erinevused panevad meid arenema
Loomulikult oleksid suhted lihtsamad ja rahulikumad, kui mu partner mõtleks ja tunneks täpselt nii nagu mina ise. Enamasti on inimestel väga keeruline tunda lähedust kellegagi, kellega ei olda sama meelt. Uskuda, et üks viis reaalsust näha (tavaliselt minu oma) on õige ja teine vale, üks olemise viis on õige ja teine vale, on inimlik. Mõned erinevused vihastavad, kurvastavad või eraldavad meid, just seepärast on nii raske meeles pidada, et erinevused on ainus viis õppimiseks. Kui kõik inimesed oleks meiesarnased, ei oleks isiklik areng kuidagi võimalik. Igaüks meist näeb maailma läbi erineva filtri, luues nii palju reaalsusi, kui maailmas on inimesi. Lubada teisel olla eraldiseisev inimene oma vaadete ja maailmatajuga, oma vajadustega, õigusega mõelda omi mõtteid, neid välja öelda ja mitte muretseda kogu aeg selle pärast, et ma tunnen end sellepärast solvatuna, kõrvalejäetuna või ohustatuna – see on eristumise küsimus.
„Partner pole kunagi meie omand, ta on meile ainult laenatud“, meenutab psühhoterapeut Esther Perel. „Meil on võimalik seda laenulepingut pikendada või siis mitte. Arusaam, et armastatud inimese pärast tuleb igavesti vaeva näha peaks meid laisast rahulolust üles raputama, kõige paremas mõttes“.
Liina Lehtla
süsteemse pere-ja paariteraapia ja tunnetekeskse paariteraapia (Emotionally Focused Therapy) terapeut
